Mari Peegel: Kelle teisega lavastada pidutsemisest, kui mitte oma vanade sõpradega?

Päevaleht, 26.11.2014

Pulmad ja matused: Tartu Uue Teatri hooaja avanud „Liha luudel” jälgib tähelepanelikult ülevust otsivat näitetruppi.
Käisin aasta eest suvel Viinistu katlamajas vaatamas lavastaja Kertu Moppeli ja tema trupi eelviimase lavastuse „Mõnikord on kõik nii selge” proovi. Lavastusest ehk rohkemgi võlus mind see, kuidas seda tehti. Noored näitlejad, kursakaaslased, lavastasid ise. See ei tähenda, et lavastajat poleks tunda olnud, aga näis, et ta eelkõige raamistas (kuigi kindla käega) mingit ühist mõtlemist ja maailmatunnetust, mitte ei allutanud kedagi oma visioonile. Uues, äsja Vabal Laval esietendunud lavastuses on seesama – parema sõna puudumisel – postautoritaarne lavastamisstiil esimesest pildist märgatav. See stiil loob ühtlasi pingevaba atmosfääri nagu võrdsete inimeste vaba mängu puhul ikka.

Artikkel jätkub EPL täisversioonis