Põim Kama: Lihtne ja lummav lumefantaasia

Põim Kama, Postimees, 15.12.2016

Detsember on käes. Külm on, aga lund ei ole. Kelgud ja suusad ootavad trepi all konkus kurvalt aega, mil neid õue valgetesse hangedesse lõbutsema viidaks. Villased sallid keerduvad laisalt nagikonksude ümber ja kindad pole sel talvel veel õieti märjaks saanudki, pärast kuuma pliidiraua ääres soojenemisest rääkimata. Vaarikamoosiga teegi on keetmata. Kahvatu talvepäike ronib igal hommikul vaevaliselt üle silmapiiri, et siis paari tunni pärast uuesti väsinult härmas puulatvade taha vajuda. Väikesed roosad lapseninad vajuvad suurest lumeootusest vastu jahedat aknaklaasi lömmi.  Jõulud lähenevad.

Kust tuleb lumi – kas klopib Lumeeit taevas sulepatju või jahvatavad lumeveskid valget lumejahu? Kas iga lumehelves on ainulaadne ja kordumatu või on nad tegelikult äravahetamiseni sarnased? Mis juhtub siis, kui lumi ühel ööl kogu linna enda alla matab ja kojamehed sellest enam jagu ei saa? Kuidas nautida talverõõme, kui oled nii paksult riidesse pakitud, et su väikesed kubujussikäed ei paindu isegi kelgunööri haarama? Aga kui õues möllamisega hoopis liiale minnakse ja pärast tuleb palavikus teki all lõdisedes ema käest muinasjuttu nuiata? Kas jõulud tulevad valged?

Kogemaks tõelist lapsepõlve lumetaju, kõrgeid valgeid hangesid ja talverõõme, tuleb sel jõulukuul hoopis teatrisse minna. Tartu Uues Teatris etenduv «Lumeilm» (lavastaja Siim Angerpikk) viib nii väikesed kui suured vaatajad rännakule lumisesse fantaasiasse, mida valitsevad muinasjutud, lumelaulud, mälestused, tajud ja tunded, mis kõik seotud lapseea lume- ja talvekogemustega. Alates karupükstest ja kümnest kampsunikihist, öisest vaiksest lumesajust ja metsikutest lumesõdadest, kuni meenutamiseni, mis tunne see on,  kui lumes rahmeldamisest kuumavale õhetavale näole langevad külmad jäised räitsakad.

Tartu Uus Teater on varemgi kvaliteetsete lastelavastustega silma paistnud. «Hans ja Grete...» oli 2012. aastal Eesti Teatriliidu Salme Reegi preemia nominent ning Leino Rei lavastatud «Siil udus» 2015. aastal sama auhinna laureaat tundliku lavastajatöö eest. Nagu toonanegi lavastus on ka Siim Angerpikku lavastatud «Lumeilm» silmapaistev selle poolest, kui teadlikult ja oskuslikult käib lavastaja ümber lapsi ümbritseva tajude, muljete, seoste ja detailide maailmaga, kus lihtsad väikesed asjad ning pisikesed nüansid on tegelikult ääretult suured ja olulised. Just lavastaja tundlik teemakäsitlus tekitab muinasjutulise õhustiku, kus lapspublik end koduselt ja turvaliselt tunneb ning täiskasvanutele äratundmisrõõm ja lapsepõlvenostalgia osaks saab.

Teema on ju iseenesest ääretult lihtne ja argine, mida keerulist on lumes? Kuid sellest lihtsusest ja argisest võlutakse välja kogu see eriline ja kordumatu, millisena laps maailma tajub. Sedasorti argine, kus iga päev on lõputute muljete kaleidoskoop, täis ootamatusi ja elamusi, kus iga emotsioon vallutab täienisti ja iga kogemus vajub teadvusse nagu esimene jälg värskesse lumme. Lapseliku maailmatunnetuse meenutamine ei tee ka vanematele paha. Kasutusel on lihtne ja universaalne märkide ning sümbolite keel, mille mõistmine on samavõrra jõukohane nii nelja- kui neljakümneaastastele. Kuigi lapsed ja vanemad mõistavad seda keelt pisut erinevalt, kõnetab see mõlemat poolt ning toob nad ehk etenduse lõpuks teineteisele ka pisut lähemale.

Lapsed ei ole kerge publik. Nad on märksa nõudlikumad ja kriitilisemad vaatajad kui täiskasvanud ning hinnaalandust ei tee. Iga saadud elamus on vahetu ja iga reaktsioon siiras. Üks lastelavastuste keerulisemaid aspekte on õige tempo hoidmine, sest väikeste vaatajate tähelepanu on kiire hajuma ja kui see kord kaotatud, on seda raske tagasi võita. «Lumeilm» hoiab ühtlast ja haaravat rütmi, pilt järgneb pildile, lood ja teemad kanduvad sujuvalt üle järgmisteks. Tegevustiku kohatist aeglustumist kompenseeritakse oskuslikult valitud muusikaga. Nii ei jõua väikeste vaatajate jalad kärsitult mööda saalipõrandat ja toolijalgu klobistama hakatagi, enne kui uus seiklus nad endaga kaasa haarab. Muudkui aga hooga ühest hangest teise!

Lavastus «Lumeilm» on ka omamoodi ood materjalile, mis lavakujunduses harva sellisel kujul kasutamist leiab. Nimelt puhtale valgele paberile, millest on koostöös Tartu paberimuuseumi ja kunstnik Anne Rudanovskiga sündinud tõeline talvemuinasjutt. Laval laiuvad paksud valged hanged, öisele tuledesäras linnale langeb lumi, veeretatakse suuri lumepalle, ehitatakse lumememme, kelgutatakse ja peetakse lumesõda. Selgub, et paber pole sugugi nii jäik ja rabe materjal, kui arvata võiks. «Lumeilma» lavakujunduses muutub see paindlikuks ja väljendusrikkaks ning  ärkab kunstniku käe all ellu – liigub, voogab ja lainetab, moodustades imelisi pilte ja mustreid, olles pea sama plastiline kui lumi ise.

Mõnedes kultuurides usutakse sõna jõudu. Et lausutud sõna on tegu ja mida veendumusega lausutakse, see ka sünnib. Mõnel pool usutakse ka, et tegu on tegu. Et soovitud tulemuse füüsiline matkimine, selle lavastamine, kutsub nähtuse ka päriselt esile. Uue teatri «Lumeilm» oli nii tugevalt «tegu», et pimedast teatrisaalist lahkudes olin veendunud, et seal veedetud tunni ajaga on vähemalt pool meetrit lund maha sadanud.  Nüüd vaatan iga päev taevasse ega saa aru, kuhu lumi jääb. Sai ju öeldud ja tehtud.

Teater

Tartu Uus Teater

Lumeilm

Lavastaja Siim Angerpikk

Laval Kärt Johanson, Siim Angerpikk, Katrin Pärn, Evelyn Reemann või Anne Rudanovski

Esietendus 8. detsembril