Kristjan Roos: "Urmas Vadi elustab Tartu Uues Teatris Rudolf Allaberti"

Linnaleht 13.04.2012

Tartu Uues teatris esietendub pühapäeval Urmas Vadi kirjutatud ja lavale toodud “Rudolf Allaberdi testament”, mida tutvustuse järgi olevat filmi- ja teatrinäitleja Allabert ka ise oodanud.

"Eelmisel kevadel Allabert suri. Aga sellest pole midagi, sest see lavastus, mida ta ootas, tuleb. Ja veel enam, ka Allabert sulandub lavastusse ja teeb oma viimase rolli,” seisab lavaloo tutvustuses. “Aga mismoodi, see on saladus,” lisab Vadi.

Urmas, kui raske või kerge on Rudolf Allaberdi õpilasena teatritükki kirjutada-lavastada?
Kirjutada oli kerge, sest see oli see lugu, mille ma pidin ära kirjutama. Lavastada oli sellepärast raske, et ma ise olen ka laval. Mind on alati hirmutanud avalik üksioleku tunne, aga kuna minu ja Piret Laurimaa asemel ei saa keegi teine laval olla, siis on see vajalik. See on väga isiklik lugu, mida me tahame rääkida.
Kerge on aga lavastada sellepärast, et nii kunstnik Kerli Jõgi, helirežissöör Külli Tüli kui ka Piret Laurimaa on väga hea tiim, lausa unelmate tiim. Selle lavastuse järel võtan kõigi näitlejate ees mütsi maha.

Mis on kõige suurem väärtus, mida Allabert teile õpetas? Kas üritasite seda ka lavastusse sisse kirjutada?
See ongi see küsimus, millega me lavastuses tegeleme, ja ehk ka midagi selgub. Jah, selgub küll, kuigi otsad jäävad poeetilisse vette.

Kuivõrd saab vaataja tükist teada Allaberdi elust ja kuivõrd on tegemist ikkagi fiktsiooniga, mida ei maksa läbinisti tõena võtta?
Ma olen ikka selline fiktsioonimees olnud, aga see lavastus on ehk kõige tõepärasem, selles mingeid meeletuid liialdusi ja fabulatsiooni ei ole. Me ei muuda teda kuningaks, dändiks, klouniks. Me lähtume temast ja tema elust, rollidest. Aga samas on iga looga nii, et lugu on ikka rohkem rääkija moodi. Ning see ongi kirjanduse ja teatri juures oluline asi.

Millised tema rollid või lavastused on teile endale kõige südamelähedasemad?
Ma arvan, et ta oli väga hea näitleja. Mulle on lapsepõlvest väga selgelt mällu sööbinud tema Jüri Piiri roll “Tuulte pesas”, kus ta on selline kurb ja visa eesti mees ja kuidas ta metsavendade laipu uputab. (Allabert on ise seda stseeni ajakirjas Teater. Muusika. Kino meenutanud järgmiselt: “Oli ka üks väga võigas stseen. Kui ma metsavendi kehastanud Ain Lutsepa ja Vaino Vahingu ära tapan ning seejärel nad jääauku topin. Moskvast, ühest tehasest, kus vorbiti isegi Lenini päid, telliti ka Vaino ja Lutsepa pead. Need valati vist kipsivormide järgi. Väga hästi olid tehtud. Nagu päris. Pead õmmeldi nukkudele otsa ja jääauku. Aga nukud tõusid vee peale ning Vahingu ja Lutsepa näod vaatasid mulle uuesti ja uuesti jääaugust vastu. See oli päris kole. Tuli neid ikka ja jälle uputada. Tagusin neid nägusid vee alla tagasi, mida oli tegelikult kohutavalt raske, isegi võigas teha. Just sellepärast, et näod olid sedavõrd reaalsed. Aga tuli teha, mis sa teed.”)
Kes oli Rudolf Allabert?
Rudolf Allabert (1939–2011) oli Eesti lavastaja, teatrinäitleja ja pedagoog.
Aastast 1965 mängis Allabert Eesti riiklikus noorsooteatris (hilisemas Tallinna linnateatris). Ta oli üks noorsooteatri asutajaid ja 1986.–1992. aastani selle kunstiline juht.
Allaberdi tuntumad lavastused olid Astrid Lindgreni “Karlsson tembutab jälle” (1972), Mark Twaini “Tom Sawyeri seiklused” (1974), Yves Jamiaque’i “Härra Amilcar” (1983), James Goldmani “Lõvi talvel” (1985) ja David Pownalli “Meistriklass” (1988).
Eriti kõrgelt on hinnatud tema rolle Kalju Komissarovi lavastustes “Protsess” (1975), “Veri mullal” (1976) ja “Prokurör” (1978) ning Mati Undi lavastuses “Ma armastasin sakslast” (1980).
Allabert mängis ka rohkem kui 30 filmis, nende seas “Keskpäevases praamis” (1967), “Metskaptenis” (1971), “Tuulte pesas” (1979) ja “Surmatantsus” (1991).