Mihkel Truman: Inimene kui illusiooni kehastus

kultuur.err.ee, 28.04.2014


Tartu Uue Teatri ja Vene Teatri koostöös ning Moskva lavastaja Pavel Zobnini dirigeerimisel on sündinud kontseptuaalses mõttes üsna erandlik lavastus. Teatrikeele äärmine minimalism kaasab publikut rohkem kui aimatagi võiks.


Kuna ruum ja situatsioon, kuhu lavastaja publiku asetab, on sedavõrd eriline, alustaksingi sellest. Ja ehk annab esiteks vormiga tutvumine ka lavastuse sisule või jutustatavale loole lähenemisel mõned vaatlusvõimalused lisaks.

Eestikeelne etendus, mida siinkirjutaja külastas, toimus Tartu Uue Teatri küllalt ahtakeses proovisaalis. “Illusioonide” tarvis oli saali paigutatud neljakümne istekohaga tribüün, selle ette seinale aga peegel, nii et lavale vaatamise asemel vaatab publik peeglisse. Publiku teevad äraspidisel moel mängu osaks nii peegel kui ka vaatajate sekka istutatud näitlejad. Vaatajad on üksteise ees alasti – iga inimese liigutus, reaktsioon ja emotsioon on kõigile koheselt nähtav. Lavastaja tuleb publikule siiski nii palju vastu, et etendus algab suhtelises pimeduses, nii jääb aega enda ja teiste peegelpiltidega harjuda.

Siiski on teatrivaatajale jäetud hulk võimalusi – kas jälgida vaheldumisi kõnelevaid näitlejaid, uurida teisi külastajaid või söandada iseendale otsa/iseendasse vaadata. Üllataval kombel ei jää muljet, nagu oleks publik väga ebamugavasse olukorda sattunud, kuigi see on selgelt lavastaja esmaseid eesmärke. Või on vaatajad üksteise suhtes sedavõrd solidaarsed, et ei tee numbrit ei iseenda ega teiste uurimisest. Muidugi jääb võimalus pea lihtsalt liiva alla panna ning üksisilmi näitlejaid jälgida – vabatahtlikult esinejate vaatamine jääb ju hoopis teise kategooriasse ega eelda mingeid selgitusi.

Peale publiku peegelpildi kasutatakse visuaalse atmosfääri loomiseks veel vaid erinevaid valgustusvõtteid. Nagu mainitud, algab etendus pimeduses, parasjagu teksti lugeva näitleja nägu valgustab vaid sülearvuti kuvar. Ühest helendavast ekraanist saab kaks, siis kolm, lõpuks neli ja nii pole viimaks vahetki, kui tribüüni kohal lühter süttib ja kõik saalis viimseni nähtavaks muudab.
Filigraanse teksti suhtes, mille on loonud hinnatud vene näitleja, lavastaja ja näitekirjanik, ilmutab lavastaja äärmist aupaklikkust. Kuigi kohati tekib kahtlus, et kas tekstisiseste pauside nimetamises kõige lugupidamise juures siiski ka teatavat irooniat pole.

Näidend kantakse ette nelja näitleja poolt jutustatuna, kui kõrvale jätta mõned üksikud kõrvalpõiked dialoogi või metatasandi arutellu, mis võtavad jutuvestmisel igasuguse võimaluse üheülbaliseks muutuda. Ometi olnuks ehk sõna ja minimalistlik mäng mõjusam, kui näitlejad poleks teksti suuresti arvutiekraanilt maha lugenud. Kõige enam suutiski ehk kirjasõnast välja murda lavastuse kontekstis ootamatult impulsiivse mänguga Mart Aas. Loomulikult ei saa aga öelda, et Katrin Pärn, Kristel Leesmend ja Siim Angerpikk oleksid esinenud kuivade jutustajatena, seda kindlasti mitte, teksti esitus oli siiski reljeefne ja sisendusjõuline. Ja loomulikult tulid sellises situatsioonis väga põnevalt esile näitlejaisiksused.

