Näitleja Grete Jürgensoni teatritee on täis kukerpalle, viimane neist kolimine Rakvere Teatrist Tartu Uude Teatrisse. Ta on muu hulgas jõudnud mängida ka Paide Teatris, Saueaugu Teatritalus ning näiteks seriaalis „Õnne 13“.
Et Grete Jürgenson ka Õnne tänaval seikleb, tuli mulle üllatusena. Ta ise ütleb: „Olen Morna linna sotsiaaltöötaja Margit Männimeri. Selle juures on ülitore, et saan mängida Garmen Taboriga. Saame kokku rohkem, kui muidu saaks.“
Kui Grete Viljandi Kultuuriakadeemias õppis, oli Garmen Tabor seal teatriosakonna juhataja ja lavakõne õppejõud. Juhendas ka Grete seminaritööd, mis oli lavakõnest. „Aga „Õnne“ tegemine – seda ütles Meelis Rämmeld – on nõudlik näitlejakool. Sa pead väga kiirelt suutma täpselt mängida. See on kool. Ja saad seal kokku mängida nende inimestega, kellega muidu ehk ei kohtukski.“
Teater on Grete sõnul elu uurimise tööriist. Haavatavus ja marraskil nahk käivad selle juurde. „Kui ma näen lavastusi, mis mind puudutavad, ja mul on selline tunne, et see või teine näitleja paneb midagi vastu tahtmata kõik mängu, siis see on lihtsalt rabav mu jaoks ja liigutav.“
Grete, oled umbes niisama vana kui meie iseseisvuse taastanud riik. Mis on need vabadused, mida annab vaba riik?
Ma ei olnud sellele varem liiga palju mõelnud. Sõjad ja ka lihtsalt natuke vanemaks saamine on seda muutnud. Kui oled ise noor, siis on kõik asjad enesestmõistetavad. Ka vabadus. Kõige olulisemad on enda isikliku elu üleelamised.
Kasvasin sootuks teisel ajal – nüüd öeldakse, et okupatsiooniajal –, aga meil oli samamoodi. Ei mõelnud sellest, mida ei saa, vaid mõtlesime sellest, mida saame.
Keskkooli lõpus tekkis mul näiteks huvi ja tõmme Venemaa kultuuri ja vene keele poole. Praegu see tähendab üldse midagi väga muud, aga siis just nimelt ma olin vabas riigis sündinud ja mul ei olnud ...
... veneviha?
Jah, vist tõesti. Muidugi ma ju teadsin okupatsioonist ja meiegi perekonnas on küüditamise lood. Ma teadsin seda kõike, aga see ei olnud minuga kaasas. Mu huvi oli tsaariajas. Ajalugu, mis nüüd mõeldes on ju sama verine nagu Venemaa praegune aeg.
Keskkooliaegne idealiseerimine, keisrinnad... Tegelikult ei andnud ma ju siis endale aru, mis on nende ajaloosündmuste taga. Nägin asju kitsalt.
Oskad sa öelda, kust see huvi alguse sai?
Seisin raamaturiiuli ees ja kogemata või ema soovitusel võtsin kätte Katariina II eluloo, mille on kirjutanud Henri Troyat. Ta on selle kirjutanud kangelannat armastades ja väga niimoodi ... selgelt ühe nurga alt, jättes ilmselt palju asju kõrvale. Sealt tekkis huvi. Ise ka selles vanuses ei suutnud näha verd ja vägivalda.
See on mulle jälle üks sümpaatsete noorte inimeste omadus. Teatav idealism.
Me paar päeva tagasi arutasime, kuidas see tunne on. Peterburi on üks mu lemmiklinnu maailmas ja seesmiselt nagu enam ei ole seda linna ja tema ilu. Ometi ta ju on.
Ma ei teadnud, et Peterburi on su lemmiklinn. Ta on minu lemmiklinn niisamuti. Mul on seal inimesed, keda armastan ja kellest lugu pean. Nad on vanad, ei ole kunagi olnud pätid ega okupandid. Ja mulle tundub, et ei saa sesse linna enam kunagi. No mina ei saa, sinule on selleks ehk aega antud, ma loodan.
Me Priit Põldmaga (dramaturgi ja lavastajaga – toim) mõni aeg tagasi jalutasime Tartus ja Priit küsis, et kuidas praegu inimeseks jääda. Kuidas inimlikkust säilitada? Kliimakriisis, pagulaskriisis, majanduskriisis – kõiges selles, mille sees me elame. Olla tundlik ja hea, mitte muutuda vaenulikuks...
