„Projekt elu“ Tartu Uus Teater, autor-lavastaja Mart Aas, kunstnik Erki Kasemets, kostüümikunstnik Kristel Leesmend, valguskunstnikud Taavi Toom ja Karl Jakob Marken, videokunstnik ja helimeister Henry Griin. Mängivad Kristel Leesmend, Leino Rei ja Mart Aas, esietendus 17. veebruaril Tartu Uues Teatris Lai 37.
Fotod: Gabriela Liivamägi
Proloog
Ta tuleb teatrisse ja märkab üle vahekäigu istumas kedagi, kes on kuidagi tuttav. Ega ei julge kohe teretada ka – äkki on keegi telekast. Lõpuks naeratab ta kohmetult ja kui vähemalt ühel neist on piisavalt julgust, nad isegi tervitavad. Etenduse lõppedes vahetavad nad mõned laused sellest, kas kultuur on alla käimas, kas teatrisse ikka tasub veel tulla või oleme me kõik lõplikku pealiskaudsusesse langenud. Šanss on 50:50, et neil oli õigesti meeles, kas sinatada või teietada.
Koju jõudes hakkab ta meenutama. Mõtleb läbi kõik, mida selle põgusa vestluse jooksul teada sai – ilmselt on teine mõni kohalik kultuuriinimene? Ta püüab meenutada ka kõiki emotsioone, mis selle inimesega seoses ilmnesid. Oli tegu sooja inimesega? Kas ta tekitas hirmu? Edasi püüab ta saadud tulemusi seostada mälukatketega olukordadest, kus nad võisid olla tutvunud. Äkki tegid nad kunagi koos mõnda projekti?
„Projekt elu“ on mõtteline järg Mart Aasa eelmisele autorilavastusele Tartu Uues Teatris, mis kandis pealkirja „Edu“ ning esietendus 17. veebruaril 2011. Mõlemat võib ühest küljest pidada sotsiaalseks satiiriks, mis suunatud ühiskonna ja süsteemide ja kultuuripoliitika pihta, kuid läbi selle räägitakse publikule ka inimesest ja suhtlemisest ja mõtlemisest laiemalt. Jutustatakse üldisest läbi üksiku (ühiskonnakriitika läbi üksikisikute jutustuste) ja üksikust läbi üldise (inimesest kui sellisest 21. sajandil läbi sotsiaalse satiiri). Utoopiline ja sugugi mitte utoopiline ühiskonnakord Projektism on loonud just endasse sobiva inimese. Ja Mart Aas lükkab oma lavastuses idee Uuest Inimesest korralikult üle võlli.
Kõne all olevas lavastuses näidatakse vaatajale kolme tegelast, kes satuvad kokkutulekule. Kokku tullakse selleks, et näha omi inimesi – sõbralikke nägusid. Isegi väike projektitaotlus on selle tarbeks esitatud. Selgub, et neid ühendab omavahel udune tundmus, et ollakse lähedased inimesed, kuid mälestust, kuidas kohtuti või kellega täpselt tegu on, ei ole. Parafraseerides lavastust ennast, oleks siis tegu mingi ürgse ühendusega – projektismiaja inimestel ei ole enam tundeid, on ainult mõtted ja kõik mõtted on võrdse tähtsusega. Miski ei tüki esile ega ole seetõttu ka tähenduslik ega jää seetõttu ka meelde. Tegelastel ei meenu endi nimedki, sest nendega ei seondu mitte midagi, mis oleks olulisem kui kõik muu – mõttekujund nagu iga teinegi ning ammu maetud värskemate „projektisiseste“ mõttekujundite alla.
Aega ei ole, aga see-eest on kiire. Ajatelge kui sellist projektismimaailmas ei eksisteeri, sest suudetakse mõelda ainult projektisiseselt – tähtajast tähtajani. See, mis oli enne, ei loe, see, mis tuleb hiljem, on järgmine projekt. Elu on projektide tsükliline kordumine ning mingeid muutusi ei toimu. Lavastuses loodud võimalik maailm on ses mõttes vastuoluline teatri kui meediumi enda nõuetega. On teater ju vastuvõtu mõttes üks kõige kindlama ajalise struktuuriga kunstinähtusi praeguses kultuuris üldse. Ka filme vaatame me juba arvutist ja jupikaupa, aga teatris oleme endiselt paariks tunniks ühele toolile naelutatud.
Mälu on viidete kaudu loodud võrgustik, mida mööda on võimalik kulgeda – meenutada – kuid seosed on meelevaldsed, katkendlikud ja nende põhjal loodud tervikpilt on mäletaja subjektiivne looming. Arusaam, et mälestused on nagu kirjalik ajalugu – „objektiivne“ ja terviklik jutustus – enam ei tööta. Või polegi kunagi töötanud, võta siis nüüd kinni. Paarist sõnast või liigutusest piisab, et mingit mäluosa aktiveerida, kuidagi on miskit selle juures tuttavlik. Need sõnad või liigutused või mõni heli, muusikapala, kui soovite, töötavad teadvuses mälupildi nimena, sest suudame leida vaid seose „A tähistab objekti“.
