Mihkel Truman: Tõde ei antagi kellelegi andeks!

kultuur.err.ee, 28.09.2014

Tartu Uue Teatri uuslavastust “Tõde ei anta kellelgi andeks” saaks – nagu head teatritükki ikka – käsitleda üsna mitmest aspektist. Aga et jääks ruumi ka sellest kirjutada, kuidas lugu jutustatakse, siis keskendun vaid paarile olulisemale avamisvõimalusele.


Nagu öeldud, saaks üht ja sama produtseerimise narratiivi rakendada päris mitmes valdkonnas – kõige muu kõrval ka näiteks poliitikas ja meedias. Näidendi autor on aga heamaitseliselt oma loo jutustamise kontekstiks valinud popmuusikaäri, vältides sellega ise ülemäärast rahateenimisele ja kuulsusele orienteerumist.

Sest olgem ausad – kui Tõnis Parksepp oleks valinud oma “produktiks” noorpoliitiku, oleks see olnud küll juba nii No99 kui mõne teisegi poolt läbi käidud tee, kuid ometi oleks see variant pälvinud kergemini suuremat tähelepanu ja – sellega koos kindlasti ka kõhukama piletitulu.

Noor kaunis produtsendineiu leiab kaks igati keskpärast, kuid näitsiku tähelepanu pärast üsna järjekindalt võitlevat poissi ööklubist. Ta pakub neile võimalust elada senisest külluslikumat ja põnevamat elu. Poisid ei pea tegema selleks aga muud, kui põrutama pea ees neile ettenähtud tunnelisse ning roomama seal edasi nii hästi, kui nad vähegi suudavad.

Ja kõik lähebki suurepäraselt, sest tööd ju poisid ei karda – õpivad tantsima, intervjuuküsimustele lühikeste tüüpvastustega vastama ja üldse tegijad välja nägema. Kuid nii nagu paljud teised, saavad nemadki ühel hetkel aru, et tegelikult pole neil ei produtsente ega stiliste sugugi tarvis, sest bänd on eeskätt ju ikkagi nemad. Ja just sel hetkel kukub tunnelil põhi alt ära ning kuulsad lauljad ei saa aru, kus nad on ja mis on juhtunud. Unenägu on sellega igatahes läbi ning poisid tagasi alguses.

Ma ei tea päriselt siiani, kuidas suhtuda etenduse algul lavale tuleva kahe primaat-ürgmehe kujundisse. Ühtpidi võiks sellist lähenemist pidada ju natuke banaalseks, kuid teisalt on ürgmeeste primitiivsed hirmud kõige uue ja võõra ees ning neis tärganud otsekohene seksuaalne huvi kauni naise vastu üllatavalt vaimukalt ja nauditavalt välja mängitud.

Isegi ürgmeeste kehahoiak ja liigutused on uskumatult tabavad. Primaatide-kujundi heamaitselisuse päästab kindlasti ka see väike irooniline nüanss, mis eristab lavastuse lõpu ürgmehi alguse omast – kui algul oli neil ümber niuete vaid loomanahk, siis lõpuks, pärast säravat popmuusikukarjääri, on neil jalas värvilised trussikud. Kõiges muus on nad aga ikka need samad saamatud ahvinimesed, kes etenduse algulgi.

Sarnaselt ürgmeeste kujundiga on üsna piiri peal käsitletud ka väikeste abitute meeste ja suure, jõulise, ent kauni nümfi vahekorda. Ka siin on ju võimalus üsna lihtsalt läbinämmutatud stampmustrisse kukkuda, kuid sedagi on autor vaimukate dialoogidega vältida suutnud. Võiks isegi öelda, et väikeste meeste ja suure naise (või isegi emakuju) vahekorda on üldistatud sedavõrd, et see haarab kõige avaramas mõttes kõikvõimalikke sõltuvussuhteid.

Lühike ja hoogsa narratiiviga lavastus näibki püüdvat vaatajale selgeks teha, kuivõrd lihtne on loobuda oma isiklikust vabadusest ja sõltumatusest millegi sellise nimel, mida inimene tegelikult ei vaja ja mida tihtipeale reaalselt olemaski pole. Dramaturg ja lavastaja on igatahes suutnud oma mõtte selgelt ja jõuliselt publikuni tuua.

Kiitmata ei saa jätta ka koroegraafi Kristjan Rohioja, kunstniku Keili Retteri ning valguskunstniku Taavi Toomi tööd. Kristjan Rohioja on hästi ära tabanud 1990. aastate lihtsakoelist diskot esitavate kollektiivide tüüpilise lavaliikumise – ühtpidi lihtne ja siiras, teisalt naeruväärsuseni koomiline. Küll aga ületavad lavastuses tarvitatavad kostüümid mäekõrguselt toonaste eesti artistide lavarõivastuse taset – Milli Vanilli liibukaid ja tosse ei löö miski.

Ühtpidi on need lihtsalt koomilised, teisalt aga väljendavad ilmekalt popmuusika ühepäevaliblikatele omaseid lihtsustatud ja kiiresti ammenduvaid kontraste, mille ainus eesmärk on lühiajaline eristumine teisest endasaransest.

Peale professionaalse valguskunstnikutöö tahaksin esile tõsta tuntud, kuid samas endiselt mõjuvõimsa varjuteatrimeetodi. Kontekstitud kujutised ekraanil saavutavad omalaadse üldistusastme ning kui neid lavastuse kui terviku huvides mängima panna, on tulemus taas mitmekesine. Lavastuses “Tõde ei anta kellelegi andeks” on see õnnestunud.