Marite H. Butkaite: Kohtumised edukusega

Postimees 22.02.2011

Tartu Uue Teatri saali on minimalistlike ja efektsete vahenditega loodud fiktiivse Püsiväärtuste messi eduboks, kus nelja inimese ning sõna- ja muusikaolendi SõMu kaasabil tegeletakse väljamõeldud ruumis üdini inimlike küsimustega. Mis on edu, kuidas seda saavutada ja kas mineviku eest saab ära joosta?



Jutustatakse mitu aastat regulaarselt kohtunud grupi lugu, kes teevad trenni selleks, et saavutada püsivat e-seisundit ehk oskust olla edukas igal võimalikul hetkel. Püsiväärtuste messil tutvustavad nad oma programmi ja vaateid, viivad läbi otse-eetris telefoorumit «Eesti maksud» ning kohtuvad minevikuvarjudega ja seeläbi ka iseendaga.P



Lavastuses vaadeldakse edu kui nähtuse erinevaid külgi nii ühiskonna kui ka üksikinimese tasandil. Vihjatakse ka sellele, et pidev edukultus on eestlastele iseloomulik, ja tuuakse välja otsene seos spordiga. Mõnes mõttes saabki ju öelda, et eestlaste rahvussport on soov olla naabrist parem.

Lõpuks jääb õhku siiski küsimus, kas kõike ikkagi annab treenida, sest oma osa panevad paika juhused, kohtumised ja unistused. Seda enam, et ka laval selgub, et edu lood on erinevad ning mõne inimese jaoks võib edu olla hoopiski edutus. Äratundmisrõõmu jagub igale inimesele, sest igal elul on paratamatult rohkem ja vähem edukaid perioode.

Lavale on loodud nauditav tervik. Autor Aas on tõstatanud küsimuse ja otsinud vastust, sekka mõnusat sõnamängu, mis annab mõnele harjunud fraasile hoopis uue tähenduse. Lavastaja Aasa tuleb kiita selle eest, et ta on julgenud mängida tempoga – vajaduse korral panna trupp intensiivselt jooksma, vajaduse korral võtta aega ja lasta hetkel olla (siinkohal mõtlen eriti just lavastuse algust ja lõppu). Kunstnikutööd on samuti pandud kokku kõlama – Rene Liivamägi valguskujundus on täpiks «i» peal Ivar Põllu ja Kristel Leesmendi loodud visuaalses lavaruumis. Vähem on tõesti rohkem.

Trupp tajub üksteist hästi, sellel on arvatavasti oma osa ka prooviperioodil Kadi Tudre käe all toimunud suzuki-treeningutel. Leino Rei Ozols on võimsa häälega «endine lätlane», Kristel Leesmendi salapärane Kristels on ainuke naine meestegrupis ja pool tantsu käib nii otseses kui ka kaudses mõttes tema ümber. Nero Urke imelaps Jegor tasakaalustab edukultust, sest näilise edukuse taga võib peidus olla hoopiski midagi muud. Mart Aasa päikesepoiss Veiko mõjub oma näilise õnnelikkuse ja innu juures traagiliselt. Tõnis Leemetsa mängujuhist SõMu seob lavastuse fragmendid ja erinevad lood kommenteerimise ja seletuste kaudu tervikuks.

«Edus» on kokku seotud fiktsioon ja meie igapäevaelu, meelelahutus ja analüüs praeguse ühiskonna(korra) kohta ning seda vaadeldakse näilise absurdsuse kõverpeegli kaudu. Inimsuhteidki on võimalik vaadata läbi majandusliku kõnepruugi. Kas see, mida me taga ajame ja arvame eduks, seda siiski on? Ehk peitubki õnn lihtsates asjades ja edu on see, kui kõik on alles ees?