See ei olnud eesti teatris ühe tipptegija, pigem paari selge suundumuse aasta. Annan teatriaastast ülevaate ja tõstan esile selle, mis jäi meelde üle sajast 2015. aastal nähtud uuslavastusest (peamiselt sõna-, tantsu- ja mitmeliigilavastusest).
Pärislood
Möödunud aasta jääb meelde dokumentaalsete sugemetega lavastuste poolest. Võib nimetada tosinkonda dokumentaalsetest allikatest – ajaloolistest meediamaterjalidest või isiklikest mälestustest – lähtunud lavastust. Sellises mahus pärislugude lavale jõudmine on eesti teatris küllap erakordne. «Päris» lood võib jagada kolmeks: ühiskonnakriitilised, isiku- ja isiklikud lood ning neid suundi põimivad.
Võimast ühiskondlikku peegeldust pakkus teatri NO99 «Kodumaa karjed». Viimaste aastakümnete meediadokumentide esitusest sai veenev etenduskunsti sündmus tänu Jaak Printsi erakordsele esitusele.
Eestlaste lahkumisest välismaale kõneles Endla teatri «45 339 km² raba» (lavastaja Laura Mets). Andra Teede kasutas lavastuse teksti loomisel nii statistilist materjali kui ka intervjueeris välismaal elavaid eestlasi. Tulemuseks terav ja kujundlik lugu eestlaste olemusest ja identiteedist.
Setude ja seeläbi ka eestlaste identideediuuringuga jätkas Taarka Pärimusteater, kelle «Non-stop SETO» lõikas vaheda huumori ja autentsusega.
Ühiskondlikku valupunkti – narkosõltuvusse – läks sisse Musta Kasti teatri «5 grammi sisemist rahu». Karmi tõestisündinud lugu esitas sisendusjõuliselt ja isegi füüsilist samastumist võimaldavalt näitleja Silver Kaljula.
Veel ühe olulise ühiskondliku grupi – õpetaja – positsiooni vaagis päris õpetaja Priit Kruus Kinoteatri lavastuses «Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine». Loeng-performance – nagu tegijad ütlevad – on tõesti mõeldud kõigile, kes on kunagi koolis käinud.
Isiklike lugude rääkimine kasvas ühiskondlikuks üldistuseks mitmes teiseski lavastuses. Nii nagu Priit Kruus pole näitleja, pole seda ka Vabal Laval Tiina Söödi lavastuses «Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised» osalejad. Teemaks meeste ja naiste suhted, naiste kajastamine meedias, sugupoolte võrdõiguslikkus – mittenäitlejate kaasamine tõi lavale Eesti teatris veel harjumatu eheduse.
Söödi lavastusega käis paaris «sugu: N», mille autoriteks ja esitajateks Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp ja Evelin Võigemast. Siin osutati teatraalsete ja kujundlike vahenditega tõketele, mille naised ise endale ehitavad.
Naiste lugusid leidus veel nukuteatris ja mujalgi.
Jaanika Juhansoni lavastajakäe all valmis «Ajarefrään»: Helle Laasi liigutavalt esitatud omaenda perekonna lugu, mida vaadates käis silme eest läbi peaaegu terve Eesti 20. sajandi ajalugu.
Isiklik oli ka nukutetari lavastus «1i»: Kaisa Selde ja Siim Tõniste ühistöö, milles Selde näitab noore nukunäitlejanna elu: dokumentaalsete sugemetega, kuid varjatumalt kui «Ajarefrään».
Tartu Uues Teatris esitas näitleja Jaanika Arum lavastust «kokku kukkumise hetk», mis tugines intervjuudele emadega.
Naiste lugude hulka asetub ka Kaja Lindali lavastus «Kehameel» teatri- ja muusikamuuseumis. Laval on tantsija Anu Ruusmaa, kes räägib teatraalsete vahendite kaasabil oma eluteest.
