Linnulaat: Pole suuremat rahuldust, kui näed, et istikust saab õitsev viljapuu.

rumalrahutus.blogspot.com, 21.04.2012
Tartu Uues Teatris jõudis sel kevadel lõpuni kaks märkimisväärset triloogiat. Esimesena Ivar Põllu fiktsioon eelmise sajandi Tartu kultuuri- ja teatriajaloost koondnimega " Armastus, teater, hullus ja surm", mille lõppu tähistas "Vanemuise biitlid". Teisena Urmas Vadi isikunäidendite triloogia Peeter Volkonskist, Rein Pakust ning viimasena Rudolf Allaberdist. Mõlemast sarjast nägin ära kaks kolmandikku, Vadi triloogiast nägemata jäänud "Peeter Volkonski viimane suudlus" sai puudujäägi kompensatsiooniks näidendina läbi loetud.
Vadi triloogiat ühendab läbivalt vaid kahele näitlejale kirjutatud tekst. Laval on üks mees ja üks naine. Seejuures on nimirollis või domineerivamas osas meessoo esindaja. Selleteemalise protesti on Vadi oma viimase näidendi naisnäitleja rolli sisse kirjutanud. Kui esimeses kahes lavastuses on näidendite nimitegelane ise laval, siis "Rudolf Allaberdi testamendis" kui järelhüüdes surnud õpetajale pole see arusaadavatel põhjustel võimalik.  Lavale astuvad autor-lavastaja Urmas Vadi ise ning Piret Laurimaa. Ent laval on ka Allabert ise. Teda on kuulda ning näitlejate juttude põhjal võimalik ka tunnetada, nii hästi või halvasti, kui see võimalik on. Etenduse teises pooles ilmub Ruts füüsiliselt lavale, sooritades tõepoolest oma viimase lavarolli, nagu lavastuse reklaamtekstis lubatud. Oma erinevate filmirollide ning intervjuukatkete helisalvestiste kujul astub ta lavale kogu tüki vältel.
Kui Rein Paku naiseotsingud olid läbivalt üles ehitatud fotodele, millele näitlejad teksti illustreerivalt kõrvale rääkisid, siis Allaberdi testamendi ettelugemisel oli pildimaterjali kasutamine lühiajalisem ning skemaatilisem. Domineeris Vadi jutustatav tekst, millele Laurimaa loodud lakke kuvatavad liivajoonistused olid toetavaks ning rõhutavaks illustratsiooniks. Vähemalt korra sai lakke vaadates küsimusele vastuse enne kui näidendi tekstist. Liiva sisse joonistatud koera siluett ning joonega poolitatud maja rõhutasid eelnevalt räägitud lugude nukratoonilisust, söövitades need seeläbi eriti selgelt mällu. Edukas teksti ning pildi paralleelne teineteisetäiendus.
Nagu juba kombeks, on ka siinses näidendis kokku segatud reaalsust ja autoripoolset omaloomingut, kuid ometi näib eelmiste Vadi-triloogia näidenditega võrreldes olevat siinses teoses kõige rohkem reaalsust ning faktipõhisust. Eesmärgiks ei olevat olnud Allaberdi dokumentaalselt alasti kiskumine, kuid mõni kattekiht sai ikkagi eemaldatud. Allaberdi soov panna Vadi kirjutama näidendit tema korduvast õudusunenäost, milles ta on laval alasti, sai täidetud. Nukraid vesihalle silmi ning nende taga peituvat üksindust ei pane isiklikku kokkupuudet mitteomavad inimesed tähele. Või kui ka panevad, siis suure tõenäosusega ei mõtiskleta kurbuse tagamaade üle, sest võõrad probleemid on kauged ning arvamused jääksid tõestamata eeldusteks. Vaatajale räägitakse veidi kurbade silmade taustast. Mitte palju, sest palju ei teata, kuid ometi rohkem kui avalikkusele antud intervjuudest selguks.
Üksindusest ning inimlikest väärtustest rääkiv sisu jõuab eriti hästi kohale nii publiku ja lava paigutuse poolest kui ka näitlejate iseendaks kehastumise läbi. Publiku vähesus ning näitlejate lähedus loovad intiimse atmosfääri nagu mõnel vestlusõhtul, kus kohvitassi/veinipokaali taga mälestusi jutustatakse. Sellisele tundele aitab kaasa näidendi vorm, kus näitlejad kehastuvad iseendaks ning mõjuvad seega usutavalt.
Allaberdi testamenti "loetakse" lavastuse käigus korduvalt, sest tal on ühtteist, mida endast maha jätta. Testamendiks oli lint erinevate heliklippidega nii tema filmidest, intervjuudest, kui kuuldemängudest. Etendus lõppeb, kui testament saab etteloetud ehk ettemängitud. Näitlejad lahkuvad lavalt ning mängima jääb viimane osa lindist, mis vaikides ennast ikka edasi kerib, muutudes lõpuks roosaks ning ennast ühelt rullilt sahisedes maha kerib. Allabert on vaikinud. Lõpp.
Kuigi Allaberti ei kujutata läbi idealiseeriva prisma ja tuuakse välja ka tema nõrkusi, mõjus nähtu siiski südamliku meenutusena ning viimase austusavaldusena, mis on ilus.

***
Siil läheb poodi, ostab hapukoort. Lahke müüja küsib:
«Kas sa, siilike, soovid lahtist või pakis?» 
Siil mõtleb, et lahtine hapukoor ju natuke odavam ning otsustab viimast osta. Aga niipea, kui müüja talle kilekoti hapukoorega ulatab, keerutab siil kilekotti paar korda pea kohal ning viskab koore suure kisaga mööda seina laiali. 
«Miks sa küll nii tegid, siilike?» küsib hämmastunud müüja. 
«Sellised me siilid olemegi,» vastab siil silma pilgutades, «salapärased.»