„Draamal“ mind tantsulavastust vaatama kutsudes ütles tütar Sanna mõtte, mis üllatas: tantsuetendus valida on küllaltki kindla peale minek. Ka keskpärast tantsutükki olla palju mugavam vaadata, kui keskpärast sõnateatrit, kus hakkab enamasti piinlik ja igav ja ootad, millal läbi saab. Kas tantsu puhul ei oska head halvast eristada või tüütab tantsiv inimene, kui tal asi välja ei tule, rääkivast vähem? Tõsi ta on, sõna on raskem kandma panna, kui liikumist, sest liikumise saab mõtetega täita vaataja, aga sõnateater annab mõtteid nii palju ette, et vaatajale jääb vähe aega ise mõtlemiseks. Siin ongi konks. Kas tuleks jätta sõnalavastusse sõnavabu kohti, et vaataja saaks ise asja huvitavaks mõelda? Aga kui ta ei hakka mõtlema, vaid haigutab? Sest on juba harjunud, et mõtted antakse ette.
Kui mõelda filmikunsti peale, siis väga vanades filmides jooksis dialoog ehk räägiti ühtlaselt kogu filmi jooksul. Teisiti ei kujutanud ettegi, kui polnud dokumentaalfilm. Võib-olla mehed, kes tegid dokke paralleelselt mängukatega (või vaatasid mõlemaid), tulid mõttele, et mis oleks, kui ajaks žanrid segi. Segaks mängufilmi sisse natuke dokki? Laseks näitlejatel lihtsalt olla: eks ole nad siis loomulikumad, näitaks vahele lavastamata loodust või linnapilti. Paneks näitleja keskkonda, kus teda ümbritsevad inimesed ei teagi, et filmitakse. Nojaa, filmikunsti algaastatel ei lubanud seda hästi võttetehnika. Vähetundlik film tahtis spetsiaalset valgust ning korterid ja linnad ehitati peaaegu alati stuudiosse üles, samuti loodus. Aga dokke natuurist ju tehti.
Nüüd on teater jõudnud sinna, kuhu film vist veidi varem. Miksitakse elu ja lavastust. Teatriga on veel see vabadus, et saab ka vaatajad viia tegevuse sisse, ringi jalutama mööda linna või loodust. Millal see kõik algas, see totaalne teater? Vist kuskil Grotowski ajal. Grotowski läks muidugi nende totaalsete ja ehedust taga ajavate aktidega nii kaugele, et publiku ja näitleja eristamine kadus sootuks ära, jõuti ühiste rituaalsete kogemusteni.
Siis sai vist selgeks, et edasi pole kuhugi minna ja on hea, kui publik ja esinejad jäävad siiski alles ja eraldi. Isegi kui esinejad pole alati profinäitlejad, aga trupis on mõni külaonu või kass ja koer. Ja profinäitlejast ei saa päriselt samuti loobuda. Sest tema annab kandvalt teksti ja on vaba liikuma mitmes võtmes. Aga et ta oleks tõeliselt vaba, tuleb ta eemale sikutada harjumuspärasest musta kasti teatrist ja lõpuni valmis dramaturgiast, mis kipub ta laval kinni panema ja surub harjunud stampi.
Sellised uitmõtted Ivar Põllu lavastamismeetodist, stiilist ja nõksudest tekkisid Tartu Uue teatri lavastusi vaadates (ja neist ühes, Põllu „Mikiveri tagis“ koguni kaasa tehes).
Ja veel. Ehedalt mõtelda on laval peaaegu võimatu. (Selle näitlikustamiseks laseb Beckett Pozzol karjuda teener Luckyle: „Mõtle, siga! Mõtle, raipenahk!“. Ja kohe selgub, et Lucky ei suuda avalikult mõtelda. Pozzo püüab küll keerutada, et varem Lucky oskas mõtelda, aga kas me jääme teda uskuma?) Küsisin kursavend Eduard Salmistult, kas ta vahel laval mõtleb? Päriselt mõtleb. Või mõtleb ainult siis, kui tekst läheb meelest ära või partner on apsu teinud või lavakujunduses on midagi ootamatult viltu ja valesti. Eduard ütles, et mõtleb siis, kui dialoog partneriga hakkab hästi jooksma. Siis olla nagu elus. Nojaa, tekib erk olemine, endorfiinid voolavad ja heal juhul võtab see seisund kaasa vaataja.
Mulle tundub, et mõtlemine tekib improviseerides. Aga see on ohtlik, sest improvisatsioon kipub jooksma kinni ühte mõtteringi ega uuene, ei jää värskeks, ei vii lugu edasi, vaid takerdub sõnamängu ja improviseerimisvõime tõestamisse. Mis siis üle jääb? Panna segi kirjutatud draamatekst ja dialoogid ning jätta sinna improvisatsiooniruumi? (Jah, kuidas sellist draamat raamatus avaldada? Kirjutad, et siin näitlejad midagi improviseerivad viis minutit, vaadaku ise, mida, rääkigu oma vanaemadest. See on sama hea, kui Pozzo jutt Luckyle. Käsu peale ei saa mõelda. Kirjutada ei saa, aga heal juhul saab mõtlemisekoha sisse lavastada.)
Needki mõtted lähtuvad Ivar Põllu töödest ja vist peab siia lisama veel tema eripära, et ta usaldab näitlejat ega püüa kõike paika panna või läbi lavastada. Seejuures võib ta nõuda mõnes väikeses lõigus täpsust. Ei lase minna, kuis läheb. Aga kui näitlejale antakse vabad käed, siis ta kas tunneb vastutust ja pingutab … või võtab lõdvalt ega tee üldse midagi. Logeleb ja on kaunilt vaba, mis on jube igav. Näiteks Hermakülaga oli tema parematel päevadel kord nii, kord naa. Kui viitsis, siis tegi, kui oli kriisis, siis logeles. Sama kehtis ka tema mängu lavastamise kohta. Kuidas anda vabadus, aga hoida aur katla all? Retsepti vist pole. Vist peab vabadust andva lavastamise juures lavastaja ise särtsu pritsima. Näitama, et mina vähemalt pingutan, kuigi teile pinda ei käi.