Me mõtlesime, et see on see, millega peab tegelema. Et inimeseks jääda. Kuidas, seda vastust me välja ei mõelnud, aga sinna jõudsime, et sellele tuleb mõtelda. Õudselt oluline on see Priidu küsitud küsimus mu jaoks.
Äkki aitab pragmatism, ükskõiksus, kaastunde puudumine, möödavaatamine...?
(Peaaegu hüüatab.) Seda me just arutasime, et seda me ei tahaks! (Pikk paus.)
Kui levinud sellised mõttekäigud – kuidas jääda iseendaks ja inimlikuks hetkes, kus käib sõda, mis võib jõuda meiegi kodudesse, ja maailm on ohte täis – praeguste kolmekümneste mõtetes üldisemalt on?
Hmm. Arvan, et on palju sellist mõtlemist. Ega ma ju põlvkonna nimel kõnelda julge. Ma ei ole hirmus kaua teatris olnud, praegu on seitsmes aasta, aga tunnen, et see ringkond, kes nii mõtleb, on küllalt avar. Ütlen seda selle põhjal, mida tean oma põlvkonnakaaslastest, kellega lävin. Ma ei tea ju, kuidas kõik laiemalt on. Eks see ole kapseldumine oma seltskonda.
Eks see ole ka aja märk. Kas sa tulid keskkoolist otse teatrikooli?
Kui keskkool lõppes, siis ma üldse ei plaaninudki Viljandisse sisse astuda. Viimasel hetkel ikkagi saatsin avalduse. Nagu udus kuidagi käis see kõik. Olid katsed ja siis öeldi „tere tulemast“. Seejärel hakkas pihta. Mõtlesin, et ahah, nüüd on nii.
Sa oled Tallinna, Viimsi tüdruk. Kes su isa ja ema on?
Nad on õppinud õpetajaks. Isa ema on õpetaja. Isa õppis kehakultuuri ja ema käsitööõpetajaks, aga nad ei ole kumbki õpetajana töötanud. Isa on sportlane ja ma ka tegin kergejõustikku kõvasti.
Küsin sellepärast, et saada aru, kust su teatriarmastus peale hakkas.
Koolist. Vist viiendas klassis sain vanaemalt suure paki vanu Tähekesi ja avastasin sealt igast numbrist luuletusi. Mäletan väga hästi, kuidas ma otsisin neid luuletustega kohti. Lugesin, mõned meeldisid rohkem, mõned vähem, väga lastekad ei läinud peale, aga kus oli mingit elu, need meeldisid. Ja siis oli üks etluse konkurss, õpetaja kellegi saatis ja mina ütlesin, et tahan ka.
Siis kuulsin, et koolis on näitering ja läksin sinna, Eva Kalbus tegi seda, ta on imeline inimene. Küsisin, kas tohib tulla, tema ütles „jah“. Siis liikus see kõik minu jaoks rohkem luulet pidi. Eval oli käsi pulsil ja ta juhendas, aga see käis ikka nii, et näed, siin on riiul, need raamatud – võta, loe, vaata, mis sobib. See oli hästi-hästi oluline.
Viljandis oli teie õpetaja Kalju Komissarov?
Kalju suri, kui meie olime neljandal kursusel. Me olime temaga terve... Kalju kuulub kindlasti nende inimeste hulka, kes mind on kujundanud. Ise oled teatrikoolis, nahk on kogu aeg nii marraskil... Arvasin kooli sisse astudes, et tean, kuidas asjad käivad, ja siis hakkasin vaikselt aru saama, et ei tea küll. Arusaamine mitte teadmisest on edasiliikumiseks ülivajalik.
Kui sa küsid, kes on mind kujundanud selliseks, kes olen, siis kindlasti on need teiste hulgas ka minu sõbrad. Need, kellega oleme koos hakanud minema – Priit Põldma, [näitlejad] Ringo Ramul, Jaune Kimmel. Istuda koos öid hommikuni ja arutada teatri ja maailma asju, see on nii tähtis.
Kuidas Priit Põldma teie sekka sattus?
Priit teab ehk täpsemalt, kuidas see algas. Aga ühel hetkel oli nii. Käisin keskkooli ajal nukuteatri noortestuudios, siis suhtlesime Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi kambaga.
Ülitore oli Viljandi ajal see, et lavaka Anne Türnpu ja Mart Kolditsa kursus (sellelt kursuselt on teiste seas näiteks näitlejad Ursel Tilk ja Jan Teevet, Stefi Pähn, Jane Napp ja Teele Pärn; Priit Põldma õppis samal kursusel damaturgiks – M. M.) ja meie kursus (sellelt kursuselt on teiste seas Jaune Kimmel, Liisu Krass, Helena Kesonen, Karl Robert Saaremäe, Eduard Tee – M. M.) olid omamoodi sõpruskursused. Meil olid koos töötoad, lavastused ja muud läbikäimised.