Kuid kas sülearvutidki ongi laval vaid tekstispikri ja valgusallika rollis? Ilmselt mitte. Hoolimata üksikutest vahetutest üksteise poole pöördumistest, kõnelevad näitlejad valdavalt peeglisse või kuvarile vaadates. Tänapäeva suhtlusportaalide keskses maailmas ei saa see sümboliseerida muud, kui üha üksildasemaks muutuvat virtuaalsuhtlust. Sest eks ole seegi illusioon, et virtuaalsuhtlus mingit vahetust või sügavamat lähedust pakub. Ja kui lavastaja ka ei mõelnud netisuhtlust kritiseerida, siis võimaluse selle olemuse ja otstarbekuse üle mõelda annab ta küll.

“Illusioonide” helikujundus jäi nii lavastuse vormi kui ka loo enese suhtes mõnevõrra arusaamatuks. Ja seda just liigse paljutähenduslikkuse mõttes. Sedavõrd üldistatud kellatiksumine – mis sellest, et lõpuks tekivad mitme kella erikõlalisest tiksumisest huvitavad mustrid – võib ju sümboliseerida mida iganes: nii ajavoolu kui ka igavikku. Kui juba lavastuse enda teemaks on illusioonid, siis peab muu kujundus olema üsna täpne ja selgepiiriline, et mingitki soovitud rõhuasetust saavutada. Vastasel juhul mõjub see pigem segava mürana. Aga mine tea, kas see polnudki üha tiheneva tiksumismustri eesmärk?

Kuid millest sellise vormiga lugu ikkagi rääkis? “Kaks abielupaari – Danny ja Sandra ning Albert ja Margaret – ning nende omavahelised suhted” kõlaks ju ühtpidi universaalselt, teisalt aga lihtsalt banaalselt. Kuid ometi keskendutakse just nimelt omavahelistele suhetele, mille inimeste loomuomane määratlematus, võbelev muutlikkus, võimetus otsustada või endast aru saada muudavad segasteks ja kohati lihtsalt ebaloogilisteks. Näidendi autor näitab selgelt, et inimolemuse või suhete invariantus on illusioon.

See, millise meeleseisundi, arusaamade ja lootustega kaks inimest kooselu alustavad, ei tähenda, et need jäävad sisult muutumatuks kümne, kahekümne või viiekümne aasta pärast. Ivan Võrõpajev näitab veenvalt, kui rumal on arvata, et miski ei muutu, hoolimata sellest, et viiskümmend aastat kooselu võib olla igati tore ja meeldiv. See, et inimesed ja inimestevahelised suhted ei teisene, on pelk illusioon. Küll aga ei pruugi teisenemine olla ühest äärmusest teise. Üks hea võib asenduda teistsuguse heaga ühe ja sama suhte raamistikus. Tundub, et “Illusioonide” autor vihjab ka võimalikele kerglasevõitu otsustele, mis tehakse ennatlikult, arvestamata, et kõik on pidevalt muutuv, et ajutine segadus võib peagi taas meeldivama perioodiga asenduda. Käega lüüa on alati lihtne.

Millegipärast on erilise rõhu saanud just tegelaste surmad, õigemini sõnad, mis viimaseks jäävad. Võrõpajev tõmbab ka neilt, äärmiselt lõplikena ja viimse tõe esindajatena mõjuvatelt sõnadelt maha tõsiseltvõetavuseloori. Nii nagu on inimene oma tunnetes-otsustes muutlik elu ajal, nii ka surmahetkel. Kui midagi inimese kohta kindlalt öelda, siis ikka alles pärast surma. Ja kas siiski kõik päris nii on, nagu kõrvalseisjad mõistnud on? Inimene on puhas illusiooni kehastus. Nii raamatus, teatritükis kui ka iseendale peeglist vastu vaadates.