Margit Tõnson: Võidujooks ajaga. "Lilled Algernonile"

Eesti Ekspress 29.02.2012

 

Rakvere teatri minimalistlik “Lilled Algernonile” tegeleb suurima võimaliku teemaga — inimeseks olemise mõtestamisega.

Tartu Uue Teatri “Projekt Elu” pealtnäha justkui puseleks samaga, aga vaatenurk on tunduvalt kitsam. “Projekt Elu” projektismikalambuure kuulates mõtled, et nii ongi, ja see, mis on, on omajagu naljakas. “Lilled Algernonile” sunnib küsima, miks nii on ja kas kuidagi teisiti oleks parem.

Kolm “Projekt Elu” tegelast, kes ei suuda meenutada oma nime ega meelde tuletada, kust nad üldse üksteist teavad ja mis neid ühendab, saavad kokku ja on kohe selge, et neil on ühine sõnavara ja nad mõtlevad ühes suunas. Sest nad on kõik oma elu projektijuhid.

Eks selle projektijuhtide ajastu üle ole eri meediumides nalja kistud varemgi, Mart Aas viib teema lihtsalt eriti abstraktsele ning seetõttu ka juba absurdsele väljale (näiteks asutakse Tartule järgmiseks kümneks aastaks kultuuriprogrammi koostamise ajurünnakut pidama).

Aasa trump on suurte silmadega siirusemask, Kristel Leesmend sunnib ennast alati kuulama ning Leino Rei mängib kõmiseva teatraalse maneeri (stiilis “me siin juba Pansoga lükkasime selle projekti käima”) nii kõnes kui žestides stiilipuhtalt välja.

Mart Aasa keeletunnetusest ja -tarkusest võib näiteid tooma jäädagi — aga piisama peaks ka ühest episoodist: räägitakse omavahel parasjagu suurest plaanist ehk eesmärgist, samas kui Leino Rei tegelane viib jutu “suurele plaanile” filmis.

Ka Andri Luup ja Uku Uusberg on noorema põlve lavastajatest sõna kui niisugusega filosoofilistes suhetes. Ning Kertu Moppelgi oma eelmises lavastuses “Kunstveri ja pisarad” mängis tublisti keelega, ja “Lilledes Algernonile” on samuti üks lavastuse eredamaid hetki tembutamine kirjavahemärkidega — Lauri Kaldojaarengupeetusega Charlie ütleb rütmiliselt teksti, raiudes iga sõna vahele ühe üleliigse kirjavahemärgi.

Mälu ja mäletamine saab uue tähenduse ka “Lilled Algernonile” 10. veebruari etendusel. Kaldoja on olnud laval ligikaudu veerand tundi, kui pöördub äkki samuti saalis istuva lavastaja Moppeli poole, et kus ta nüüd järjega ongi ja mis ta nüüd edasi teeb, sest ta on omadega puntras. Lavastaja soovitab, et tulgu uuesti, lepime kokku, et midagi ei olnud, hakkame otsast peale. Vaataja on igal juhul võitja — sest nüüd kuulab ta teksti, mille sisuks ühe mehe kirurgilise sekkumisega forsseeritud areng ullikesest geeniuseni ja tagasi — hoopis teistmoodi, tähelepanelikumalt. Selgub, et Kaldoja on tõesti jätnud ühe kirjelduse katsetest, mida temaga enne operatsiooni tehakse, vahele, selle puudumine vaataja mälust oleks aga kohe varsti välja tulnud, sest tekstis on viide puuduvale lõigule. Vaataja on peos. Ja seda mitte tänu tollele, allakirjutanu jaoks sisse lavastatud katkestusena mõjunud vahejuhtumile, vaid Kaldoja äärmiselt sisendusjõulisele mängule.

Pikatoimelise Charlie vaimne areng targaks nagu kõik teised ja sealt geeniuseks on äärmiselt sujuv, väljendudes nii rühis, mis läheb aina sirgemaks, kui ka keelekasutuses, mis muutub aina selgemaks. (Raamatus näitab peategelase arengut keelevigade vähenemine.)

Vaevalt oli Daniel Keysi idee õigustada või õilistada teadmatust — on ju Charlie elu rumalana palju lihtsam, kuna ta ei saa aru, et ei naerda temaga koos, vaid tema üle –, pigem intrigeeris teda teadlase vastutuse teema ja suhtumine eksperimentidesse inimestega, loodu ümberkujundamise soov ja selle tagamaad. Nimetatakse isegi Saatanat.

Charlie IQ kosmosesse lennutanud teadlased ei tegele EQ ehk emotsionaalse intelligentsuse arendamisega — kuid inimene ei saa aina enam teadmisi omandades olla õnnelik, kui ta ei õpi ära, kuidas nende teadmistega suhestuda. Charlie jääb suureks jonnivaks ja kergesti haavatavaks lapseks ka siis, kui on teaduskonverentsil kummutanud tema tarkuse eest vastutavate teadlaste senised uurimistulemused. Tema parim sõber on valge laborihiir Algernon ja tal on taskus õnne toov jänesekäpp!

Kui nüüd tänapäeva tagasi tulla ja vaadata, kuidas kõige enam huvitavad inimesi horoskoobid ja maailma suurim probleem näib olevat koduloomade halb kohtlemine, siis hakka või uskuma, et Keysi teksti sügavam sõnum oli järgmine: suurem osa inimestest ei soovi kunagi targaks saada, eelistades Charlie kombel õndsas teadmatuses toimetada. Unustades ära sellegi, et projekt Elu ei kesta igavesti.