Marite H. Butkaite: Ühe teatraalse uurimuse andmeanalüüs

Marite H. Butkaite, Sirp, 12.12.2013

Kui aasal ja põllul labidaga edasi kaevata, ilmub üha uusi mulla- ja kultuurikihte.

Tartu Uue teatri „Äralennuväli”, autor Mart Aas, lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres ja videokunstnik Henry Griin. Mängivad Ardo Ran Varres, Helgur Rosenthal, Kristel Leesmend, Katrin Pärn ja Evald Aavik. Esietendus 29. XI Tartu Uues teatris.

Tartu Uue teatri uuslavastust „Äralennuväli” määratletakse teatri kodulehel kui uurimust Eestist lahkuvatest inimestest ja nende rahulolematusest, mahajääjatest ja allesjäävast, lahkumisest ja ärakadumisest. See on ka lugu kohalolust, millest on saamas äraolu. Eestlastest ja eestlusest, inimestest ja suhetest, teatrist ja kultuurist saab rääkida mitmel moel. „Äralennuväljas” proovitakse need märksõnad omavahel kokku siduda.

Mart Aas on Tartu Uue teatriga olnud seotud algusest saadik, enamasti autoriteatri kategoorias. Sellel korral on ta autor, lavastaja on Ivar Põllu. „Äralennuväli” on lühikokkuvõte selle teatri inimestest, lavastustest ja mõttesuundadest. See on Tartu Uuele teatrile iseloomulik lavastus, millest kõlab läbi Aasa ja Põllu käekiri, nende mitmekihilisus ja mitmeti mõistetavus. On neid, kes kasutaksid „mitmekihilisuse” asemel sõna „laialivalguv” ning „mitmeti mõistetavuse” asendaksid „otsustamatusega”. Mina leian, et just see ongi paeluv. Näib, et vahepeal peavooluks kujunenud autoriteater on asendumas vaatajale mõeldud teatriga performance’i piirimailt. Selle alguseks võib lugeda Põllu eelmist lavastust „Autori surm” ja jätkuks Ingomar Vihmari (eksperiment)lavastust „Keskea rõõmud”.
Kevadel „Autori surma” viimase etenduse järel korraldati vestlusring, kus kerkis pinnale Barthes’i parafraas: vaataja sünniks on vaja lavastaja surma. Vaataja võib olla lugeja, kes paneb kokku oma pildi trupi pakutud stseenidest. Nagu lugeja tõlgendab ilukirjandust, tõlgendab publik etendust. Mängu võib haarata ka postdramaatilise teatri ja laenata Luule Epneri sõnu: „See teater ei tegele kirjanduslike tekstide tõlgendamisega ega sündmuste väljatoomisega hoolega kokkusõlmitud intriigis, õigupoolest ei vajagi ta süžeed, konflikti, psühholoogiliselt väljatöötatud karaktereid. [...] See teater on rohkem kohalolek kui kujutamine, rohkem protsess kui lõpetatud teos, rohkem energiavoog kui infovahetus jne.” Kuskil seal on ka võti „Äralennuväljale”, sest ühe uurimuse andmed ongi mõeldud hilisemaks töötluseks. Lisan siia ka Kristi Ruusna sama lavastuse kohta kirjutatu: „Ilmselt pole „Äralennuväli” tehtud suurte, korrastatud lavalugude eelistajatele. See lavastus on mõeldud teatrihuvilistele, kes otsivad ebakonventsionaalset teatritegemist, pisinarratiive ning absurdistlik-humoristlikke tegelaskujusid.”
Oma ülesehituselt sarnaneb „Äralennuväli” teatri NO99 „Naftaga!”. Mõlemas on tõsisele teemale lähenetud äraspidiselt ja absurdimaiguliste etüüdide kaudu, kuid „Äralennuväljas” on üldtoonid tumedamad ja väljenduslaad pole stiilipuhtalt tsirkuseks keeratud. Lood on iseseisvamad ja nõrgemalt seotud ning vaataja mõtteruum suurem. Mõtteliselt võib lavastust pidada Tartu Uue teatri „Sisaliku tee” järjeks nii kujunduslikus, inimlikus kui ka esituslikus plaanis. Meenub ka Mati Undi „Good-bye, baby!”, kus stseene ühendab lahkumine. „Äralennuväljaski” on stseenidel-etüüdidel omavahelised seosed: peatekstina jookseb eestlaste teema, seal all aga kihab inimsuhete ja kultuuri virvarr. Kui aasal ja põllul labidaga edasi kaevata, ilmuvad aina uued mulla- ja kultuurikihid.
