Maaleht / SELLE SUVE SUURLAVASTUS | Paranormaalne retk 1985. aasta Tartusse ja teleportatsioon tänasesse päeva

Margus Mikomägi, 25.05.2025, Maaleht

Tartu Uue Teatri äsja esietendunud suvelavastus „TAPTY 1985. Laskumine orgu“ võiks olla poeetiline dokumentaalteater, mis kirjeldab meie kaasaega. Mis sest, et olulisel kohal on ses loos nii NSV Liidu kompartei peasekretäri Konstantin Tšernenko kui ka Eesti geeniuse Uku Masingu matused.

Lavastuses on koos nii mastaapsus kui ka intiimsus. Mastaapseks teeb lavastuse mõtte haare ja Tartu Keskpargi mitmekümnemeetrine lava. Intiimseks see, et näitlejad tulevad vaatajaile aeg-ajalt üsna lähedale ja lavastuse heli kostab kõrvaklappidesse nii, et lähemale häälega enam ei saagi.

Kolmel tribüünil istuv publik näeb kolme vaatust erinevas järjekorras. Mulle on öeldud, et näeb kolme erinevat lavastust - ehk see mingis mõttes ongi nii -, aga arvan, et ükskõik mis järjekorras seda vaadata, kõlksub lavastus lõpuks tervikuks kokku. Muusika ühendab ja juhib kogu lavastust. Kõlavad Tartu luuletajate väärttekstidele kunagi tehtud laulude uued, Kulno Malva seaded näitlejate esituses siin ja praegu.

Ivar Põllu lavastajaandekus toetub absoluutsele muusikalisele kuulmisele. Tal on meisterlik oskus tajuda rütmide ja energiate vaheldust ja ta on selgeks saanud - nii palju, kui seda saab üldse selgeks saada - vaimse energia dirigeerimise oskuse.

Tean, et peaksin alustama, rääkides lavastuse pikkusest ja tehnilisest ülesehitusest. Uskuge, kui ütlen, et vaatajatele ei ole see keeruline. Kolm vaatust, kaks vaheaega, veidi rohkem kui neli ja pool tundi. Ja ma kordagi ei tüdinenud, meel ei väsinud. Kogu aeg oli huvitav.

Ajalugu kordub

Näitleja Elise Metsanurk ütleb seal minu nähtud vaatuste järjekorras kohe lavastuse alguses: „See on meie aeg õitseda ning meie õied on seda värvi, mis parasjagu moes.“ Ja ütleb veel ühe teisegi põhjapaneva lause pisut hiljem: „Sa oled ikka segi. Inimnäoline kommunism? Inimnäoline küüditamine? Inimnäoline...“

Mu jaoks algas lavastuse tõeline pärale jõudmine Kirill Havanski loetud Paul-Eerik Rummo parafraasiga Karl Ristikivi luuletusest „Arkaadia teel“, see juhtis mind Uue Teatri loodud maailma: „Nõnda ma seisan ja ise ei tea,/ kuis hinnata oma staatust./ Ärge vaid öelge, et nõnda ei pea,/ et nõnda ei tohi - sest teie ei tea/ maailma lõplikku saatust.“

Sellele tõele järgneb teine stseen, dialoog, kus mees räägib naisega nii, et esimene mulje jääb, nagu ta lööks külge, avaldaks armastust. Ja siis selgub, et mees astub parteisse. Kordagi ei ütle, et kommunistlikku parteisse, aga aasta on 1985. Selgub, et astub pragmaatiliselt mõeldes, ei usu ideedesse, aga on vaja laste pärast, karjääri pärast, raha pärast... Tegelikku suurt pilti ei näe.

Ja veel läheb õppima, pange tähele, põllumajandust, sest ilma põllumajandusliku hariduseta ei saa temast kunagi rajoonikomitee esimest sekretäri. Kas ei tule praegugi tuttav ette?

Uue Teatri uuslavastus räägibki ajaloo kordumisest ja farsiks muutumisest. Tartu Uus Teater justkui hõljub, leviteerib 1985. aasta kohal. Dramaturgid Ivar Põllu ja Katrin Ruus kirjutavad Tartu Uue Teatri suvelavastuse pealkirjas ladina tähtedega, aga vene keele moodi TAPTY ja kunstnik Kristiina Põllu heledad ajastu moest inspireeritud kostüümid osaliste seljas on põlvedeni punased, märkimaks ellujääjaid, kes on kohalejõudmiseks pidanud rühkima põlvini veres.