Isiklikke lugusid rääkisid teatris ka mõned mehed: näiteks Margus Tabori «Mamma lood» suvelavastusena Hiiumaal või Raivo E. Tamme «Ma olen Ivo Linna» jt monokomöödiad. Nagu näha, meeste lugude arv kahvatub naiste lugude hulga ees.
Naiste aasta
Pole liialdus väita, et 2015. aasta oli naiste aasta. Ja vast mitte ainult teatris. Arutleti võrdõiguslikkuse ja naiste positsiooni üle. Teatris oli tugevate naiste aasta. Kui muidu peab põnevaid ja mitmetahulisi naisrolle otsima kui tikutulega, siis möödunud aastast võib neid esile tõsta lausa tosinkond.
«Vanameistritest» ületasid lati taas Marika Vaarik ja Ülle Kaljuste. Vaariku Savisaar on eesti rahva mällu küllap igaveseks kinnistunud, kuid tasub vaadata ka tema uusimat rolli Ene-Liis Semperi lavastuses «El Dorado: klounide hävitusretk» teatris NO99. Vana ülemklouni rollis Vaarik ei pea väga palju tegema, aga vaataja jälgib teda kogu aeg: milline täpsus ja kohalolu!
Väärilise vastase sai Vaariku ülemkloun Ülle Kaljuste mängitud 90aastases surevas naises suvelavastuses «Grace ja Glorie». Selle, mis võinuks välja kukkuda igavalt traditsioonilise kahenaiselavastusena, tegi säravalt pingeliseks Ülle Kaljuste ja Hilje Mureli duett. Meistriklass, mis muud!
Meistriklassi minge vaatama ka Tartu Uue Teatri «Baskinis», kus lõppematut sära puistab Katrin Pärn (koos samuti särava Janek Joostiga).
Värvilaikudena on mälus ka Liina Vahtriku Vilja «Savisaare» muusikalises tragöödias ja Saaremaalt Vanemuises külas käinud Piret Rauk. Rauk üllatas lavastuses «Head tüdrukud lähevad taevasse» (autor Urmas Vadi, lavastaja Tiit Palu) uute vallatute ja jõuliste nüanssidega.
Noorematest näitlejannadest tõusid esile Inga Salurand ja Klaudia Tiitsmaa. Saluranna ülesanne mängida koera Teet Kase lavastuses «Sylvia» Eesti Draamateatris oli keeruline, kuid näitleja lahendus oli elegantselt täpne, õhuline ja vaimukas.
Tiitsmaa näitas end Ugala teatris kahe suure eripalgelise rolliga. Tanel Ingi lavastuse «Amalia» nimirollis oli Tiitsmaa ülesandeks mängida autisti – väga täpselt ja südamlikult tehtud. Taago Tubina pinevas õppejõu-üliõpilase draamas «Oleanna» oli Tiitsmaale võrdselt veenev paariline Janek Vadi: mõlema psühholoogiliselt täpset mängu tasub kaeda koolimajades üle Eesti.
Sellist esinduslikku naisrollide nimekirja igal aasta kindlasti kokku ei saa – tõesti, naiste aasta! See, et teatris näeme palju tugevaid meesrolle, on normaalsus.
Lisaks eespool mainituile tõstan esile Aivar Tomminga eripäraseid rolle Uku Uusbergi «Ürituses» ja Andres Noormetsa «Pildilt kukkujates». Ka Uusbergi teises lavastuses sündis eriline roll: Ivo Uukkivi draamateatri «Valgustajas». Uusbergi armastatud «väikese inimese» mängib Uukkivi mõnusalt nüansirikkaks.
Kaks täiesti erinevat rolli tegi Meelis Rämmeld. Ugala suvelavastuses «Vereliin» (lavastaja Margus Kasterpalu) oli ta rauk: teistmoodi groteskne, teatraalne lähenemine. Eriti inimlikku, suurepärast sõnavaldamise oskust näitas Rämmeld Endla lavastuses «45 339 km² raba». Tema esitatud Soome läinud ehitaja mõtisklus Marie Underi ja Artur Adsoni põgenemisest saab aasta monoloogi kujuteldava auhinna.
