Kuus teatrikriitikut ja -spetsialisti vaatasid tagasi sellele, mis toimus 2017. aastal Eesti teatrimaastikul ning tõi välja säravamad tendentsid ja lavastused.
Jaak Allik
teatrikriitik
Olen seekord oma vastuses äärmiselt subjektiivne ja märgin ära neli lavastust, millelt lahkudes tundsin kõige suuremat rõõmu, sest seal kõneldi sellest, millest ise mõtlen ja olen mõelnud ning seda tehti targalt, andekalt ja ausalt. See ei tähenda, et just need ja ainult need lavastused oleksid olnud teatriaasta kunstiliselt kõige tugevamad.
"Väljast väiksem kui seest" - Mari-Liis Lill ja Endla teater. Kujutab asjatundlikult ning mõjusalt paremäärmuslike vaadetega inimest mõtte- ja tundemaailma.
"Praegu pole aeg armastamiseks" - Damir Salimsjanov ja R.A.A.A.M. Venemaalt pärit lavastaja esitab julge, satiirilise ja samas hinge mineva väljakutse nii Venemaal kui Eestis üha kasvavale sõjaõhutamisele ja militarismile.
"Peks mõisatallis" - Birgit Landberg ja trupp, teater "Must Kast". Kolm noort inimest ütlevad meile 80 minuti jooksul ehk rohkem Eesti viimase 100 aasta ning eestlase hingeelu kohta kui 20 teatrit koostöös sajandi projekti luues.
"Päev pärast vaikust" - Lauri Lagle ja NO99 vaimukas ja terav iroonia igasuguse fanatismi, kaasa arvatud ka pseudoteaduse vastu.
Madis Kolk
Teater. Muusika. Kino peatoimetaja
Lõppenud teatriaasta oli konkreetsete esile küündivate lavastuste poolest nii mõnegi eelnevaga võrreldes kahvatum, kuid võib-olla annab see tunnistust mingi protsessi keskmest, protsessi suunda ja suuet saame ehk hinnata alles mõne aasta pärast.
Näiteks oleks huvitav ajadistantsilt võrdlevalt vaadelda, kas Tšehhov, kes mõnede mõtlejate arvates peegeldab oma näidendites aega, kus eriti murrangulisi väliseid sündmuseid ei toimu, kõneleb tänases heitlikus ajas millestki muust kui ta tegi seda 25 või 100 aastat tagasi. Loodan, et Uku Uusbergi "Ivanovile" ja Elmo Nüganeni "Kirsiaiale" tuleb põnevat täiendust, mis võimaldaks sel teemal mingeid seaduspärasusi mõista.
Sama sisukat uurimismaterjali võiks pakkuda ka Tennessee Williams, kes jõudis möödunud aastal nii draama- kui balletilavale.
Tundub, et mingi protsessi on täielikult läbi tunnetanud ning võib-olla ka ammendanud NO99: kui Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo ühislavastustes on olnud füüsiline, n-ö materjali vastupanu ületamisest sündiv kohalolukujund ning mõistuslik-verbaalselt väljendatav terav ühiskondlik sõnum pingelises tasakaalus, siis "Hüsteeriaga" viis Ene-Liis Semper ühe, Ojasoo "Heasoovijatega" aga teise pooluse mingisse lõpp-punkti. Sellel koordinaatteljestikul paikneb põnevas kohas ka Lauri Lagle "Päev pärast vaikust".
Ühe ereda sündmusena jääb lõppenud aastast mällu Anne Türnpu, Eva Kolditsa ja Mart Kolditsa EMTA lavakunstikooli 28. lennu tudengitega tehtud "...ja peaksin sada surma ma...".
Suvelavastustele seniavastamata mängupaikade otsimine on aastast aastasse toimunud lausa võidurelvastumise hasardiga, kuid harva kannavad need küünid ja mõisaõued mingit lavastuslikku kontseptsiooni. Hageri vennastekoguduse palvemajas mängitud "...ja peaksin sada surma ma..." mõjus aga igas mõttes hea ideelise integratsiooniprojektina, mis ühendas kohaliku kogukonna, lavakunstikooli eksamist sündinud pedagoogilise programmi, regilaulu ja prohvetisõna jõuliseks tervikuks.
Kadi Herkül
teatrikriitik
Neli meeldejäävaimat tööd mitte-paremusjärjestuses:
Mai Murdmaa "Ninasarvik" - E. Ionesco ainetel ERMi teatrisaalis Vanemuise egiidi all – 45 minutit intensiivset, täpselt läbimaalitud ja ülimalt kaasaegset teatrit. Ei tekkinud vähimatki küsimust, miks see lugu siin ja praegu, mida tal meile öelda on.