Ajaloo kordumine? Me kõik, ma usun, vähemalt need, kes teatris käivad, on lugenud või kogenud või nentinud millegi kohta, et ajalugu kordub, on vähemasti kuulnud, et ta kordub farsina. Ma ei saa rääkida teiste eest, kuid enne selle lavastuse nägemist ma seda tajusin muidugi, aga ei kujutanud ette, et kordused on nõnda ilmsed ja kuidagi magedad. Kasvõi külma sõja taastulek.

Tasakaalu kodu

Mu jaoks on ses lavastuses väga tähtis, et kõrvaklappidest, kust etenduse ajal kõlavad inimeste mõtted, igavikulised ja argised, kuuleb vaheaegadel linnulaulu ja partide prääksumist. Mõte, et selles on mu rahu ja tasakaal. Vaheaegadel, kui seda kuulasin, jõudsin linnast nagu koju, korraks. Kui seda poleks, siis tuleks nutta õudusest. Aga nüüd on nagu elus: kui inimühiskonna rumalus haiget tegema hakkab, põgened oma aeda ja vaatad, mis loodus seal korraldab ja ette mängib. Ja Lõuna-Eesti linna pärnaallee on endale juba täiskasvanud lehed külge saanud, samal ajal kui minu Põhja-Eesti aia pärn alles sätib, selline arvestatav vahe ka.

Üht omamoodi fenomeni selgitas see lavastus: kinnitas, et lähiminevik on meil - vaatamata sellele, kas me tunnistame või ei - kaasas. On me kõrval alles tänaseni. Ja selgub, et vaatamata sellele, et ta on, ei ole inimesed, võib öelda, et ehk ka inimkond, suuteline sellest õppima, tehtud vigadest õppima. Pani mõtlema, kas kordamine on alati tarkuse ema.

(Hoopis hiljem taipan, et jube lugu, kui palju ma olen ennast petnud, mõeldes, et mina küll ei korda oma isa vigu, mina õpin keeled, kannan kübarat. Õpin isa ja enda vigadest ega korda neid. Kes nüüd keda petab? See lavastus on väga vaimukalt isiku- ja ühiskonnakriitiline.) Aastal 1985 kestis veel Hando Runneli aeg, tema luuletusi lauldi Tartus ja kogu Eestis. Pole liialdus öelda, et kõik laulsid, kes laulda oskasid. Samas on lavastuse „Laskumine orgu“ leitmotiiviks mu jaoks Tõnu Tepandi laul Karl Ristikivi luuletusele „Minagi olin Arkaadia teel“. Kui kirjutada ritta vaid mõne laulu pealkirjad, mis kõlasid, saate ehk aimu: „See maailm, mis elab sinus“, „Nii tasa täna astuvad su jalad“, „Maa tuleb täita lastega“, „Veskimees“, „Punaste õhtute purpur“ ...

Ja muidugi see saunast Arkaadia teele sattumine. Looduslik kooslus kujuneb sajandeid, saati siis inimkooslused.

Paralleelmaailmad

Lavastuse see ülesehitus, et kuuled enda ees toimuvat, aga silmanurgast näed seda, mis sünnib ümberringi, märkad seoseid, näed seda, kuidas näitlejad liiguvad suurel mänguplatsil ühest stseenist teise, muutuvad häälekatest tegelastest hääletuteks, paneb mõtlema paralleelmaailmadest, mis eksisteerivad, mõtteliselt küll kindlasti, meie kõrval. Me esivanemad, kallid ja vihatud, lahkunud, ikka siin.

Etendus algab, kui on päev, ja suubub öösse. Rene Liivamägi on sättinud valguse nii, et mulle kangastus mänguruum (pea 50 meetrit lai, sügavust ei oskagi hinnata, tean, et seal kusagil n-ö lavasügavuses mäe otsas on Vanemuise teater) kauni surnuaiana, kus liiguvad vaimud.

Niisugust muljet tugevdas see, et Keskpargi kõnniteed olid linnarahvale avatud ja seal kes kiirustas, kes jalutas koos koeraga justkui etendusse sisse ja sellest mööda, laskmata ennast teatritegemisest segada.

