Tartu Uue Teatri lavastus "Vägi" annab elujõudu. Vanemuise "Suluseis" on nii igapäevaselt argielu kirjeldav, et võiks vabalt olla väe otsimise teekonna päästikuks.
Mulle meeldis see uus ja vana "Vägi" juba muuseumi tagaukse taga, kus tagasi vaadates avanes silme ees lennurada. Hiiglaslik, valgustatud ja ilma ühegi hävituslennukita. Karge oli olla. Kummalised kraaksatused, imelikud helid tulid muuseumi ukse ees olevast kõlarist. Juba sees olles öeldi kusagil maja sügavuses maheda häälega: "Muuseum suletakse kümne minuti pärast."
Ja siis seal all, teatrisaalis, laulsid linnud. Ma tõesti ei ole nii suure seltskonnaga koos metsas magamiskotil lösutanud. Aga just kujuteldavasse metsa juhatasid näitlejad publiku ja laotasid meid teatrisaali laiali. Metsa tähistasid magamiskottide peatsis olevad suured puutüvest saetud kettad. Hiljem kasvasid mõned neist maast taevani ulatuvateks energiasammasteks. Saali laest kasekettale projitseeritud valgusesammas sai alguse küll ülevalt, aga kogu alguse atmosfäär viis mõtte just juurtele. Puu juurtele üheselt.
Muusikas puhusid tuulehood ja kohises meri. Vulisev vesi ja varjud. Kas siis, kui publik on saalis magamiskottidel ja tuulehoog neid vaikima sunnib, saab ruum tühjaks? Tegelikult on teater juba ammu alanud. Teater pole muuseum, seekord on ta hoopis muuseumis.
Kuna see on esimene lavastus selles ruumis, siis tundub mulle, et kohati õpivad lavastaja ja näitlejad seda mänguruumi tundma. Teekonna alguses seal kõrges laes lahkuvad jumalad maalt, ja siis alles märkavad inimesed mõelda, et miks. Mõelda, et mis oli enne neis ilmaelu katakombides. Ja vähemalt sellel etendusel jäi mulje, et meie eksistentsil on mõte.
Tõsi, näitlejate räägitud tekst on me argielu jaoks tavatult fragmentaarne. Muusika ja loodushääled juhivad seda rännakut, või on hoopis nii, et kordused juhivad muusikat ja loodushääli. Kas meie "Tuljak" on museaal või elus tants?
Lavastaja Ivar Põllu mu meelest otsib väge koos oma meeskonnaga ja läheneb sellel kohal, kuhu ta oma teatriteekonnal on jõudnud, üha enam vormile, et teater mõjuks nagu muusika. Käivitaks kuulates ja vaadates mõtteread.
Kogu trupp, nii need kes "la- val" kui ka need, kes "lava taga", otsib maailmas oma kohta ja maailma selles. Äkki me olemegi eksponaadid muuseumis, kes korraks ellu ärkavad. Ivaril on seal Tikutopsimees, Merevaigunaine ja Lotte. Ükski neist ei ole reaalselt elanud, aga ometi me kõik tunneme nad ära. Nad ka muide räägivad omavahel, räägivad oma juttu ning suurt teist ei kuula. Ja siis on Silver Sepp, kes on Silver Sepp kogu see aeg, kui ta just Tätte ei ole. Palju võlukunsti on sellel teel.
Üks peatustest
Siis nad korraldavad lõkkeõhtu. Lõkkeks on vanamoeline plaadimängija. Publikule jagatakse plastkarbis olevaid magusaid kukeseeni. Kollasest kollasem kukeseen keerleb plaadimängija keskel kogu selle stseeni. Lõkkeõhtul räägitakse lugusid. Üks neist on selline.
"Olin just libas käimas, kui juhtus selline lugu, et mingi loll tulistas. Kujutad ette, eks, jalutad püssiga metsas ning näed hunti, tulistad. Väga loomulik. Olin siis kaks nädalat hundina pikali maas, mõtlesin, et suren ära. Üks hunt käis mind toitmas. Lõpuks jäi hing sisse. Kuul jäigi kerre. Näe, siin. Ma nägin seda hunti hiljem ka. Ilus loom. Teine kord läksin libasse, ikka otsisin seda hunti. Ükskord kaugelt nägin, ei jaksanud järele joosta."
Meie muinasjuttudes käisid esiisad virmalisi vehklemas. Nüüd käiakse parteikoosolekutel ja haldusreformi avalikel aruteludel.
Väeotsimise teekond muuseumi teatrisaalis on meelemõlgutus, peenema sõnaga "meditatsioon". Ole ainult valmis kuulama ja tundma.
Pärast etendust, pärast seda, kui esines naelapilliansambel, keerles mu peas viisijupp ja sõnad ühest kaugest Tartu etendusest, kus Joonatan oli Lembit Eelmäe: "Joonatan, minu weli makas – weli makas – / Muide tapetuide man – tuide man – / Ta mul olli kõigekallim – kõigekallim – / Kõigekallim Joonatan – Joonatan. / Minu mure enne ei lõpe – enne ei lõpe – / Kui ma teda nätä saa – nätä saa – / Siis ma taha temä hauda – temä hauda – / Roosilillest ehitä – ehitä..."