Ei pakuta lahendusi, vaid edastatakse andmeid ehk pilte ümbritsevast, analüüs järgneb juba iga vaataja peas iseseisvalt. Esitatakse kõige mustemaid stsenaariume ja tumedate toonide tõttu tekib soov vastu vaielda, sisemine optimist loodab, et tegelikkuses me ehk nii kaugele ei jõua. Vahest lähevad laulupeole ikka suuremad kui kaheliikmelised koorid ja pole vaja palgata kõiki Inglismaa parimaid detektiive, et vastata küsimusele, kuhu kadusid eestlased ja miks on Läänemere-äärne maalapike sile kui lennuväli. Tõustakse õhku ja lahkutakse, sest naabri rohi on rohelisem ja kuskil mujal on ikka parem. Õhku tõustakse, kuid maandumisega on keerulisem lugu. Ent elu (ja kultuur) ei kesta, kui kõik lahkuvad või sunnitakse lahkuma.Lahkumine kõlab ka lavakujunduses: pappkastid ja muud pakkematerjalid, millesse on hea pakkida iseend ja oma kultuuri. Kõikvõimalikud rekvisiidid on tehtud papist, alates kohvitassidest ja lõpetades nutiseadmetega. Kultuuri kokkupakkimise mõtet toetab ka esimene stseen, kus Evald Aaviku tegelane alustab paatosliku kõnega, mis ühel hetkel muudab suunda. Ilukõnest saab otsene sissejuhatus etendusele ja antakse ülevaade, milliseid lavastusi on vaja. Vaja läheb sellised, mida saaks mängida üle maailma Eesti Majade väikestel lavadel ja mille kujundus mahuks käsipagasisse. Sisu võiks aga olla seotud kodumaa, selle ajaloo ja kultuuriga. Kõikidele nendele tingimustele vastab ka see lavastus. Järgnenud etüüde võibki võtta kui konkursile esitatud töid ja eskiise, sest neisse sekkub aeg-ajalt sama kõnepidaja, kes kommenteerib, et tegemist on „täieliku mögaga”.Lisaks kergesti teisaldatava kultuuri näitamisele loob lavakujundus mängupinna ka inimsuhetele ning aitab vastandada ehedat ja tehislikku. Õhulised tuhmunud rahvamustriga kardinad on vaheseinad ja ekraanid, mille taga ja ees käib elu. Koos on moodne maailm ja esivanemate arhailisus. Võime olla üksteisele väga lähedal, kuid samas nii kaugel. Tihtipeale on inimeste vahel nähtamatu sein või lahutab neid pikk vahemaa. Näib, et telediktori ekraanilt lahkumist võib mees elada üle rohkem kui oma lihast ja luust naine lahkumist. Mitmes stseenis simuleeritakse Skype’i vestlusi: mõnel juhul suhtlemine toimib, kuid vahel on kuulda vaid monoloogi. Puudub reaalne suhtlus, on vaid soov lahkuda, pakkida oma asjad ja minna. Mida teevad need, kes jäävad? Ühemehe-show’sid ja juhatavad kaheliikmelist koori.Või räägivad tõsistest asjadest läbi huumoriprisma ja analoogiate. Katrin Pärna ja Kristel Leesmendi esitatud tšuktšide stand-up mõjub isegi eestlasele liig flegmaatiliselt, kuid just selle kaudu jõuab mõte kohale. Kui tšuktš on rahul oma külmas elukohas, siis miks mitte rahul olla siin? Eesti on tšuktšide mõistes ikka päris soe koht. Nad kaaluvad lahkumist, kuid ometigi nad ei lahku. Nende omakeelne nimetus on „õige, tõeline inimene”, ja just see on põhjus, miks. Tuleb olla uhke selle üle, kes sa oled. Sama paar esitab hiljem samalaadse stseeni, kuid need tegelased on teinud läbi mitu soovahetusoperatsiooni. Mõnes mõttes metafoor meiegi kohta: siinne kultuur on täis vallutajate jälgi ja ükskõik kus mujal kohandume väga kiiresti muu maailmaga. Ehk isegi liiga kiiresti, ja hiljem mõtleme, kas see oli ikkagi vajalik samm. Ehk oleks olnud kasulik jääda iseendaks, sest iseenda eest ei põgene, ükskõik kui kaugele ja kui kiiresti minna.
Seejuures on selge, et meid on vähe ja ehk olemegi teel Eestist Välis-Eestisse. Juba Hemingway sõnutsi on igas sadamas vähemalt üks eestlane. Tulevikus on meid sadamates lihtsalt rohkem. Minna või jääda, naerda või nutta, tunda või ratsionaalselt mõelda. Just selle üle panebki mõtlema „Äralennuväli”.

1 Tartu Uue Teatri koduleht http://www.uusteater.ee/