Mis oleks Eesti ajalugu ilma Tammsaare, laulupidude, küüditamiste ja rahvarõivasteta? Kanamunad, puder, hapukoor, männimets, mustikas ja Kukerpillid, selgub Ivar Põllu värskeimast lavastusest «Praktiline Eesti ajalugu», mis sihitud just Eesti 99. sünnipäevaks.
Maailma loomise ja ka eestlase olemuse kohta on üha raskem midagi originaalset öelda, kui käiatud klišeed kultuuris kummitavad ja neidki kummitusi on juba igas variandis kõverpeegeldatud.
Tartu Uue Teatri uuslavastus ehitab Eesti inimese üles hoopis toidust ja laulust, kasutades olemasolevat kultuurimaterjali, valdurmikitalikke mõttekäike ning lavastuses kentsakalt toredalt mõjuvaid Kukerpillide lugude töötlusi, mida esitab näitlejatest ja ansambli Odd Hugo kahest liikmest koosnev bänd.
Lavastuse keskne element on pliit, mille ääres jutuvestjast kokk lööb toidu valmistamise vahele ka laulu lahti. Sealsamas valmivad päris saiapätsid, liharoad ja pudrud vastavalt sellele, mida toidukultuuris lavaloo edenedes parajasti trendiks peetakse.
Humoorikalt hakkab toit illustreerima ajalugu, kui kokk parasjagu muna lahti lööb ja samal ajal jutujärg munemiseni jõuab. Kokk ja toidukunstnik Ann Ideon tunneb ennast laval kui omas elemendis ning mõjub igati loomulikult ja professionaalselt.
Kergelt tögava alatooniga
Ülejäänud trupiliikmed võtavad kordamööda laulja või jutuvestja rolli, etendades ka lühikesi anekdootlikke stseene, kus kujunevat eestlast näidatakse kergelt tögava alatooniga, mis laseb vabastavalt iseenda üle naerda.
Meeldejääv on karikatuurne stseen abielupaarist, kes keedab hiiglaslikus supipotis esimest korda kohvi ning jääb nõutuks ja satub kimbatusse, kui pruun kohvipuru sugugi putru ei meenuta ja hamba vahele kinni jääb.
Ajajoont pidi kulgedes jäävad lavaloost välja inimese elu ja ajaloo tähtsündmused, luubi alla satub tavalise eestlase argipäev ning hämmingud uutest leiutistest või maitseelamustest. Nii näiteks kurdab ühes stseenis mees hommikulauas loiult oma naisele, et nende elus võiks olla natuke põnevust, näiteks konserviavaja võiks olla juba leiutatud. Samal ajal kõlab Kukerpillide repertuaarist pärit «Tahan lennata».
Lavastuses «Praktiline Eesti ajalugu» kujundavad eestlast toit ja trend, mitte kannatused ja orjapõlv. Tegu on ühe praktilise rahvaga, kes tunneb pühalikku vabadust linnulaulust ja päikesepaistest metsatukas.
Eestlase olemust tuuakse laval esile meelte äratamise kaudu. Ühtpidi toimub see toidulõhnade ja liha praadimise särinaga, teisalt viivad koka mahlakad kirjeldused vaataja teatrisaalist lõhnavasse männimetsa mustikaid korjama või südasuvisele heinale puhkama.
Meeli erutab seegi, kuidas toitu serveeritakse. On selleks heinakuhja peidetud hernepallid, pakkude vahel samblas mustikad või kivile kallatud siirup – selliseid serveeringuid võib näha koduselt armsa lapsepõlvemeenutusena, aga ka paroodiana rahvuslikest turunduslikest kaubamärkidest.
Kerge tunne
Olgu kuidas on, kerge tunne hakkab etendusel küll, nii huumoriküllase teksti, tegelaskujude kentsaka olemuse kui ka lauluvaliku tõttu, mis vanemal generatsioonil peas ning noorematel kusagilt tuttavad.
Kogu see kergus tõstab publiku lõpulaulu ajal koguni toolidelt püsti, nii et nõutakse lisalugugi.
Ivar Põllu autorilavastus
- Tartu Uues Teatris esietendus 23. veebruaril Ivar Põllu autorilavastus «Praktiline Eesti ajalugu».
- Vaatajate ees on Ann Ideon (toitlustusettevõte Köök), ansambli Odd Hugo muusikud Rando Kruus ja Oliver Vare ning Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus ja Tambet Seling jt.
- Kostüümikunstnik Kristiina Põllu ja valguskunstnik Rene Liivamägi.
- Etendus on kahes vaatuses ning kestab kaks ja pool tundi.