Pressiteade, 11.02.2025
Eesti Kultuurkapitali esseekonkursi "Eesti kultuuri järgmised 100 aastat" võitis Nora Maria London kirjutisega "Kuidas me tapsime püha". Lugesime seda lavastuse "HYMN" trupiga ning olime hämmingus ja vaimustuses targast, kirglikust, hea stiiliga ja teravmeelsest tekstist, mis kinnitas tunnet, et meie noorte hulgas leidub selget ja lootustandvat unistamisvõimet ja hoolt eesti kultuuri tuleviku eest.
Meie lavastus "HYMN" tegeleb just nimelt küsimusega, kas noorte hääled on ühiskonnas kuuldavad, millised on nende unistused, kas nende vaatepunkti võetakse arvesse. Meie lavastuse üheks lähtepunktiks on tõsiasi, et 120 aastat tagasi tekkinud Noor-Eesti liikumine, mille loodud eesti kultuuri käsituses me tänini elame, oli rajatud verinoorte inimeste poolt – lause "olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks" pani kirja 21-aastane noormees. Nõnda sai tuult tiibadesse meie vaimustus selle üle, et on noori, kellel on empaatiat ja kelle haare on kogu kultuuri hõlmav ja tulevikku vaatav.
Peagi aga saime aru, et tegemist on peitusemänguga. Teksti taga ei ole 19-aastast naist, vaid tõenäoliselt keskea lävel olev mees. Seda oleksime võinud ka teksti kriitilisemalt lugedes aimata, sest essees olevad kultuurilised viited võiksid olla omased pigem vanemale inimesele kui praegusele noorele. Me ei tea, kes on teksti tegelik autor, aga me teame tema sugu ja umbmäärast vanust.
Võtsime Nora Maria Londoniga ühendust (meiliaadressi saime Kultuurkapitalist) ning pakkusime talle võimalust astuda dialoogi oma õige identiteedi alt. Sest me tundsime, et tekst ise on kantud siirast murest meie noorte ja kogu Eesti tulevikustsenaariumite pärast, kuid me arvame, et sellises dialoogis peaks kõik osalema ausalt enda nimel, sest sellistes asjades on oluline teada, kelle süda mingite sõnade taga tuksub. Me ei saanud vastust.
Loomulikult kuuluvad mängud identiteediga kultuuri ja kunsti juurde. Kuid meie noored väärivad rohkemat kui pelka mängu, rohkemat kui kasutamist mannekeenina kunstiliselt kõrgetasemeliselt vormistatud kõhurääkimisnumbris.
Me nõustume Nora Maria Londoni essees välja toodud probleemide ja tõdemustega. Kuid see ei ole praeguse 19-aastase naise hääl. See on keskealise mehe fantaasia kellestki, keda üks keskealine mees tahaks noore targa naisena näha. Aga seni, kuni me arutame selle üle, kes on Nora Maria London ja kuni me jagame sotsiaalmeedias tema esseed kui näidet meie noorte mõttemaailmast, jäävad meil kuulmata päriselt eksisteerivate noorte, nii naiste kui ka meeste hääled. Ja me arvame, et neid peaks saama kuulda.
Kui me tahame tegelikku dialoogi oma kultuuri tuleviku üle, kus on arvesse võetud kõigi põlvkondade hääled, peab see toimuma näost näkku. Igaüks peab rääkima enda nimel.
See tähendab: 19-aastane naine enda nimel ja 40-aastane mees enda nimel.
Noored on praegu Eestis marginaalses seisus (meie noorte vabatahtlik lahkumine siit ilmast on viimase 10 aastaga kahekordistunud, noorte osakaal kohalikes esindusorganites on 1,5%, noortevaldkonna rahastust riigieelarvest kärbiti 35% - ja see on proportsionaalselt suurim kärbe, millele järgnevad haridus ja kultuur). Meie noorte hääled on varjus. Ja me oleme häiritud sellest, kui keegi kaaperdab koha, mis on mõeldud neile varjus olevatele häältele.
Nora Maria London seisab noorte eest. Meie seisame noorte taga.
Me kutsume üles päris dialoogile. Meie tulevik ei ole põnev ja stiilne kunstiline mäng. Meie tulevik tuleb päriselt. Ja see nõuab, et me ise oleksime päriselt ning võimaldaksime ka teistel päriselt kuuldav olla.
Lavastuse "HYMN" loojad