Liisa Ojakõiv: Kui näitleja kohtub iseendaga

Postimees, 14.04.2015

Näitleja Jaanika Arumi pooldokumentaalne soololavastus «kokku • kukkumise • hetk» kukutab kokku elu ja teatri vahelise piiri, muutes lava pihtimuslikuks poodiumiks.



Sellel poodiumil saavad hääle nii anonüümsed Eesti väikelinnade naised kui ka neid kehastav näitlejanna.

Mängu asemel pakutakse hingelist alastust ja otsingulist vormi, millega esitatakse väljakutse ka publiku vastuvõtule.

Koostöö-soolo

Tegu on esimese monolavastusega Tartu Uue Teatri repertuaaris ja ka noore näitleja Jaanika Arumi karjääris, kuigi puhtaks sooloks nimetada on seda lavastust pisut kaheldav. Tõsi, monolavastus eeldab üht laval tegutsevat näitlejat, kelle partneriteks võivad olla üks või mitu tumma kõrvaltegelast, ja selle reegli vastu pole kõnealusel juhul eksitud.

Laval liiguvad lisaks näitlejannale mitmed abistavad jõud, kelle tegutsemine on publikule nähtavaks tehtud ning etenduse fiktsioonmaailmaga liidetud. Etendusele mängivad elavat taustamuusikat bändi Odd Hugo muusikud Rando Kruus ja Oliver Vare.

Intervjuudes on Jaanika Arum rõhutanud enda kokkupandud meeskonna osatähtsust selles lavastuses ning üksmeelne koostöövaim näis hõljuvat ka esietendusel. Tervik mõjubki sestap pigem koostööprojekti, mitte soolona, kuigi fookusesse jääb siiski Jaanika Arum, keda ülejäänud meeskond oma oskustega täiendab.

Lavastuse dramaturgiline algmaterjal pärineb näitlejanna tehtud intervjuudest Eesti väikelinnadest pärit naistega.

Neis tavaliste, nn väikeste inimeste lugudes kordub argiselt nukker töörügamine, mis on naistes suigutanud unistamisoskuse. Näitlejanna esituses saavad need poeetiliseks kujundatud lühilood empaatilise kõrvalpilgu osaliseks, millele lisandunud distantseeriv enesekohane kommentaar pakub iseendana mängimise haprust ja võlu.

Läbipaistev lavakujundus

Tegelaste ja näitleja hingeline alastus ja enda sisemaailma filtrita avamine peegeldub ka lavakujunduses. Nimelt on musta lavaruumi kolm seina kaetud valge, kergelt läbipaistva riidega, nii et lava osaks saab ka kardinatagune ruum, kus mängib bänd ning liigub vahel ka näitleja. Elu ja teatri piire lõhutakse ka fiktsiooniliku ruumi laienemisega saalikoridori ning publiku istmeridade tõusuni.

Etenduse lõpus liigub kogu meeskond sujuvalt tänavale, jättes vaatajad kohmetunud ootusärevusse, mis lõpeb kõhklevate plaksutustega. Kui aplaus meeskonna tagasi teatrimajja kutsub, jäädakse seisma läbipaistva kardina taha.

Sellises lõpus võib näha teatri sujuvat üleminekut eluks, sest jutustati ju päris lugusid reaalsetest inimestest, näitleja esines kohati jutustuste vahel iseendana ja muusikud mängisid oma heliloomingut. Nii mõjus aplaus kohatuna, tekitades neljanda seina etenduse ja publiku vahele ning muutes nähtu teatriks, millena see tegelikult serveeritud oligi.

Lavastus «kokku • kukkumise • hetk» on teistmoodi soolo Eesti teatri naistegelastega monolavastuste kaanonis, sest lõhub loopõhist jutustamist näitleja enesekohase vaatenurgaga.

Ühtpidi võivad pikad kestvad pausid, kohatine segadus lavategevuses ning potentsiaalne keelebarjäär vene keelt kõneleva tegelase tõlkimatus monoloogis saada takistuseks lavakeele mõistmisel. Teisalt pakub seesugune omanäoline katsetus potentsiaali edasisteks õnnestumisteks ja harjutab ka publikut uutmoodi avatusele.

Igatahes tasub järgmist soolot juba oodata.