Mihkel Truman: "Zebra": inimene zebratriipude taga

kultuur.err.ee, 23.03.2014

Tartu Uus Teater on lavale toonud lavastuse, kus inimloomuse määramatus, muutlikkus ning teisalt ka pealiskaudsus ja ükskõiksus on saanud tänapäevases kontekstis mõjusa väljenduse.

Martin Alguse “Zebra” toob esile inimloomuse äärmise sõltuvuse ja mõjutatavuse kõigest ümbritsevast ning seeläbi ka selle uskumatult võbeleva muutlikkuse ja seaduspäratuse. Nii siginebki hinge kahtlus, et kuivõrd saab üldse teist inimest usaldada või tema peale kindel olla. Sest me ei näe inimest ju mitte ainult läbi isikliku soovmõtlemise prisma, vaid ka nagu läbi trellide – või siinjuhul läbi sebra triibulise naha – kõik oleks justkui näha, kuid samas ka kiivalt varjatud. Kui nüüd kaks sellist nähtavat-varjatud ning loomult varieeruvat olevust kokku panna, on tulemus suhte või suhtlusena ettearvamatu. Ilu ja katastroof korraga.

Algus on nelja paari näol vaatluse alla võtnud mehe ja naise suhte arengu teatud etappide üleminekud. Näiteks ühe osapoole lahkumissoovi verbaalne avaldamine senisele paarilisele või kahe inimese edasise koosolemise soovi sõnastamine. Siinpuhul saab olukorra sõnalisest fikseerimisest midagi rituaalset, kust tagasiteed justkui pole. Ja ega tegelikult polegi – loobutud suhtesse naasmisega algab siiski uus suhe, sest mängureeglid on vähemalt ühe osapoole jaoks tõenäoliselt ikkagi reetmisjärgsed.

Nagu öeldud, tuuakse vaataja ette viis situatsiooni. Nii mõttelisse kui ruumilisse fookusesse tõstetakse pigem aga sündiv suhe, veel sõnastamisprotsessis olev tulevane kooselu. Muust maailmast eraldatud ruumis on mees ja naine, kes otsustavad oma senistest pereeludest loobuda ning alustada koos uut. Tundeseisund on fikseeritud ning ühises tulevikusoovis kokku lepitud. Eeldusena on vaja vaid seniste kooseludega lõpparved teha.

Mees (Janek Joost) jõuab õhtul koju, kus teda ootab ees stabiilselt hüsteeriline naine (Piret Simson), kes sel korral muretseb, mida temast tööl arvatakse ning millal ta vallandatakse. Naine küsib korduvalt, kas mees ikka kuulab teda ning sellega piirdubki kahe inimese tööpäevajärgne õhtune vestlus. Kui mees lõpuks teatab, et ta läheb pere juurest ära, on naise šokile järgnev reaktsioon ühtpidi ootamatu, kuid samas ka äärmiselt tragikoomiline: “Ehk tahad sa enne minekut suppi?” Olukorra muudab veelgi halenaljakamaks mehe soostumine õhtusöögile jääda – sest kuidas sa ütled ära naisele, kes on sulle õhtuks suppi keetnud. Ja nii järgnebki vaikiv stseen, kus naine jälgib viimast korda kodus õhtustavat meest.

Teine kooselu, samuti tööjärgne õhtu kodus. Mehe (Ingomar Vihmar) ja naise (Katrin Pärn) vestlus on oma sisutute fraaside tõttu üheltpoolt vaimukas ja naljakas, kuid päriselu konteksti tõstes üsna kurb ja levinud. Aastaid koos elanud paaril pole teineteisele rohkemat öelda kui ebamääraseid emotsioone väljendavad ükskõiksed mühatused. Ainus, mis neid liidab, on mure sellepärast, kas tütar leiab koolis sõpru või mitte. Saamata seejuures aru, et nende omavaheline suhtlemine on mall, mille järgi laps lähedastevahelist kontakti ja suhtlust näeb ning mõistab.

Kui nüüd vaatluse alla võtta alles väljakujunevad suhted, siis tekib üks huvitav paradoks. Selle asemel, et näha vaeva olemasoleva pereelu uuesti sütitamisega, võetakse risk alustada päris uut elu inimesega, kellega puudub argikogemus ning kelle puhul ei saa seetõttu olla ka täit kindlust tuleviku suhtes. Kuid ometi võetakse julgus proovida ja lõppeda saab see ju ikka ainult kas õnnestumise või krahhiga.