Mälu tähtsus

Mälu päästab maailma. Kui mitte arvestada kulminatsioone selle lavastuse muusikas - minu nähtud vaatuste järjekorras oli neid mitu ja vaatuste lõppudes olid laulud lavastatud eriti puudutavalt -, siis oli terviku mõistmise monoloog, mille esitas Helgur Rosental, alles minu nähtud kolmandas vaatuses. Üks tribüünitäis inimesi nägi ja kuulis seda aga kohe esimeses vaatuses.

Me läheme kõik alla orgu üsna kerge tundega, tippu tõusmine nõuab pingutust ja õppimist, laskumine põhja on lihtsam nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Monoloogis öeldakse, et tipus oleme kõik üksi ja erilised, orgu jõudes, põhja jõudes samasugused ja koos.

Helgur Rosental ehk tema tegelane arutleb: „Ma arvan, et me juba ammu ei tea, kes ja kus me oleme. Meie omakultuuriline mälu on liiga nõrk. Meil on rahvariiete paraad, aga Mulgi kuue all on heinad, kaabu all on kapsas. Me ei mäleta enam, mis on meie sisu, ning on kadunud ka siht. Me oleme nagu kartuliidu, mis vaatab iga valgusallika poole, pidades seda päikeseks. Kas me päikese veel ära tunneme? Kas me oleme seda üldse näinud?“

See monoloog lõpeb tõdemusega, et põhjas pole sul enam midagi kaotada ning see teeb sind vapraks ja õnnelikuks. Ainus asi, mis meid võib eksimisest päästa, on kultuuriline mälu.

Lavastaja Ivar Põllu, kui sest temaga rääkisin, ütles, et see monoloog, millest jutt, on kokku kirjutatud Uku Masingu ja Juri Lotmani tekstidest. Minule mõjus see lavastus, eriti selle monoloogi taustal, nagu kunagi noorena loetud Albert Camus' „Sisyphose müüt“, lugu auahnest kuningast, kes ei hoolinud jumalast ega surmast. Karistuseks tuli tal mäetippu veeretada suurt kivi, mis sealt siis alla veeres, ja nii kestis see töö lõpmatult.

„Laskumine orgu“ on just see lavastus, mis meile kultuurilist mälu meelde tuletab ja meid üles äratada aitab. Ja see õnneks jääb meelde. Pikaks ajaks, ma loodan, ja mitte vaid mulle. Karl Ristikivi kirjutas paguluses: „Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,/ vanduda ennast või saatust./ Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,/ nõnda on elu... Sest teie ei tea,/ ei tunne mu isamaatust.“

Mitte kunagi ei ole see Ristikivi luuletus kõlanud nii hoiatavalt nagu nüüd, praegusel ajal ja selles lavastuses. Selle laulu mõjus just sellisena on tähtis osa näitleja Erik Richard Salumäel - see hakitud intensiivsus, kuidas ta laulab, valu jõuab...

Lavastaja Ivar Põllu muidugi ei lõpeta lavastust Arkaadiaga, see oleks tema jaoks ehk liiga lihtne. Kogu trupp laulab lõpuks hoopis äratuslaulu „Tõuse üles ja läheme ära“, läheme orust välja, mäkke, tunneme ära päikese... See on armastuselaul, mis peab kõlama jääma. Ja Kulno Malva mängib seal vahemängu torupillil nii, et kui mälujõgi varem voolama ei hakanud, siis nüüd pole enam pääsu kellelgi.

LAVASTUS

„ТАРТY 1985. Laskumine orgu“

♦ Tartu Uue Teatri muusikaline kollaaž provintsilinna elust mõni aasta enne laulvat revolutsiooni. ♦ Lavastaja Ivar Põllu.

♦ Dramaturgid Ivar Põllu ja Katrin Ruus. ♦ Laval Maarja Johanna Mägi, Maarja Jakobson, Elise Metsanurk, Juhan Soon, Kirill Havanski, Helgur Rosental, Erik Richard Salumäe. ♦ Muusikud Kulno Malva ja Tõnis Kirsipu. ♦ Tantsijad Johhanna Anett Toomel ja Helle Mari Toomel.

♦ Kunstnik Kristiina Põllu. ♦ Muusikajuht Kulno Malva. ♦ Valguskunstnik Rene Liivamägi. ♦ Produtsent Maarja Mänd.

♦ Esietendus 22. mail Tartu Keskpargis.

MARGUS MIKOMÄGI