Põim Kama: Mängus segunevad õrnus ja julmus

Tartu Postimees 21.03.2011


Urmas Vadi tõi vaatajate ette romantilise komöödia «Rein Pakk otsib naist!», mis on tema näidendi «Peeter Volkonski viimane suudlus» mõtteline järg. Uus lavastus on terviklikum, tasakaalustatum, elusam ja liigutavam.




Nii nagu «Peeter Volkonski viimane suudlus», on ka värskeim Tartu Uue Teatri lavastus tekstipõhine jutustavas vormis näitemäng. Selleski segunevad tegelaste-näitlejate (Rein Pakk ja Helena Merzin) elulood autori mõttelennuga.

Piir reaalsuse ja fantaasia vahel on kadunud. Kuid mis vahet seal õieti olema peakski? Tegemist on ju mänguga, kus on kõik lubatud. Alasti siirus vaheldub jabura absurdihuumoriga, piinavalt puhtad tunded külma kalkuleerimisega. Õrnus seguneb julmusega. Just nii ongi inimlik ja aus.

Romantiline komöödia

«Rein Pakk otsib naist!» on liigituse poolest romantiline komöödia – määratlus, mis kohalikul nõudlikumal publikul arvatavasti kogemuspõhiselt õigustatud õudusvärinad ja vappepalaviku esile kutsub.

Roosast siirupist ja suhkruvatist nõretavaid Hollywoodi stiilis labasusi seekord siiski karta ei maksa. On romantiline ja on komöödia, kuid häbeneda pole selle lavastuse puhul kummaski valdkonnas midagi.

Nii nagu Vadi varasemadki tekstid, on ka «Rein Pakk otsib naist!» rikas allegooriatest, kirjanduslikest viidetest ja sõnamängudest. On õrn ja armas, vahetu ja kohati naiivnegi. Teisalt valusalt aus, kohati julm, kuid kõigil tasanditel puhtalt ja ilustamata inimlik.

Äärmiselt lihtsustatult väljendudes on selles lavastuses tegemist kaunitari ja koletise motiiviga. Üksik ja õnnetu, emakese looduse poolt iluga õnnistamata jäänud Rein Pakk armub pealtnäha õrna ja ilusasse Helena Merzinisse.

Mees ja naine räägivad mõlemad oma loo, nii nagu see neile paistis sinna, kus nad tol hetkel seisid. Ausalt, üllatusterohkelt ning õrna ja rõveda huumoriga pikitult.

Fotolavastused

Lisaks Urmas Vadi suurepärasele tekstile ja tema enda lavastusele väärib tähelepanu veel üks teostuslik aspekt. Nimelt täiendavad selle mitmeplaanilise lavastuse tsüklilist vormi illustratiivsed fotolavastused, millele näitlejad vaatajate ees heli peale loevad.

Koostöös filmimees Jaak Kilmi, kunstnik Kristiina Põllu ja fotograaf Lauri Kulpsooga on Reinu ja Helena mälestuste kirjeldamiseks loodud paralleellavastus, mis kujutab tegelaste elu olulisi sündmusi.

Just need mälestused ja fantaasiad on kunstnikule, jumestajale ja kostümeerijale selles muidu nii minimalistlikus lavastuses andnud mängurõõmu. Üha järgnevatele fotodele peale loetud heli ei lase aga tekkida distantsil, mis lavastustes tavaliselt rakendatava video kasutamisega kaasas käib. Fototsüklid pigem toetavad tervikut ega killusta seda.