Oi, kuidas on! Ja lugu jookseb, selgelt ning kindlalt. Tantsukeelelt äratuntavalt murdmaalik murtud plastika, mille muudavad eriti põnevaks filigraanselt paika seatud taustad solistide taga – kellegi hoiak, sirutus, kummardus tagaplaanil.
Kinoteatri "Murru 422/2" - Rännakteater nõukogude vanglaellu Murru vanglas. Head tekstid, hästi loetud ja keskkonda sobitatud. Kummardus hästi läbikomponeeritud teksti eest.
R.A.A.A.Mi "Praegu pole aeg armastamiseks" - Udmurdi lavastajalt Damir Salimsjanovilt võlus mängulusti, avatud ja julge jämekoomikaga. Üle võlli farss, milles on segiläbi madal- ja kõrgstiil, jumalad ja orjad, antiik ja kaasaeg. Kõige selle keskel inimene – loll ja armastav.
Tartu Uue Teatri/Von Krahli "BB ilmub öösel" - Mõtteline kolmas osa ehk pildikesed Eesti ajaloost Tapa raudteejaama lagunenud ootesaalides. Lavastaja Ivar Põllu ja kunstnik Kristiina Põllu teineteisemõistmises sündinud kujundlikkus on miski, mida eesti teatris praegu väga-väga napib. Lisaks kuue näitleja nauditav täpsus ning empaatilisus, mäng üksteisele, partneri toetamine.
Oli üsna lahja teatriaasta, just terviklavastuste mõttes – nii mõnigi paljulubav tekst tardus lavalaudadel tuimaks repliigivahetuseks, mitmest väga põnevast kujundusest ei suutnud lavastaja elu ja kujundit välja võtta. Palju oli poolikust – viimistlemata tekste, lõpetamata lavastusi, lõtva mängu – ehk nagu üks kaasvaataja märkis: "Justkui oleks keegi teekotikese enne tassist välja võtnud, kui tee tõmmata jõudis."
Liiga sageli lõikas kõrva näitlejate kõnetehnika. Nii kuulsin ühe suvelavastuse etendusel järjepannu häälikuühendit "afrtapt" ja arvasin, et tegu on mingi ladinakeelse parasiitsõnaga. Kuni ühtäkki taipasin: ollaallaa, näitleja ütleb "auväärt abt". Ses mõttes oli hää meel näha Lembit Petersoni teatrikooli tudengitega lavastatud "Õpetatud naisi" – Moliere’i värsijalg kostis suurepäraselt ka rõdule.
* Kahetsusväärselt on nägemata suur osa Endla uuslavastustest.
Meelis Oidsalu
kultuurikriitik
Säravaima teatrielamuse sain Ivar Põllu lavastatud, Tartu Uue Teatri ja Von Krahli koostöös etendunud lavastuse "BB ilmub öösel" etendusel. Selle lavastuse puhul nägin esimest korda, et osalusteatri vahendid ei pea ilmtingimata teatriillusiooni purustama, vaid võivad selle tekitamisele hoopis kaasa aidata. Igast küljest läbimõeldud ja tervikuna tugev lavastus.
Klassikatõlgendustest jäi enim südamesse Draamateatris etenduv Uku Uusbergi haarav Tšehhovi-tõlgendus "Ivanov". Uusbergile näib tugevate tekstide lavastamine sobivat.
Samuti soovitan kindlasti ära vaadata Renate Keerdi kaks 2017. aastal esietendunud lavastust: Von Krahli Teatris etenduv "Vaimukuskuss" ja sügisel Tartu Uues Teatris välja tulnud "Tahe". Keerdil on ainukordne oskus kasvatada jantlikest olukordadest mastaapseid esteetilisi manifeste ja neid jagub tal ühe lavastuse peale hulgi. Keerdi teater on haruldane näide sellest, et kaasaegne teater ei pea olema ilmtingimata arusaamatu, elitaarne või ropp. See pakub lohutust kogu moodsa kunsti publikust võõrandumise ajastul.
Muidugi on äge ka Teatri NO99 menu Euroopas, uhke värk, ootan põnevusega Ojasoo-Semperi-Epneri kolmiku koostöö jätkumist, nad on maailmatasemel. Õõvastav on jälgida, kuidas antielitaarsetele instinktidele mängides õhutatakse vaenu moodsa kunsti ja kultuuriajakirjanduse vastu. EKRE üritab kopeerida Poola ja Ungari mudelit. Seda ei tohi lasta juhtuda.