Omaette saavutuse, isegi kurioosumiga sai hakkama Andres Raag, mängides Kuressaare Linnateatri «Ülevaatajas» (lavastaja Peeter Tammearu) läbini võõrkeelset rolli, kehastudes veidravõitu poola taksojuhiks.
Tänavale ja rappa
Möödunud aastal jätkus osavõtuteatri vaikne sissetung peavoolu. Kõrvalkäijatena saavutas Labürintteatriühendus G9 tähelepanu lavastustega «Mõtteaines», mis esietendus 2014. aasta lõpus Tartus, ja «Ooteaeg», mida mängiti möödunud sügisel Tallinnas tulevases kunstiakadeemia majas.
Peavoolu tungimiseks võib nimetada osavõtuteatri elementidega rännaklavastuse «Odysseia» sündimist Tartu linnatänavatele (lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus Teater). See oli kindlasti möödunud aasta suurejoonelisemaid ja omapärasemaid ettevõtmisi, millest saab osa ka tuleval suvel.
Kui jutt juba läks suurejoonelisuse peale, siis muidugi jääb 2015. teatriaasta ajalukku Kopli visuaalteatri triloogiaga: kummalgi pool parki esietendunud «Aadama passioon» (Arvo Pärt ja Robert Wilson), «Vanamees ja meri» (Ernest Hemingway ja Martti Helde) ning «Sünnisõnad» (Veljo Tormis ja Peeter Jalakas). Teatris palju käinud inimestele ei saanud ükski neist üllatusena mõjuda, kuid omapärase terviku, mida meenutada tasub, moodustasid need lavastused küll. Sõnaahtrat visuaalteatrit pole meil iial küll, saati siis võimsat visuaalset vaatemängu.
2015. aasta oli Tormise aasta. Lisaks «Sünnisõnadele» esietendus Anne Türnpu ja Eva Kolditsa «Isuri eepos». Kell neli hommikul mudasel rabarajal müttamine jääb meelde.
Eesti oma materjal
Aastakümneid domineerinud angloameerika näidendid pole enam lava valitsejad. Huvitavat dramaturgiat leiti eesti lavadele möödunud aastal nii Portugalist, Horvaatiast kui ka Jaapanist. Eesti omadramaturgia jätkab aga selgel võidukursil, eriti suveteatris, kuid ka paar repertuaariteatrit on kogu oma lava-aasta Eesti(ga seotud) materjalile üles ehitanud.
2015. võib omadramaturgia aastaks nimetada ka tänu üleaastati toimuvale Eesti Teatri Agentuuri korraldatud näidendivõistlusele. Võitluse 92 tööst tõstis žürii esile seitse.
Näidendivõistluse tööd alles hakkavad teatrite repertuaari kujundama, kuid põnev on vaadata, millest teatrile tekste kirjutavad inimesed huvituvad. Ootuspäraselt köidab pereelu: armastuskolm- ja -nelinurgad, pereprobleemid, žanriks psühholoogiline realism. Erandiks üks farss (Erki Aule) ja üks pöörane «hoiatav antiutoopia» Eesti lähitulevikust (Loone Ots).
Eesti materjalist on möödunud aastal toitunud eriti Vanemuise draamaosa ja Ugala. Viimane tugines Urmas Lennuki, Oskar Lutsu, Martin Alguse ja Marite H. Butkaite tekstidele. Vanemuises lavastatud näidendid kirjutasid Urmas Lennuk, Urmas Vadi, Kadri Noormets, Uku Uusberg, Tiina Laanem, Kauksi Ülle, Sofi Oksanen – nimekiri on esinduslik ja näitab eesti näitekirjanduse mitmekesisust.
