Näitleja Jaanika Arum: on tunne, et kõik alles algab

kultuur.err.ee, 28.02.2015


Küsib Tõnu Pedaru

Jaanika Arum (28) lõpetas läinud aastal lavakunstikooli ja töötab läinud sügisest teatris Vanemuine, kus pälvis kohe kolleegipreemia. Kõige värskema teatrirollides astub ta püüne peale Sadamateatris välja tulnud lavastuses „Meie oma tõde, meie oma õigus”.


Alljärgnevas usutluses räägib noor näitleja, kuidas tal on õnnestunud sulanduda Vanemuise suurde teatrikollektiivi, kuidas talle meeldib elada Tartu linnas ning milliseid loomingulisi ja igapäevaseid väljakutseid esitab elu. 

Pärast poolt aastat elutsemist Tartus ja töötamist Vanemuises on vist vara eeldada, et oled leidnud oma kodulinna ja koduteatri, aga väga võõrana või pagenduses ning vangis sa ehk ka end ei tunne, või kuidas?

Kindlasti on vara eeldada, kuid näen selles hubases linnas potentsiaali küll.

Kas suure kombinaadi Vanemuise ja teatrirahvaga oled juba tuttav ja sina peal? Tartus on veel teisigi teatreid. Pakuks, et just teatrirahvaga seltsimine aitab igas mõttes kohaneda?

Oleme draamaosakonna inimestega tutvunud ja ka sina peale saanud. Kuigi iga päev kohtan majas kedagi, keda näen esimest korda. Mingil põhjusel, see on juba lavaka ajast nii, et üritan veeta aega väljaspool teatriruume. Kardan teatriseinte vahele kapselduda. Ma ei taha kaotada kontakti välismaailmaga ja seega otsin ka muid viise kohanemiseks teatrist väljaspool.

Kuidas mõjus ja mis mõtteid tekitas sulle kolleegipreemia pälvimine?

Muidugi oli ja on see tunnustus meeldiv ja olen tänulik. Samas on see sarnane tunne sellega, kui põhikooli ajal korvpalli mängisin. Medalid vedelevad kuskil kastis, isegi ei tea täpselt, kus, ja ei mäleta, millised nad välja näevad. Meeles on pigem trennid. Mulle meeldis alati rohkem trennis kui võistlustel käia. Klaasist karikas kogub nüüd samamoodi aknalaual tolmu, kuna mind pole kohal, sest teen proovi. Kindlasti ma ei arva, et olen nüüd küps. Pigem on tunne, et kõik alles algab.

Kas sul on kohapeal piisavalt heas mõttes loomingulist pinget ja proovikivisid või pead neid ikkagi otsima väljastpoolt?

Õnneks jagub praegu pinget nii Vanemuises kui ka väljaspool. Filmidega seoses on minu suve algus seotud Manfred Vainokivi ja Valentin Kuiki filmiga „Perekonnavaled” ja ka Anu Auni filmiga „Polaarpoiss”.

Valmistume proovideks ka Uues teatris, esietendus on 12. aprillil. See on minu esimene monoosa näitlejana. Tunnen, et praegu on oluline hetk vaadata otsa oma hirmudele, neile vastu minna ja kõige eest ise vastutada. On huvitav, mis tähendab olla mitte ainult etteantud rolli täitja, vaid üks terviku loojatest. Mitte vinguda, et minu ümber pole loodud piisavalt head tingimused, vaid luua ise tingimused.

Kuna mind huvitab ka väga koostöö inimestega, kes ei ole varem tööalaselt otseselt teatriga kokku puutunud, siis nüüd on selleks väga hea võimalus. See avardab silmi. Muidugi on ka keeruline, kui väljend kollektiivne kunst on võõras mõiste. Aga siis saabki ühiselt uut terminoloogiat leiutada, milles kõneleda. Seda projekti iseloomustabki vist vahetu suhtlus. Olen täheldanud, et tutvun helikunstniku või valguskunstnikuga esimest korda alles esikapeol, kuigi oleme töötanud sama eesmärgi nimel paar kuud. Praegu tahaks ühiselt algusest peale üksteisele impulsse anda ja olla võrdsed partnerid. Luua olukord, kus kõigil on võimalikult vabad käed, mis on samas terviku teenistuses.

Helikunstnikena osalevad protsessis Tartu bändi Odd Hugo tuumik: Rando Kruus ja Oliver Vare. Neid näeb muusikutena ka laval. Oma esimese töö teatris teeb ka kunstnikuna moelooja Jo Nurm.

Ka lavastus ise on pooldokumentaalne ja põhineb intervjuudel, mille olen teinud silmast silma kohtumistel.