Nõnda siis kaks teatrikooli ei tekita enam konkurentsi kehvas mõttes, vaid kollegiaalsust ja sõpruskondi?
Jah, igal juhul. Üks seltskond, kes on koos teatrit teinud, ei mõtlegi sellele, et kust koolist keegi on tulnud. Sidemed on tekkinud. Ja tugevalt jäänud.
Kuus aastat Rakvere teatris...
Oli õnnelik aeg. Sain teha erinevat teatrit, sain käia mujal tegemas, siis veel teistsugusest teistsuguseid asju. Need inimesed... Toomas Suuman – poleks ma Rakverre läinud, ei oleks temaga tuttavaks saanud. Ja muidugi Madis Kalmet – sellest, kuidas tema mind toetas ja julgustas, on palju kaasas siiani.
Mind kutsuti nukuteatrisse tegelikult. Tegime siis Rakveres diplomilavastuse „Thijl Ulenspiegeli“ proove ja ma läksin pausi ajal lavastaja Üllar Saaremäe juurde ütlema, et näed, kutsuti nukuteatrisse, aga tahaks siia ka – mida ma teen? Ja Üllar ütles, et no tule siis siia.
Rakvere on väljasõiduteater. Hommikul on proov ja pärastlõunal enamasti väljasõit kuhugi Eesti paika. Koju jõutakse kindlasti pärast südaööd, et hommikul kell 11 taas proovis olla. Kuidas see rütm sulle sobis?
Ma ei tajunud seda kunagi nii, et see oleks hullumeelselt keeruline või ebameeldiv. Väljasõitmine oli normaalne: kui on nii, siis on nii. Mul ei olnud mingit rasket suhet sellesse. Ilmselt olen tuttav väga paljude Eesti kultuurimajadega.
Psühhofüüsiliselt oli mulle keeruline see, et oled kolm tundi bussis sõitnud, ja siis naksti paneme prožektorid põlema ja hakkame peale. See treenis seda, et õpid kiiresti ennast lülitama voogu, et nüüd mängime. Bussisõit oli minu jaoks uinutav.
Kõik lavad on erinevad ning see on hindamatu kohandumiste ja kohanemise kool. Seda viimast ütles muide Toomas Suuman. Prooviaega pole, pead kiirelt aru saama, mis seis meil on ja kuidas me siin maksimaalselt mängime kohe. See on tõesti kool, kuigi ise kaasa tehes ei mõtle sellest, vaid lihtsalt teed.
Olen ka seda tundnud, kuidas ühte kultuurimajja mängima jõudnud, läks lavastus ja meie tegemine õigeks. Õigeks selles mõttes, et see näidend, see lava, kultuurimaja, need inimesed, kes olid tulnud vaatama – need kõik sobisid kokku. Midagi tuli sealt ka edaspidiseks kaasa. Tahan selle jutuga öelda, et ei ole alati nii, et väljasõiduetendus on nõrgem kui statsionaaris.
Miks sa ära tulid Rakverest Tartusse?
[Tartu Uue Teatri juht] Ivar Põllu kutsus ja mulle tundus, et on paras aeg. Tundus, et olin Rakvere Teatrisse kohale jõudnud. See võttis mul aega kaks-kolm aastat. Et kohale jõuda, aru saada, kus ma olen Rakvere Teatris ja mida see tähendab.
Nüüd tundus, et ongi vaja uut kohta, kuhu kohale jõuda. Olulisim põhjus Tartusse tulemiseks oli see, et Uue Teatri tegevus oli ja on nii huvitav. Ma tahtsingi Uude Teatrisse.
On Tartus huvitavam elu? Rakveres, tean, on näitleja elu üsna teatrikeskne. Proovid ja etendused, ikka samad inimesed.
Rakveres nii oli, elu oli teatrimajas mäe otsas ja kõik. Ja ma väga nautisin seda. Tartus on paljuski samamoodi mul läinud, et elu on proov ja etendused. Seni on muu aja võtnud veel olmeasjad, kolimised. Usun, et kõik tasapisi settib.
Näiteks Tartu Uue Teatri lavastuse „Ma jään kaevu juurde igavesti jooma“ üks lavastajaid on kirjandusteadlane Joosep Susi. Käisime tema juures külas. See seltskond, kellega ma seal olen kohtunud, on vaimustav Tartuga vastu pead saamine. Kirglikud vestlused kunstist ja kirjandusest ning inimesed, kellega ma ju muidu niimoodi vestlema ei satuks.