Teatrielu ongi eriti elavnenud just Tartus, kuhu 2015. aastal sündis üks uus teater. Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud näitlejad ja lavastajad lõid teatri Must Kast, mis on veel liiga vähe tegutsenud, et nende tegevust analüüsida.
Koos Musta Kastiga on Tartus nüüd neli professionaalset teatrit. Jätkuvalt on suurepärases vormis Tartu Uus Teater, oma nägu otsib hubase majaga Karlova Teater ning pildil püsib suur Vanemuine, mille draamarepertuaar oli möödunud aastal päris heas tasakaalus: oli näitlejatele huvitavaid mänguvõimalusi pakkuvaid lavastusi («Head tüdrukud lähevad taevasse»), kvaliteetset meelelahutust («Üks mees, kaks bossi»), klassikülastustele mõeldud klassika uuskirjutust («Meie oma tõde, meie oma õigus») ja vormieksperimenti («go neo und romantix»).
Väljaspool Tallinna leidus rõõmustavat nii Ugala kui ka Endla repertuaaris (mõlemas toimetavad entusiastlikud uued juhid), kahvatum oli aasta Rakvere Teatri jaoks. Endla on leidnud hea tasakaalu ühiskondlikult kõnekate, keerulisemalt vastuvõetavate lavastuste ja hästi tehtud meelelahutuse vahel (viimaseks näiteks Kaili Viidase horvaatia näitekirjanduse lavastus «Kõik naistest»).
2015. aastast rääkides ei saa taas üle ega ümber teatri NO99 tegevusest. Aasta lõpp kiskus küll eituse manifestatsiooniks («Kõnts», «El Dorado: klounide hävitusretk»), seevastu tõeliseks elamuseks kujunes autentsusega mängiv Mart Kangro kevadine «Fantastika».
Tallinna suurtest teatritest on heas hoos ka Eesti Draamateater: nõudlik publik võiks nautida nii Ingomar Vihmari «Laule halli mere äärest» kui ka Juhan Ulfsaki «Kaarti ja territooriumi».
Aga aasta üllataja? Üllatada saab vaid üllatuja eelnevast kogemusest ja eelarvamustest lähtudes.
Mina jagan välja kaks üllatajaauhinda. Esimese saab grupi Audiokinetica (Aleksandr Žedeljov, Artjom Garejev, Sergei Dragunov) seni võimsaim töö «Mehhaaniline klaver» Tallinna Kultuurikatlas. Vastavatud Kultuurikatlas näeb fantastilist arhitektuuri ning seda põnevalt ära kasutanud «Mehhaaniline klaver» oli audiovisuaalne suurvorm eesti ja vene näitlejate ja muusikute osavõtul.
Teine üllatajaauhind kinnitab võidukat naisteaastat. Andra Teede ja Laura Metsa loodud «45 339 km² raba» tõestab, et ka väiksest Pärnust saab tulla kogu Eestit hõlmav, erakordselt terava probleemipüstitusega ja nüüdisaegse teatrikeelega lavastus.
Eesti teatri liigirikkus on päris uskumatu. Sama uskumatu on kustumatu publikuarmastus. Liigirikkust tuleb aga targalt hoida. Ohu märk on väiketeatrite kohtlemine. Kui väiketeatrid koguvad teatripreemiate nominatsioonidest ja auhindadest umbes 40 protsenti, siis kas saab olla õiglane, et riik eraldab neile alla nelja protsendi teatrite kogutoetusest?
Lõppenud aastale mõeldes võib eesti teatris näha liigirikkust nii sisus kui ka vormis. Järjest enam valmivad lavastused mõttekaaslaste rühmas proovide käigus, valmis näidendita.
Teater räägib järjest valjemalt kaasa ühiskonnas aktuaalsetel teemadel, olgu selleks võrdõiguslikkus või eestlaste väljaränne.