Sügisel, kui saabusid Emajõe Ateenasse koos teiste teatrikooli noortega, tegi kohalik leht teiega loo, kus oli tunda elevust ja ootusärevust ning vaimustust eelseisva hooaja ja uue elukoha suhtes. Oli Tallinnast toredam ratast sõtkuda jne. Nüüd talve, pimeda ja külma ning tänavalibedusega on meeleolud ilmselt muutunud? Loodetavasti meeleheiteks vast põhjust veel pole?

Meeleheiteks on vara. Praegu oleme enam-vähem aru saanud, kuidas see hiiglaslik teater töötab. Sellel on nii plusse kui ka miinuseid. Väga tugevalt on tunda, et ennast peab ise arendama. Keegi ei palu seda enam. Sussi oleks tegelikult suhteliselt lihtne sellel pinnasel libistada, kuid arvan, et keegi meist ei tulnud siia selleks. Peab välja mõtlema pigem kõige parema katte, millega omalt poolt jääd sillutada. Samas, kui kukun perseli, siis proovin ka seda väärikalt teha. See ei ole küll lihtne, aga ega ei peagi vist olema ja mõnikord peab ka haiget saama.

Mis kandis ise Tartus elad? Kuidas iseloomustad oma asumit?

Karlovas. Ma ei ole väga kodutunde ja mugavuse otsija olnud, pigem rändaja tüüpi, aga need puumajad, korstnad, kassid tekitavad sooja tunde küll.

Kui tööd on, on tore. Kas Tartus leiab lõõgastuseks ja puhkuseks piisavalt võimalusi või peab sõitma mujale?

Kas lõõgastumiseks peab ilmtingimata koht olema? Ma ei ole vist klassikalises mõttes lõõgastuja. Lõõgastus on siis, kui hetk tagasi on lõppenud film, mis puudutas, ja lihtsalt olen selles hetkes. Kui olen lugenud erilist teksti või raamatut ning muusika aitab ka muidugi. Lõõgastumine on minu jaoks seotud pigem hetkede kui kohtadega. Kuigi muidugi reisimine mõjub alati hästi.

Millised on sinu lemmikkohad Tartus?

Kindlasti Elektriteater on number üks. Tallinnas asuva kino Sõpruse väikevend. Õnneks on Sõpruse õhustik kandunud omal moel ka Elektriteatrisse. Ma ei kujutaks tegelikult Tartu linna ilma selleta ettegi. Eriti tänuväärsed on Andres Kautsi sissejuhatused seanssi, milles ei pea kunagi pettuma. Nii vaimukad, avavad tausta, samas süžeed reetmata.

Suured ootused on Aparaaditehase arengule, mis tundub olevat tulevikus ideaalne värskete kunstnike kokkusaamispunkt ja annab linnale värve juurde.

Mis on sinu jaoks Tartu plussid ja miinused?

Tartus on rohkem aega selleks, et kuulata, mis peas toimub. Iseenda mõtteid süstematiseeruvad müravabamalt. Ometi tiksub peas tihti mõte, et asju saab liigutada palju kiiremini ja efektiivsemalt.

Oled kasvanud Pärnus. Seal on nii meri kui ka jõgi, nagu ka Tallinnas (pluss üks veel maa all). Kas Tartus tunned näiteks mere järele igatsust?

Mulle meeldib Tallinnas tõesti Koplis ja Paljassaare rannas rändamas käia, Pärnus on muidugi ilus valge peeneteraline liiv. Ma satungi sinna. Tartus olles tunnen pigem igatsust kohtade järele, mille atmosfääriga olin igapäevaselt harjunud. Nagu von Krahl, kino Sõprus, N099, Kanuti gildi saal. Etendusi saab muidugi vaatamas käia, aga just selline igapäevane olemine ja inimesed, kes mööda jalutavad. Ja muidugi sõprade järele tunnen igatsust. Nemad teevad mere ääres olemise tihti erilisemaks.

Merd Tartusse ei too, aga kas on midagi veel, mis oleks inimvõimetes, et võiks linna tekkida?

Nagu ennist juba mainisin, siis hoian Aparaaditehasele pöialt. Jah, selline kokkusaamispunkt tundub väga oluline. Genialistide klubi on näiteks väga hea kohtumispaik, loodetavasti saadakse linnalt finantssüst, millega saaks natukene parandada klubi esteetilist välimust. Minu meelest on sellel kohal rohkem potentsiaali, kui seda ära kasutatakse. Ja mis toimub Athena keskusega? Väga head ruumid, aga ruumikasutus… Arusaamatu.

Tahaksin, et Elektriteatri kava tiheneks, sest kinokülastajaid, mulle tundub, jagub. Ootan väga Vanemuise teatri black box’i valmimist, et näha, mis muutused see kaasa toob. Samas on väga palju inimesi, kes on oma erialal tugevad ja kellega tahaks koostööd teha ja neilt midagi õppida. Ma unistan küll, et saaks kunagi näitlejana mingil moel Hasso Krulliga koostööd teha.