Tambet Kaugema
Sirbi teatritoimetaja
Midagi hingematvalt head ei õnnestunud mul lõppenud aastal Eesti sõnateatris kahjuks näha, ehkki vaatasin ära 76 siin esietendunud uuslavatsust. Mõni olulisem uuslavastus (näiteks Pärnu Endla ja Kuressaare Linnateatri "Kaarnakivi perenaine") on veel vaatamata, ent saab vist öelda, et sõnateatris oli 2017. aasta küllaltki kesine. Tugevaid lavastusi ometi oli, esikolmikusse valisin Tartu Uue Teatri ja Von Krahli teatri "BB ilmub öösel", R.A.A.A.Mi "Praegu pole aeg armastamiseks" ning Eesti Draamateatri "Ivanovi".
Suundumusi hakkas silma kaks. Ühelt pool klassikalavastuste rohkus: kolm Tšehhovit, kolm Bergmani, kolm Shakespeare’i, ühekaupa olid esindatud mitmed muudki suurkujud. Vaevalt saab teha sellest järeldust, nagu pageksid lavastajad kirju ja närvilisevõitu igapäevaelu eest tavapärasest rohkem klassikute rüppe, seda enam, et sündinud lavastused olid eriilmelised ja kantud erisugustest eesmärkidest, ent kindlasti innustab see ka järgnevatel hooaegadel teatreid sammuma sedagi teed.
Teisalt kerkis esile selliseidki lavastusi, milles pööratakse tähelepanu ühiskonnas ärevatele teemadele – kas või Pärnu Endla "Väljast väiksem kui seest", mis vaatamata oma mõnetisele üheülbalisusele oli EKRE esiletõusu ajal võtnud tänuväärselt uurida ja käsitleda ühiskonnas valitsevaid meeleolusid ning vähemal määral ka nende põhjusi.
Riina Oruaas
Tartu Ülikooli teatriteaduse lektor
2017. aasta tähelepanuväärsemad märksõnad olid kindlasti EV100 tähistamise ettevalmistused ja esimesed publiku ette toodud koostöölavastused, Teater NO99 rahvusvaheline tunnustamine ning kurvemalt poolelt mitme vanameistri lahkumine.
Eesti Vabariik 100 projekti õnnestumist tervikuna on veel vara hinnata. Von Krahli Teatri ja Tartu Uue Teatri "BB ilmub öösel" on seni nähtutest (kahjuks pole saanud näha neid kõiki) kõige huvitavam nii sisult kui esteetikalt. Tegelikult leidus huvitavaid mõtteid ka LG9 ja VAT Teatri lavastuses "Sirgu Eesti", mille käigus kulgeti kõigepealt Rahvusraamatukogu majas katuselt pööninguni ning seejärel loodi 1930. aastate ideede vaimus padurahvuslik düstoopia. Eraldi võetuna olid ka näiteks Vanemuise "Maarjamaa laulude"komponendid väga huvitavad, kuid tervikut ei tekkinud.
Tekib küsimus, miks rahvuslik teema justkui mõtlemisvõimele krambi ette lööb? Praeguses olukorras, kus nõudmine kitsa (pseudo)rahvuslikkuse järele järjest häälekamalt kostab, ei saa me endale ebakriitilist suhtumist rahvusesse ega identiteeti kindlasti lubada. Kriitilise suhtumise all mõtlen ma süvenevat ja konteksti arvestavat lähenemist, mis näeb ajalugu mitmeplaanilise, mitte must-valgena.
Lisaks sellele, et ühel Eesti teatril läheb hästi Euroopas, rõõmustan Tartu elanikuna ka selle üle, et Lõuna-Eesti teatrielu pakub piisavalt vaatamist. Tõusulainel on jätkanud Ugala teater, samuti on värskeid tuuli Vanemuise repertuaaris (Märt-Matis Lille ooper "Tulleminek" ja Siret Campelli draama "Beatrice").
Leitud kohtade mõnu ja maagiat leidsin sel suvel eri äärmustest. Üks neist oli UIT Festivali raames lavastatud tantsuetendus "Beetareaalsus" (lavastajad Raho Aadla ja Arolin Raudva), mis toimus koduselt naabermaja katusekorteris, teine Võrumaa metsas Villike teatritalus mängitud "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (lavastaja Helen Rekkor). Ehkki kummalgi juhul polnud tegu tipplavastustega, kehtestasid mõlemad väga tugevalt oma eripärased maailmad.