Mida sa loed?
Ilukirjandust. Ja siis neid materjale, mis kaasnevad mingi lavastusega. Jah, mind huvitab semiootika ja filosoofia, aga ma ei saa öelda, et olen sellist kirjandust palju lugenud. Tahtsin Tallinna lavakooli magistrisse paljuski minna sellepärast, et oleks keegi, kes annaks mulle ette, et vaata, need asjad loe läbi. Ja siis räägime.
Milles see sinu magistrikursus seisnes?
Meie kursus oli lavakõne ja teatripedagoogika kursus. Õpetasid Anu Lamp, Jaak Prints, Jüri Nael, Grete Arro, filosoofiat õpetas Airi Liimets. Merike Kurisoo loengud „Sakraalruum ja kunst“ olid väga põnevad, käisime mööda kirikuid, sain tead miskist, milleni ma ilma selleta poleks jõudnud.
Sa ei öelnud mulle ühtegi raamatu pealkirja ega autorit, keda loed.
Nii keeruline on mingeid üksikuid autoreid üles lugeda. Raamatud ja valikud ju muutuvad. Praegu ma ütleksin Jerome David Salingeri „Franny ja Zooey“.
Tubli tüdruk! Salingeri novellid on ilukirjanduse tipus kindlasti.
(Naerab.) Nii hea on see hall raamat. See on tõesti mind väga puudutanud, liigutanud ja mõjutanud – „Puusepad, tõstke kõrgele sarikad!“.
(Jätan siin nüüd vahendamata oma üsna pika loengu sellest, miks minust ei saanud kommunisti ja miks mõnest sai ning et mina küll teen vahet paadunud pättidel ja inimestel, kes kommunisti sildi all tegelikult häid tegusid tegid. Et see on teema. Et kolmkümneaastastel on oma uues ilmas tegelikult seda lihtne mitte mõista. Ja et Salinger ju ilmus...)
Nüüd ma küll pean tunnistama, et sina said minu rääkima, aga tegelikult peaks ju olema vastupidi!
Mulle meeldib kuulata. Sinu jutu peale tuli meelde Zürichis elava vene kirjaniku Mihhail Šiškini mõte raamatus „Sõda või rahu“. Et Puškin, Dostojevski ja teised on olemas Vene maailma kiuste, mitte tänu sellele.
Tulime just mööda lavastuse „Tundmatute asjade mets“ lavakujundusest. Mis tükk see on?
Mängime seal koos Kirill Havanskiga, Andreas Aadel lavastas. Teema on see, mida tähendab tuttav ja mida tähendab võõras. Miks on midagi meile tuttav, miks võõras? Asjade, esemete enesestmõistetavus meie ümber. Asjad ei pea olema nii enesestmõistetavad.
Meil kõigil on pesumasin vannitoas, kasutame seda sihtotstarbeliselt. Kui me selle vannitoast välja tõstame ja ei kasuta pesu pesemiseks, mis ta siis ise on? Ilma selleta, et ta peseb meie pesu...
Nojah.
(Mu reaktsioon ajab Grete naerma.) Minu jaoks käib selle lavastusega kaasas asjade ja esemete üleküllus, mis meid maailmas valitseb. Kuidas see võib väsitada. Otsing on ju see, mida me saame taibata enda ja maailma olemusest. Lõpuks.
Asjade paljusus on minu jaoks seotud aja lõputu kiirenemisega – ööpäevas jääb tunde vähemaks – ja maailma üldise ärevusega. Kiirus ja justkui külluslikkus, milles kipub midagi väärtuslikku kaduma minema.
Oled sa proovinud asju ära visata? Kolisid ju just.
Vähe, väga vilets olen selles. Emotsionaalsed ja sentimentaalsed seosed on tähtsamad.
Kuidas sa Saueaugule mängima sattusid?
See algas nii, et ma Viljandis ühel öisel lõbusal koosviibimisel jutu sees Ringo Ramuliga ütlesin, et tahaksin väga Garmen Taboriga koos mängida. Ringo ütles, et hea küll, teeme. Tekkis küsimus, mida mängida. Saatsime Priit Põldmale öösel sõnumi, et on selline mõte. Priit arvas: muidugi.
Järgmisel päeval läksime Garmeniga rääkima. Garmen ütles: muidugi. Siis tulid mängu Margus Kasterpalu ja Aleksander Eelmaa ja Elar Vahter ja sündiski „Ilmavõõras“ Saueaugul.
Mis Saueaugul teatritegemise eriliseks teeb?
