Mele Pesti: Ma ei taha teatrit, mis kõnetav vaid teatriuurijat!

Eesti Ekspress 19.09.2010

Mele Pesti käis festivalil Draama ja suutis lõpuks sõnastada, mis häda tal eesti teatriga on.

Minu probleemi seoses eesti teatriga võttis imehästi kokku Peeter ­Volkonski tegelaskuju lavastuses “Peeter Volkonski viimane suudlus”. “No kui palju elus inimene kõnnib mööda kollast mistrat või astub läbi seinte, millel on toed?” ­Urmas Vadi Volgile kirjutatud autoriteatri näide Tartu Uues Teatris jäigi seekordse Draama isiklikuks tipuks NO99 “Virgina Woolfi” ja paari teise hea üllatuse kõrval. (Päris mitu ilmselt head lavastust jäid kahjuks nägemata.)

Väldin juba aastaid Draamateatri ja Vanemuise suure saali lavastusi. Kogemus näitab, et kui parajasti ei ole laval rahvatükk, millega teatrikassasse nii vajalikku finantsi teenitakse, siis aetakse neil traditsioonidest tiineil lavalaudadel teatraalide asja, tehakse Teatrit. Lahatakse teksti tähenduskihte, suhestutakse teksti eelnevate lavastustega, tehakse interdistsiplinaarseid silmapilgutusi teistesse kultuurivaldkondadesse, järgitakse lavastajakäekirja ja tehakse mõni peen nüke sellest hälbimiseks, järgitakse eesti teatri traditsioone ja mässatakse leebelt nende vastu. “Mis küll on selle või tolle lavastaja punane lõngakera, mis tema lavastusest lavastusse veereb?“ “Kas Hendrik Toompere jr “Kirsiaed” jäi Undi lavastusele alla või nihestab tema grotesk vana hea Tšehhovi nüüd uuele tasemele?” “Kas sina suutsid kõigist kunstniku pakutud allusioonidest läbi närida?” Suminat jätkub kauemaks, ringkondade seesolijad muudkui arutlevad...




Ja mis sest halba, see ju ongi kultuur, küsib siinkohal mõnigi. Kihtide kogunemine, viited, tekstide suhted, mälu. Nõus, on muidugi, ja see kõik ongi väga vajalik. Aga... mulle tundub, et mõtestatud osa eesti teatrist on tsipa kreenis suure tähega teatri poole, soov end teatrilukku kirjutada kipub varjutama muud lavastuse vaatajani viimise põhjused. Ma istun saalis, ja peamine vastuvõtuviis, mis käivitub, on potentsiaalse teatriuurija oma. Võiksingi ju teatrispetsiks püüelda, aga ma ei taha, vabandust. Ma tahan hoopis, et mind teatris puudutataks – toimugu see siis emotsioonide, teema üldise aktuaalsuse või millegi sõnastamatu abil. Ei ole tingimata vaja lugu, kaugel sellest – aga ma tahan, et tunneksin saalis, et keegi, näiteks lavastaja, saadab saali poole midagi talle nii hirmus tähtsat, mida ta väljendamata jätta ei saa. Täpselt nii nagu raamatut ei maksa kirjutada seni, kuni mitte kuidagi teisiti ei saa.

Festivali Draama uued korralduspõhimõtted aitasid valikut selles suunas liigutada küll. Eesti teatri showcase ei moodustu enam nii formaalselt kui varem, roteeruma hakkav subjektiivne kuraatoripilk valib ilmselt vähem puist teatrit. Suur õnnestumine oli ka autoriteatri teemaprogramm. Isegi kui mitmel autorilavastusel oli mõni nõrk koht – veidi pingutatud ambitsioon, muide, siingi seotud teatriajalukku sisse kirjutumise sooviga (VAT-teatri “Saare viimane lint”); veidi kobav teostus (Cabaret Rhizome’i “Harri 2”), jne – siis ikkagi oli sümpaatne näha, kuidas tegijad on suure teatri ahistavatest aksidest välja rabelenud ja üritavad öelda, mis neile kõige olulisem. Teater võiks ju olla (kunstiliste) ideede ja emotsioonide jagamise koht, mitte eesmärk iseeneses.