Lii Ranniku, Tartu Postimees, 06.12.2023
Küllap ei lugenud ma Tartu Uue Teatri uuslavastuse tutvustust väga tähelepanelikult ning seetõttu olin ette kujutanud tantsuetendust, milles muusika aset täidab loetud luule, umbes nagu luuleprõmm taustatantsijatega, kus klassiku värsid on räppima pandud. Ometi on tegijad selgelt sõnastanud, et nad «loobuvad sõnast, et kogeda luulet».
Lavastajad on ka julgustavalt lubanud, et Ene Mihkelsoni loomingu tundmine pole etendust «Ma jään kaevu/juurde igavesti jooma» vaatama tulles esmatähtis. Ei ole tõesti, aga ilmselt annaks see saadavale elamusele lisadimensiooni ja teistsuguse tähendustamise filtri. Siinkirjutajal see dimensioon praktiliselt puudus, sain vaadelda vaid läbi isikliku kogemusprisma ega vaevanud end mälusoppidest kirjanduslike referentside otsimisega.
Vaatekoha otsimine
Enne etenduse algust julgustab saali sissejuhataja leidma «hoones» just endale sobiv vaatekoht, mida lubatakse lahkelt ka etenduse ajal muuta. Olen küll sisenenud teatrimajja, kuid selle sees paikneb tõepoolest eterniidist ehitatud omaette «hoone», kus tants ongi juba alanud.
Eterniit, teadagi, viitab mitte ainult teatud ajastule ehitustehnoloogias, vaid ka sõnale eternity ehk igavik, ning annab sellega kätte järgmise kammertooni. Saab valida, kas minna tuppa ja vaadata väga lähedalt, riskeerides etendusse kaasatud saada (nüüdisteatris on see oht alati õhus), või jääda «hoonest» väljapoole ning jälgida toimuvat läbi aknaavade.
Istun toanurka maha. Mu läheduses seina ääres seisavad kaks kolmeliitrist purki valge vedelikuga.
Neli etendajat moodustavad alustuseks selged paarid, kelle katkematu liikumine ruumis väljendab renatekeerdiliku kvaliteediga lustlik-traagilist absurdi. Köis näitleja kaelas nihutab tonaalsust muidugi kõvasti traagika poole. Aja kulgedes lagunevad paarid koost, dialoog kaob, jääb üksildus ning iga indiviidi unikaalne valu, vaev ja igatsus.
Kuigi tegelasi on vaid neli, toimub kohati igas toanurgas palju ja korraga, nii et vaataja ei jõua sündmustega sammu pidada, ehkki etendajad toimetavad kiirustamata, pigem aegluubis, aega venitades.
Ekke Hekles saab kõrgustes turnides näidata oma suurepärast füüsilist vormi, Johanna Vaiksoo ja Grete Jürgenson esitavad muu hulgas nauditava dueti, kelle liigutuste seeria aina kordub ja kordub ja kordub lõputult ja see on nii hüpnotiseeriv, et ma ei tahagi, et see kunagi lõppeks. Ragnar Uustal suhtleb publikuga ülepaisutatult eneseiroonilisel moel, kutsudes esile vabastavaid naerupahvakuid.
Viienda osalisena siseneb mängu toores latikas, kuus liitrit piima haihtub purkidest – kuhu? –, see võib valguda su istmiku alla, aga ei pruugi. Tunnen värskeltlüpstud sooja piima maitset, mille meie Karijärve naabritädi on just läbi marlinartsu suurde alumiiniumist mannergusse valanud, väiksema mannergutäie saame kaasa, kodus laseb vanaema selle nööriga alla kaevu, veepiirile jahedusse.
Vaatajad mängus
Valguskujundus mängib osavalt hoone sees- ja väljaspoolsusega, muutes vaatajad mängu osalisteks ilma neid füüsiliselt kaasamata. Mingil hetkel aga kutsutakse publik ka päriselt kaasa, leebelt ja ikka sõnadeta palutakse tõusta ja liikuda. Kõnnime ringi ja ringi ja ringi, ja see tundub jälle lõputu ja ma ei saa aru, mida ma õieti peaksin nüüd tundma, ja kas see ükskord üldse lõpeb. Tahaks kella vaadata, aga ei söanda, piinlik.
Siis korraga kõik muutub – lavahoonest saab vangla, ma olen lõunatunnil kohustuslikus korras ringe jalutav vang, vaateavadest jälgivad mind relvastatud valvurid, valmis halastamatult reageerima igale põgenemiskatsele. Või on see psühhiaatriahaigla, kus arstid kullipilgul mu liigutusi takseerides diagnoosi panevad ja määravad raviks kanged rahustid koos elektrilöökidega.
Elutuna näiv alasti keha laual tõmbab miskipärast mälukaevust üles filmi «Püha Tõnu kiusamine». Sama paralleel kannab tagasi erootilisele stseenile latikaga, aga ei anna vihjet, mida endaga peale hakata ... ning siis juba juhatabki malbe vangivalvur meid «hoonest» välja, garderoobi, tänavale.
Kuigi tegelasi on vaid neli, toimub kohati igas toanurgas palju ja korraga, nii et vaataja ei jõua sündmustega sammu pidada.
Kirjandusteadlase Joosep Susi ja teatrikunstniku Maret Tamme lavastajatöö tulemiks on kummastav füüsiline teater, sõnadeta luuletus, mis loob iga vaataja peas omamoodi pilte. Ükski neist ei saa olla vale – lavastajad on tõdenud, et Ene Mihkelsoni loomingu prototüübiks on kogu Eesti rahvas, seega igaüks meist.
Vastavalt oma valuläve kõrgusele võib lasta kogetu endast halastamatult läbi või ebamugavustundega mööda nahka alla libiseda või pareerida emotsionaalseid lööke analüüsiva mõistuse jõuga. See on üks neid lavastusi, mis ei lase pikka aega oma haardest lahti, võibolla taotlusliku lõpetamatuse pärast, sest eesriie ei saanud sulguda ja aplausile polnud antud võimalust kõlada.
Mingil moel on ikkagi tunne, et olen nüüd natuke Mihkelsoni lugenud. Tõesti võin soovitada «Ma jään kaevu ...» ka jumalast luulevõõrale inimesele, kes lihtsalt armastab nüüdisteatrit, sest kindlasti pole siin tegemist Mihkelsoni illustreerimisega, proovitud on pigem leida tema luule algallikas ning seal peituvad kannatused tõlkida kehalise liikumise keelde. Inimeseks olemise valu on universaalne ja hea tõlke puhul polegi ju suurt vahet, kas väljundiks on liigutav luuletus või luuleline liigutus.
Epiloog
Järgmisel päeval läksin raamatukokku, võtsin kogumiku «Kõik redelid on tagurpidi». Üks esimesi luuletusi selles algab nii: «Vaatan poodud päikest/silmapiiri puul». Ja kaanekujunduses – jälle see köis.
Nüüd hakkan, tagurpidi, lugedes paratamatult otsima tagasiviiteid Uue Teatri etendusele. Tagurpidi on ka täitsa okei.
Ene Mihkelsoni luule ainetel Tantsulavastus Ene Mihkelsoni luulest «Ma jään kaevu/juurde igavesti jooma» esietendus 11. novembril Tartu Uues Teatris. Autorid-lavastajad Maret Tamme ja Joosep Susi. Kunstnik Arthur Arula. Valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Helikujundaja Karl Saks. Vaatajate ees on Grete Jürgenson, Ekke Hekles, Johanna Vaiksoo ja Ragnar Uustal.