Mihkel Truman: Unenägu tuumasõjast

kultuur.err.ee, 17.02.2015

Nõukogude aega kogu tema absurdse, kuid ometi sügavalt elulise igapäevaga tundub olevat üha keerulisem ja riskantsem avada ning kujutada. Seda eeskätt kahes mõttes.

Esiteks jääb aja möödudes üha vähemaks neid, kes tollast elu vahetult on kogenud. Vabas Eestis kasvanud põlvkondadel on tihti aga lihtsustatud, et mitte öelda vildakas arusaam tollasest eluolust. Viimane taoline näide on Vanemuises etendunud Andra Teede “Estoplast”, kus autor tüütuseni läbinämmutatud käibetõdedest ja klišeedest sügavamale ei jõua.

Teiseks teeb nõukogude aja kujutamise raskeks see, et mingis mõttes on see teema hakanud end ammendama. Tundub, et kõikvõimalikud lavastused, ilukirjandusteosed, telesarjad ning stiilipeod on sellest ajastust kõik vähegi intrigeeriva juba ammu välja imenud. Ent nagu tõestab Ivar Põllu nüüdne lavastus, võib hea süvenemisvõime ja suurepärase fantaasia korral isegi korduvalt läbi käidud teelt uusi kõnekaid kujundeid leida.

Enne "1987" lähemalt vaatlemist pean ütlema, et tegelikult ei tahaks ma sellest lavastusest sugugi kirjutada, iseäranis seda kirjeldada. Tegemist on sedavõrd võimsat elamust pakkuva lavateosega, et igasugune püüd nähtut ja kogetut sõnastada on eos luhtunud katse. Kuna aga nimetatud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia X lennu diplomilavastust etendatakse vaid kaheksa korda ja seega näeb seda küllalt väike hulk teatrihuvilisi, siis tuleb paratamatult püüda see kaduva kunsti kordumatu hetk sõnadesse haarata.

Ivar Põllu on suutnud Tartu Ülikooli vana kiriku, hilisema humanitaarraamatukogu ja nüüdse Y-galerii avarasse "saali" luua nappide ja tagasihoidlike vahenditega uskumatult mõjusa atmosfääri. Loomulikult on selles tunda 1980ndate aastate emotsionaalset rõhutust ja valitsuse õhutatud tuumasõjahirmu, ent sellega pole liiale mindud.

Ka ilmetusse pruuni ja halli riietatud ning gaasimaske kandvad näitlejad ei mõju huvitaval kombel ülepingutatult. Ja vaatamata sellele, et alatine gaasimaskide kandmine on nähtavalt mõjutanud inimestevahelisi suhteid, õigemini oma emotsioonide väljendamise vahendeid, on kõiges selles tunda puhast ja teesklematut siirust.

Ümbritsevast rõhutusest ja hirmuõhkkonnast hoolimata elavad tegelased mingis mõttes täiesti normaalset elu – nad armastavad, tülitsevad ja käivad tantsimas nagu ka vaba maailma inimesed. Ja ehk just seetõttu, et toonased inimesed püüdsid kõigest välisest absurdsusest hoolimata elada lihtsalt oma elu, saigi võimalikuks hirmutamisega pealesurutud letargilisest unest ärkamine.

Lavastuse autor näib püüdvat veelkord rõhutada asjaolu, millest on ühelt poolt justkui piisavalt räägitud, ent teisalt pole see kaugeltki veel kõigile pärale jõudnud. Nimelt seda, et kuigi nõukogude õhustik oli lõpuni segane, mõistusevastane ja ähvardav, oli selles ometi ka kõige tavalisemat inimlikkust ja kõige harilikumat igapäevaelu. Seda muidugi just nende arvelt, kes ümbritsevast eluolust hoolimata püüdsid jääda eeskätt inimesteks – niihästi enda kui teiste vastu.

Kahtlemata on lavastuse eredamaid stseene ühe nõukogude perekonna teatriskäik. Kui jätta kõrvale äärmiselt leidlikud põlvenukud, väljendab etendus etenduses taas ammu nenditud tõsiasja, et nagu inimene, on laias laastus ka kunst oma ühiskonna produkt. Võib öelda, et nõukogude perioodi absurdsuse toobki lavastuses kõige löövamalt esile mainitud nukuetendus. Ühtpidi on temas otsekui midagi realistlikku olukorda kujutavat, kuid samas ka mingit kummalist ja üheselt mittetabatavat nõukogulikku poolkohustuslikku optimismi. Pole liigne lisada, et nukuetenduse taustaks mängis imperialistliku USA artisti Louis Armstrongi kuulsaks lauldud “Hello Dolly” moonutatud ja mingis mõttes samuti nõukogulik variant.

Lavastust tervikuna vaadates võiks ta ehk kolmandiku võrra – puhtalt korduvate motiivide võrra – lühem olla. Vaatamata erakordsele dünaamilisusele on juba nähtud stseene, mis oluliselt taasesituses ei arene, mõnevõrra tüütu uuesti üle vaadata. Teisalt – kui lavastuse põhiosa poleks nii pikk ja potentsiaalses lõpmatuse atmosfääris ehk veidi painavgi, ei oleks ka vabastav lõpustseen pommivarjendis võib-olla üldse nii veenev. Nii et kuidas võtta.

Et näitlejale pole enda väljendamiseks sõna antud ega näomiimikat jäetud, peab ta oma tegelase looma puhtalt keha abil. Ja hoolimata vahendite piiratusest on noorte näitlejate töö tulemuseks üllatavalt eriilmelised ja psühholoogiliselt mitmetasandilised rollid. Lavastusterviku seisukohalt iseloomustabki näitlejate liikumist ühelt poolt äärmine loomulikkus, teisalt aga harvaesinevalt napp väljendusrikkus.

Otsi kokku tõmmates pean ütlema, et pole kaua nii köitvat lavastust näinud. Suurepärane muusikaline kujundus (mida soundtrack’inagi võiks lihtsalt tunde kuulata) ning avaralt ja leidlikult kasutatud lavaruum pealekauba. Kel võimalust, mingu vaatama.