Tartu Uue teatri ja Musta Kasti „1987“, autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, valguskunstnik Taavi Toom. Mängivad Birgit Landberg, Laura Niils, Kaija M. Kalvet, Jaanika Tammaru, Liina Leinberg, Märt Koik, Rauno Polman, Kaarel Targo, Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Kristo Veinberg ja Kristjan Lüüs. Esietendus 13. II Y-galeriis.
Kummaline on see, et „1987“ vastab kuidagi väga hästi minu ootustele-lootustele, missugune peab olema hea teater. Mis mulle meeldib? Esiteks: lavaline tegevus kestab üle kahe tunni ja kogu selle aja sees öeldakse vaevu paar sõna. Muidugi meeldib see mulle. Ma ei arva, et tekstipõhine teater peaks lavalaudadelt kaduma, aga meie kandis võiks see väheke koomale võtta küll. Olen jube väsinud kõigist nendest etendustest, kus keset lava passib näitleja ja lihtsalt muliseb tundide kaupa, tema ümber ei toimu samal ajal aga mitte midagi. Samasuguse eduga võib teatrit raadiost vaadata. Just vaadata. Eesti teatritraditsioon peab sündmuste sellist käiku aga igati normaalseks ja publik üldiselt aktsepteerib seda. Tekst on meile nagu püha lehm. See, kuidas näitleja laval ringi kakerdab, on ikka suva, aga kui ta „ja“ asemel „ning“ ütleb, siis on ikka suht valus lugu. Kriitikud pahandavad ja publikul on ka kohe ütlemist.
Teine asi, mis kohe alguses silma hakkas: lavalt on kõrvaldatud näitleja nägu. Ühe mööndusega – silmad on alles. Näitlejad kannavad maske, mille ainsaks elavaks osaks on silmad. Kui te nüüd mõtlete teatri üle laiemalt järele, näiteks maskiteatri traditsioonidele või sellele, kui suur osatähtsus on psühholoogilises realismis inimese näol, siis see on üsna radikaalne piirang. Põhimõtteliselt tähendab see, et kogu info hulk ja mitmekesisus, mida näitleja tavapäraselt annab edasi oma miimika abil, tuleb nüüd edastada teisi kanaleid pidi. Tähelepanu kandub kohe kehale ja liikumisele. Kui nüüd pole ka verbaalset teksti näitlejaid „toetamas“ või „segamas“ (see oleneb vaatenurgast, eks), siis on võimalik juhatada teatrivaataja hoopis teise, mõnevõrra psühhedeelsesse universumisse, mis erineb tavapärasest järsult.
„1987“ koosneb peaasjalikult intensiivse stuudiotöö käigus sündinud materjalist, mis on täpse lavastajakäega tihedalt kokku ja läbi õmmeldud. Ajurünnakute, etüüdide ja improvisatsiooniliste mängude lähtepunktiks, nagu arvata võib, on 1987. aasta nende assotsiatsioonide ja tunnetega, mida see eri põlvkondades tekitab. Loominguprotsess on aga ilmselt liikunud lähtepunktist edasi, leitud kunstilised vormid on hakanud elama oma intiimset elu. Näeme laval ühtaegu nii ulmelist kui ka argiselt tuttavlikku maailma. Siit kohe hoiatus või nõuanne neile, kes otsivad „1987“ mingit otsest ajaloolist viidet või sissejuhatust ajastusse. Sellel lavastusel kui iseseisval kunstilisel tervikul on lähtepunktiga ainult formaalne seos, teda tuleb vaadelda n-ö iseendas, mitte seostada ajalooga – mis iseenesest pole ka ju muud, kui pundar emotsioonidest läbiimmutatud mütoloogiat.
Mõnikord on vaidlustatud sellist vormi, kui lavastustervik seisab mosaiigina koos proovisaalis tehtust. Et kui pole keskset tuumteemat või siduvat sõnumit, siis tervikut ei teki ja teatriime jääb sündimata. Kui käsitleda teatrit narratiivikeskselt, siis see muidugi ka kehtib – kui lugu ei ole, siis lugu ei ole, siis lugu ei ole. Kui aga käsitleda teatrit pigem kui muusikat, kui sõnatult sõnumitut audiovisuaalset meediat, siis võib tervik moodustuda kümnete erisuguste ja omavahel põimuvate teemade harmooniana. Muidugi asetab see lavastajale väga karmid nõudmised, sest kui n-ö keskset muinasjuttu pole, siis peab materjal olema sedavõrd tihe ja kontsentreeritud, et tõmmata sellest hoolimata endale vaataja tähelepanu. Mulle tundub, et „1987“ puhul on see väga hästi õnnestunud. (Siinkohal võib-olla teen liiga Ivar Põllule, kes on ehk lavastuse tähenduslikke sõnumeid ja narratiive tuugalt täis toppinud, minusugune juhm vaataja ei oska neid lihtsalt näha. Mis teha, selle riski peale pean minema.)
Üks aga, mida narratiivikeskses teatris ei tarvitse olla, mis aga kõnealuse teatrivormi puhul tuleb paremini esile, on elav, lapselikust rõõmust pakatav mäng. Me ei näe laval kangelasi ja lugusid või kaheldava väärtusega moraali – laval on loominguline protsess ise oma elavuses, lõputus kõikehõlmavuses, totaalsuses. See on see kolmas, mis mulle „1987“ puhul meeldis: keegi lontrus on lasknud lavale mängu, läbi selle oli tunda poiesise paksu, lämmastikust nõretavat sõnnikuhaisu. Paremat teatrist pole meie ajastul võimalik tahta. Minu sügavalt subjektiivse arvamuse kohaselt avaldub mängulisus, mäng kui kultuuri käivitav ja elushoidev alge puhtaimal kujul just teatris, liikumispõhises, koreograafia ja performance’i piirimail hingavas teatris.
Soovitan kindlasti kõigil paadunud teatrisõpradel „1987“ vaadata. Mitte ainult huvitava kunstnikutöö või lummava muusikalise kujunduse tõttu (on huvitav ja on lummav, kusjuures). Mitte pelgalt teatriruumi pärast: Jakobi 2 on endine kirikuhoone ja püstitab kunstiliselt intrigeerivaid proovikive, millele minu arvates on kunstiline kollektiiv vääriliselt (s.t sama intrigeerivalt) vastanud (eriti mis puudutab valgustuse lahendusi). Ennekõike soovitan vaadata ikka sellepärast, et „1987“ näidatakse meile teatrit selle ürgsel, psühholoogiast, plämast, olustikulisusest, juttudest ja emotsionaalsetest näoilmetest vabastatud kujul. Sellise kunstilise lähenemisega ei pea nõustuma, aga kes tahab teatrit tunda ja mõista, sellel on mõttekas tutvuda ka sellise vaatenurgaga. Eriti kui see on teostatud nii kõrgel tehnilisel tasemel.
Ahaa, üks asi mulle siiski ei meeldinud ka: lõpulaul. Aga see jällegi ei loe, see on minu probleem, kuna mulle see helitaies millegi hea ja ilusaga ei seostu.