Seesugune mäletamise ja mõtlemise viis peegeldub suhtlemises ning sellest johtuvalt on üles ehitatud ka Mart Aasa näidendi tekst. Kõneldakse fragmentides – katkendlikud dialoogid, ootamatud monoloogid, vääritimõistmised ja hämmeldus selle üle, et asjadest erinevalt aru saadakse. Püütakse meenutada mingeid seiku ja inimesi minevikust, nimetatakse isiklike mälujälgede nimesid, lootes, et need kattuvad suhtluspartneri omadega ja tema viib vestlust edasi. Lükatakse kohustus mäletada teisele inimesele, vabandatakse end välja – mul on kõik see info olemas, aga pole kaasas praegu.
Projektismimaailma mõtlemisviisi ideaalne mudel luuakse ajurünnaku-stseenis. Tegelased kütavad üksteist üles, et analüüsiprotsessi võimalikult välja lülitada ja luua juhuslike seoste abil mõtteahelaid, eesmärgiks ideede genereerimine uute kultuuriprojektide jaoks. Kõik see tekitab küsimuse loomingulisuse olemusest ja selle seostest inimese mõtlemisaparatuuriga. Ida mõtlejatelt leitud ja eneseabiõpikute tarbeks kohandatud populaarfilosoofilise põhimõtte järgi saab õnnetunne tekkida ainult siin ja praegu – oma mineviku ja tuleviku vahel pendeldavat ratsionaalset teadvust välja lülitades. Siin ja praegu on ka ainus koht, kus saab tekkida looming. Järelikult on inimene projektismimaailmas õnnelik – mineviku ja tulevikuta? Õnnest ei räägi lavastuses kahjuks keegi.
Lavastuses endas tehakse aga inimene koos kogu ühiskonnaga hoopis ümber. Uue ühiskonna nimeks saab „Loodus loomus“ ja inimene nimetatakse „ringinimeseks“. Ringinimene on igast küljest ühesugune ja ühiskonda hakkame me parandama nõelravi abil. Projektisiseselt on lihtsalt kõik võimalik ja millegi muutmisel ei ole muud eesmärki kui projekti täitmine. Luuakse midagi, mis on uus, kus asjad on kokku pandud uuel viisil ja see on väärtus iseenesest – et midagi toimuks, oleksid inimesed, kes teevad midagi ja oleks sündmus, millele keegi suunab rahavoo. Aruande esitamisel on projekt „Elu“ selleks korraks jälle lõppenud.
Näitlejatöödest on kõne all oleva lavastuse puhul keeruline rääkida, sest tegelased ei ole klassikalised teatrikarakterid. Publik saab nende kohta teada väga vähe, sest nad ei tea ka iseenestest suurt midagi. Autor-lavastaja Mart Aas mõjub ka laval ülejäänud seltskonda koos hoidva ja mängu juhtiva tegelasena, kuigi karakterit, mida „suureks mängida“, justkui ei ole. Kõige rohkem loob rolli vast Leino Rei, kelle tegelase puhul on teada vähemalt elukutse ja ka tema mälestused on kõige põhjalikumad. Kristel Leesmendi raamatupidaja kujust saab aga tegevuse lõpetaja, n-ö mängu murdja, kes muutub eriti tähenduslikuks just selle kaudu.
Ka „Projekt elu“ lavapilt toetab kujutlust projektismimaailmast. Selle on loonud kunstnik Erki Kasemets, kostüümikunstnik Kristel Leesmend, valguskunstnikud Taavi Toom ja Karl Jakob Marken ning videokunstnik Henry Griin. Oskuslikult on loodud mulje minimalismist, asjade juhuslikkusest ja kokkusobimatute elementide töötamisest tervikuna – niivõrd tervikuna, kuivõrd see projektismis võimalik on. Esemeid kasutatakse sellisel eesmärgil, nagu on parasjagu vaja, olenemata nende sobivusest selleks. Nad lihtsalt olid seal, nagu idee ringinimesest või sellest, et Keegi A, Keegi B ja Keegi C pidid selles ruumis sellel ajal kokku tulema.
Huvitaval kombel mõjub lavastus oma absurdsuse tõttu äärmiselt naljakana – publik naerab klišeede ja kummaliste vasturääkivuste ja ajurünnakust sündinud veidrate ideed üle üsna altilt, kuid loodetavasti jääb selle kõrval kõlama ka väga tõsine osutus ühiskonna ja inimese probleemidele. Kas projektismimaailm on Mart Aasa loodud utoopia? Mõtlemise koht.
Epiloog
Võib-olla aga käisid nad selle Teisega hoopis ühes koolis? Oleks võinud ju rohkem temaga vestelda – ehk oleks teada saanud mõne fakti, mis võiks sellesse küsimusse selgust tuua. Ta juurdleb selle üle pikalt ja küsib ka teistelt inimestelt kirjelduse järgi, kas keegi ehk tunneb Teist veel millegi kaudu. Kõik kinnitavad, et muidugi nad teavad Teist, aga täpsemalt midagi kosta ei oska. Ta lubab endale, et püüab järgmisel kohtumisel delikaatselt selle asja välja uurida.
Lõpuks ta otsustab, et kirjutab nüüdsest alates kõik üles, mis juhtub. Kõik kohtumised, märksõnade abil ka kõik vestlused, kõik mõtted, mis tal tulid, ja kõik sündmused, kus ta viibis. Ta mõtleb, et niimoodi saab elu jälle järje peale – on ju täiesti ebaloomulik, et nii palju on kogemusi, mis mällu ei salvestu. Ta süstematiseerib ja kogub nad kokku. Ta kirjutab kogu oma elust sidusa ja sujuvalt kulgeva teksti, sest ainult nii on kõik dokumenteeritud, tõestatav, kogu mälu on alati olemas.