Põim Kama: Milli Vanilli edu ja häbi

Postimees, 30.09.2014

Lavastaja Tormi Torop ja dramaturg Tõnis Parksepp on koos tugeva kaaskonnaga Tartu Uue Teatri lavale toonud evolutsioonibioloogilise käsitluse kaheksakümnendate popbändi Milli Vanilli edu- ja häbiloost. Selgub, et nii edus kui häbis on tegelikult süüdi (nagu elus ikka) kaunis naine.

Milli Vanilli oli kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses maailma vallutanud r’n’b-souligrupp, mis albumiga «Girl you know it’s true» uue tulija Grammy võitis. Kontserdi ajal hüppama hakanud plaadi tõttu selgus aga peatselt pärast auhinnavõitu, et bändi põhiliikmed Fab Morvan ja Rob Pilatus polnud debüütplaadil ise silpigi laulnud. Järgnes ridamisi kohtuasju pettunud fännidega ning popmuusikaajaloos haruldane Grammy tagastamine.

Parksepp ja Torop on popmuusikaajaloo ühele piinlikumale episoodile lähenenud bioloogilisest aspektist. Seletamaks, mis mõjutas Milli Vanilli liikmeid Fab Morvanit ja Rob Pilatust omal ajal sünkroonlaulmisega nõustuma, tuuakse mängu meeldimissoov atraktiivsele naisele.

Kulukas signaal

Pahelise produtsendi Frank Fariani asemel, kes muuhulgas ka diskobändi Boney M-i pooled liikmed sünkroonlaulma pani, on lavastuses Nukuteatri imekaunis näitleja Kaisa Selde – ohtlik ja südametu manipulaator, kes pahaaimamatutele noormeestele elu võimalust pakub.

Võita on kogu maailm, kaotada justkui mitte midagi. Pane ainult kostüüm selga ja mine näita, mida sa oskad. Ning varja, mida ei oska. Saa rikkaks ja kuulsaks, valluta maailm ja tuhanded südamed ning kui eriti hästi läheb, siis võida enesele ka naine, keda sa ihkad. Kõige hinnaks on vaid väike kahjutu vale.

Bioloogias on kasutusel termin «kulukas signaal», mis tähistab biosignaali, mida selle väljasaatja endale tegelikult lubada ei saa või mis on talle suisa kahjulik. Selliste signaalide eesmärgiks on peamiselt teiste isaste eemalepeletamine ning emase ahvatlemine.

Eluslooduses võib niisuguseks signaaliks olla näiteks isaslinnu silmatorkav ja värvikirev sulestik (mis teeb temast kerge saagi) või ohtlik ja kahjustav käitumismuster. Sellised signaalid võivad osutuda üllatavalt keerukaks: mida keerulisem ja «kulukam» signaal, seda kvaliteetsemaks ja jätkusuutlikumaks isane end tõestab – puhtalt sellega, et on ikka veel elus ja pole omadega vahele jäänud.

Nüüdisaegses inimkultuuris võiks seesuguse käitumise võrdkujuks pidada näiteks purjuspäi ujumist või siis, miks mitte ja enamgi veel, ka edevates kostüümides saja tuhande pealise publiku ees tantsimist ja suumaigutamist.

Lavastuslikult kasutab «Tõde ei anta kellelegi andeks» veenva eduga kõiki nüüdisteatri pakutavaid vahendeid: füüsilist teatrit, varjuteatrit, video- ja valguskunsti, muusikat jne.

Õnne hind

Kuigi noore trupi mõjud ja eeskujud on tänapäeva eesti teatripildis kergesti tuvastatavad, õigustab iga laen end iseeneses ning kogu teost iseloomustab hämmastav tasakaalustatus.

Võrdselt jõulised ja rõhutatud on näitlejad Madis Mäeorg ja Veiko Porkanen oma neandertallaslikus füüsilisuses ning Kaisa Selde oma käskijannalikus kättesaamatuses. Kristjan Rohioja koreograafia kinnistab lavastuse evolutsiooni-narratiivi ning Tõnis Parksepa napp, kuid tabav tekst tõlgib selle kaasaega. Keili Retteri, Taavi Toomi ja Epp Peedumäe kunstiline panus toidab tervikut veelgi.

Kuigi liigset ning maailma tuumani ulatuvat sügavmõttelisust lavastusest otsida ei tasu, püstitub siiski küsimus õnne ja täiuse olemusest ning hinnast. Elame ju kõik rahulikult oma elu ja puudu pole justkui midagi. Kui ka kõik pole täiuslik, siis ikkagi kannatab elada. Oleme harjunud. Kuni tuleb keegi ja näitab, mis meil puudu on. Mille järele hing kogu aeg ihanud on.

Just selle puuduolekutunde ja käsiteldamatu õnne jahiga kaasneb tihtipeale kõige suurem häving. Oled ilma nii unistusest kui sellest, mis enne käes oli.