Imeliseks. Sa oledki kogu aeg kohal, igas tähenduses. Sa ei lähe proovi, sa ei tule proovist, sa ei lähe etendusele, sa oled seal. See sobib mulle väga-väga.
Garmen Tabor: Gretes on mänguhasarti, salapära ja tarkust
Kohtusin Gretega 2013. aastal, mil ta tuli Viljandi Kultuuriakadeemiasse näitleja eriala sisseastumiskatsetele. Olin sel ajal programmijuht ja lavakõne õppejõud. Grete alustas õpinguid 11. lennus, mis oli professor Kalju Komissarovi eelviimane lend. Selle lennu õppetöö oli kujundatud koostöös Vene Teatri ja nukuteatriga (nüüdne noorsooteater). Seepärast viibis vastuvõtukomisjonis ka nukuteatri toonane kunstiline juht Taavi Tõnisson ja andis ülesandeid.
Grete puhul on meelde jäänud, et lisaks tavapärastele näitlejaülesannetele, milles ta end säravalt näitas, ilmnes, et talle n-ö hakkas nukk kätte. See pole üldsegi tavapärane anne, mis kuidagi tõi eriti esile empaatiavõime, lugupidava ja mängulise partneritunnetuse ja huumorimeele.
Õpingute jooksul avaldus Grete töökus, uudishimu ja põhjalik suhtumine oma tulevasse elukutsesse. Mind kui lavakõne õppejõudu rõõmustas, et kolmanda kursuse seminaritöös soovis Grete põhjalikumalt uurida tööd tekstiga ja valis mind juhendajaks. Neljanda kursuse alguses pöördus mu poole küsimusega, et ta tahaks minuga koos mängida. Küsis, kas ma oleksin nõus, Priit Põldma on valmis teksti kirjutama, Ringo Ramul lavastama. Muidugi! Olin erakordselt rõõmus, et pälvisin noorte usalduse.
Mul on teadmine, et need on inimesed, kellega olen valmis õppima, avastama, mängima, elama ja luurele minema. Nende seas on Grete, kelles on mänguhasarti, plahvatusjõudu, salapära ja tarkust. Ta puudutab oma laval olemisega, tal on kuidagi paigas näitleja elukutsele vajalik inimeseks olemise eetiline pool, mis teeb koostöö liigutavaks ja rõõmupakkuvaks.
Eelmisel suvel esietendunud Priit Põldma lavastuses „Kotka tee taeva all“ Saueaugul on see kõik tema rollides nähtaval. Elagu Greta Garbo! (Vihje omavahelisele naljale, mille sisu määratud saladuseks jääma. – Toim.)
Üks kukerpall kukerpalli otsa, kui mõelda mängustiile, milles sa oled osalenud ja osaled.
Teha erinevat moodi, see on oluline küll. See tõmbab su taju ja mõtlemise käima. Teatri tuum, kese on sõltumata vormist sama. Tegemisviiside erinevus tõmbab sind inimesena lahti mingist teisest kohast, nõuab, et sa läheksid teistmoodi. Ja siis kirjutad neile lavastustele alla kahe käe ja südameverega.
Mida sa siis teed, kui oled kurb?
On erinevat kurbust. Üks on see, millest tahad lahti saada, see rusub, ängistab ja painab. Ja siis on teine, kus on hell nukrus, milles on väga mõnus olla, aga pikalt ei maksa, sest siis läheb enda nabas sonkimiseks.
Kui olen kurb, siis tahan üksi olla. Ma ei tea, miks, äkki sellepärast, et mitte teisi oma kurbusega nakatada. Kuigi see ju nii ei ole. Lähedased me ümber ju tahavad meid hoida. Ega karda nakatuda. Vastupidi.
Mets ja meri parandavad kurvameelsust. Ja ka see muidugi, kui saad hea inimesega koos olla. Kui julged usaldada seda, et ta on su juures, ole ise mis seisus tahes. Õnn, et ümber ja ligi on neid inimesi.
Elukäik
Grete Jürgenson
Sündinud 24. oktoobril 1994 Tallinnas.
Haridus
Lõpetanud 2013. aastal Viimsi keskkooli; 2017. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti erialal ning omandanud 2021. aastal Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia lavakunstikoolis magistrikraadi.
Töö
Rakvere teatri näitleja 2017–2023.
Tartu Uue Teatri näitleja 2023. aastast.
Teinud rolle ka Saueaugu Teatritalus, Ugalas, nukuteatris, Paide Teatris ja Kuressaare Teatris.
Teinud kaasa teleseriaalides „Klass: elu pärast“, „Siberi võmm“, Vabad mehed“, „Kättemaksukontor“ ja „Õnne 13“.
Foto: Argo Ingver