Kaks armukest (Janek Joost ja Katrin Pärn) planeerivad põgenemist ning koos uue, ühise ja hea elu alustamist. Kõik näibki olevat suurepärane, kuni hetkeni, mil Katrin Pärna kehastatavale naisele saabub teade, et tema sõbranna on Aafrikas kaduma jäänud. Tema jaoks on kõik momentaalselt ringi mängitud. Esmatähtsaks saab sõbranna ülesotsimine, armukese vastu kaob igasugune huvi. Janek Joosti mängitud mees on korraga oma üksinduses alati. Ta on hüljanud oma pere uue kaaslase nimel, kuid loodetud uus armastus on hüljanud omakorda tema oma sõbranna leidmise nimel. Uue mängu kaotatamise järel ei jää mehel üle muud, kui naasta eelmisesse mängu, oma äsja mahajäetud naise juurde. Jällegi kurbnaljakas situatsioon, kuid jällegi karjuvalt eluline.

Väliselt veidi komplitseeritum lugu on neljanda paariga – situatsioon on paigutatud 1944. aasta Eestist põgenemise konteksti. Kuigi üldine põgenemine võib asja armastajapaarile näiliselt lihtsamaks teha, siis isiklikud takistused on samad. Kas üldse minna Eestist ära ja sugulased maha jätta või kas minna Rootsi koos uue mehega, hüljates ühtlasi nii oma perekonna kui ka kaugemad sugulased. Tundub, et ühest lahendust see lugu ei saanudki. Jäädi justkui liiga pikalt mõtlema, mistõttu põgenemine nii ühest riigist teise kui ka ühest elust teise osutus lõpuks võimatuks.

Lavastusest koorub inimloomuse varieeruvuse kõrval välja ka tema lodevuse ja pealiskaudsuse küsimus. Selle asemel, et süveneda küsimusse, miks kunagi kooselu alustati, kas see põhjus on endiselt olemas või mitte, püütakse leida oma (tihti sisemisele) probleemile lahendus uue elu, uue pere, uue armastusega, mõistmata, et probleem jääb ikkagi lahendamata. Nagu kirjatüki alguses öeldud, on väga hästi esile toodud, kuivõrd habras ja õrn on tee uue inimeseni, uue suhteni ning kui kaua võtab aega vastastikuse usalduse loomine, et söandaks lõpuks kellelegi peale iseenda loota. On tragikoomiline, kui kergekäeliselt loobutakse tuntud ja tuttavast ning kui pimeda enesekindlusega asutakse rajama uut elu inimesega, kes ehk endasse veel vaadatagi ei luba.

Seda huvitavam on paralleel, mis tuuakse käsitletud suhete kõrval välja ühe paari tütrega, kes ei leia endale sõpru. See teema kerkib kogu lavastuse jooksul üha uuesti esile ning lõpuks tundub kõige tähtsam sündmus olevatki see, kui tüdruk endale sõbra leiab. Vanemad, kes on elanud tütrele ponnistustele sõpru leida tuliselt kaasa, loobuvad ise omaenda lähikontaktist selle väärtust mõistmata ja hindamata.

Ingomar Vihmari kui lavastaja kiituseks tuleb öelda, et ta on suutnud mitu paralleelstseeni laval veenvalt elama panna. On küll keskne stseen kahe armukese vahel, kuid kõrvuti sellega tegutsevad oma kodudes üksildased abikaasad. Karakterid on varieeruvad, vaimukad ja huvitavad ning situatsiooniti hästi lahti mängitud.

Väga põnev on Illimar Vihmari loodud lavakujundus. Lihtsalt ja efektselt on rõhutatud ruumi, kus tegeldakse uue elu alustamisega. Selle valgusribaga markeeritud piirjooned teevad ruumist midagi kõrgemat, helgemat ja puhtamat, mille kõrvalt armukeste oma kodud mõjuvad hallide ja tülpimust tekitavatena. Illusioon ja selle kaduvus on valguribade süttimise või väreleva kustumisega väga kujundlikult edasi antud. Lavaruumi on kasutatud maksimaalselt, samas targalt ja täpselt.

Ka Ingomar Vihmari muusikaline kujundus, mis valdavalt on erineva valjususega müra,võimendab hästi lavastuse emotsionaalset ja mõttelist segadust. Paine ja ängistus tekib kiiresti ja mõjusalt.

Tartu Uus Teater on lavale toonud lavastuse, kus inimloomuse määramatus, muutlikkus ning teisalt ka pealiskaudsus ja ükskõiksus on saanud tänapäevases kontekstis mõjusa väljenduse. Meid kõiki puudutav üha aktuaalsemaks muutuv suhtumine inimsuhetesse paneb mõtlema ja mitte ainult läbi huumori prisma.