Postimees: Arvamusliider Madis-Ulf Regi päevik

Postimees, Madis-Ulf Regi, 6.05.2017

Ausal kodanikul, kelle hulka ma ka ennast põhjendatult arvan, on praegu kõige suurem mure, mida oma armsale Eestile sünnipäevaks kinkida, kirjutab arvamusliider Madis-Ulf Regi oma järjekordses päevikukatkes.

15. aprill

Sõber Raivo E. Tamm sai kätte Lutsu huumoripreemia. Lõpuks ometi. Mäletan, et viimati ühendas Raivo E. rahvast 1. aprillil, kui töötas ETV selle päeva diktorina. Ta pidi teadustama saateid, aga talle ei olnud antud saatekava! Sel päeval võisid end Raivo E-ga samastada kõik eestlased, kes tunnevad, et neid on elus millestki ilma jäetud: naisest, mehest, õnnest, andest, tunnustusest, kõigest. Ma tean, et niisuguseid inimesi on palju – mitu lauluväljakutäit.

16. aprill

Algas EV 100 tähistamine. Nagu piirsituatsioonides ikka, hoidsin teadlikult madalat profiili ja kuskile matkale ega lõkketulele ei läinud. Ei saa ennast kohe ära tappa, kui on öeldud, et kolm aastat on vaja vastu pidada. Kuni ka Tartu rahu saab 100.

Ausal kodanikul, kelle hulka ma ka ennast põhjendatult arvan, on praegu kõige suurem mure: mida oma armsale Eestile sünnipäevaks kinkida? Aastakümneid töömeheelu EV heaks on juba kingitud, aga see on liiga tavaline, selle on kinkinud kõik, kui nad just Herman Simmid ei ole. Hiljuti (24.II) lubasin presidendi kõne järgses eufoorias, et olen terve järgmise aasta parem inimene kui seni, ja olen seda lubadust ka pidanud. Aga see on normaalne. Mis oleks eriline? Sõita juubeliaastal maanteel 90 asemel pidulikult 100ga? Aga seda ma olen teinud igal aastal, nii nagu kõik. Või teha igal õhtul 100 grammi? See võib kokkuvõttes kalliks maksma minna. Kui kallis see kink peab üldse olema? Need, kelle kuupalk on vähemalt 3042 eurot, võivad kinkida juubilarile iga päev 100 eurot . Aga mina? Ei, peab veel mõtlema.

18. aprill

Vana kooliõde Siiri tegi «Ringvaates» naistest rääkides selle vea, et kasutas lopsakat rahvapärast kujundikeelt. Unustades ära, et naistele see üldiselt ei meeldi. Kardan, et Siiri satub nüüd ise verbaalse vasturünnaku alla.

24. aprill

Käisin Tammsaare tee tünnis uusi dokumente tellimas. Tegin kabiinis kolm fotot, pingutasin mis hirmus, et naeratada, aga kõik kolm tulid ühte nägu. Bareti unustasin ka ähmiga pähe, aga vastuvõtja õnneks ei märganud. Nii et ID-kaardi peale saan oma identiteedi ikka täies hiilguses.

27. aprill

Eesti Kirjanike Liidu liige Mihhail Veller esines täna Ehho Moskvõ otsesaates. Hakkas selgitama, miks on Le Peni võit parem kui tühisuse Macroni võit, ja mitte ainult Putinile, vaid ka Euroopale. Aga siis talle ei meeldinud, et saatejuht ei lasknud tal lakkamatult lõõritada, vaid püüdis teda küsimustega suunata. Kusjuures korduvalt. Veller pühkis mikrofoni laualt põrandale, viskas tassis olnud vedeliku (nais)saatejuhile näkku ja jooksis stuudiost minema. Ühesõnaga, jättis mulje, et veider mütoloogiline olend, kelle kohta venelased ütlevad «gorjatši estonski paren», siiski eksisteerib. Mulle kui veendunud härrasmehele jättis Velleri hüsteeria matsliku mulje. Samas olen varemgi näinud, kuidas Veller lahkub stuudiost sama vihaselt, kuid põhjendatult. Näiteks ei suutnud üks Vene saatejuht kuidagi uskuda, et Eesti kodanike komiteed pakkusid 1989. aastal kodakondsust kõikidele soovijatele. Veller vihastas ja tuli tulema – mis sa oinastega vaidled!

28. aprill

Sattusin Tallinna vanalinnas Tartu Uue Teatri etendusele «Baskin ehk nalja põhivormid». Kõik, millest aru sain, oli väga naljakas, millest ei saanud, oli lihtsalt naljakas. Katrin Pärn ja Janek Joost esitasid särava paroodiapopurrii arvutust hulgast näitlejatest: Panso, Järvet, Ever, Nõmmik, Põldroos – kõik mitte täpselt nagu originaalid, vaid nii, nagu paroodias peabki – paremad kui originaalid. Isegi Pedajas laulis paremini kui päris Pedajas. Mulle kui sügavalt sentimentaalsele inimesele meeldis eriti Baskini koer, ning kui Katrin Pärn ütles lõpuks, et nii head publikut kui täna ei ole neil veel olnud, tundsin ennast tõsiselt liigutatuna.

Ja tuli meelde, kuidas Eino Baskin ütles seda iga kord juba teise vaatuse alguses: «Me vaheajal näitlejatega arutasime, ja kõik ütlesid, et nii head publikut kui täna…» Jne. Jah, ka lihtne inimene saalis vajab tunnustust.

Kõike seda vaadates sain aru, et ajakirjandus on mind järjekordselt petnud. Jätnud mulje, et eesti teatri praegune põhiprobleem on ühe noore näitleja konflikt oma koduteatriga. Ei ole! Eesti teatris on ka puhast mängurõõmu ja tahtmist seda publikuga jagada.

29. aprill

Metsik tuisk ja torm. Jälgisin inimtühjas Nõva rannas lainete mängu, kuigi nähtavus lähenes nullile. Järsku nägin, et eemalt mööda veepiiri keegi tuleb, ja vist naine. Hakkasin mõtlema, kas peaksin «tere» ütlema. Et ühest küljest nagu oli sihuke teretamise kampaania. Aga siis hakkasin mõtlema, et mis see naine minust arvab, kui ma teda kõnetan, ja äkki on kampaania ka juba läbi – siis jään topelt lolliks. Otsustasin, et ei ütle.

Aga kui see Aphrodite, vatjovka seljas ja kummikud jalas, minuni jõudis, ütles ta ise mulle ootamatult: «Jõudu!», ja läks tagasi vaatamata edasi. Pomisesin kampaanianõuete kohaselt: «Tere.» Huvitav, mida ta minust tahtis?

30. aprill

Isegi pealtnäha mõistlikud inimesed küsivad, miks ma Facebookis ei ole, miks ma kirjutan päevikut. Kui nad veel teaksid, et ma kirjutan pliiatsiga ruudulisse kladesse, nad ei ütleks mulle vist enam teregi. Täna pidin pool tundi seletama ajakirjanik P-le, et Facebook, nii nagu mina seda mõistan, on sõprade ja sõpruskondade omavaheline suhtlusruum. Ja et minul on piinlik lugeda võõraid kirju. Sellepärast ärgu pangu oma lehte Facebookist võetud «uudiseid»!

Ma ei taha lugeda ajalehest või portaalist, et poliitik J. peab poliitik S-i idioodiks, kui ma juba niigi tean, et kõik poliitikud peavad kõiki teisi poliitikuid idiootideks. Milleks reostada targa lugeja inforuumi mõttetute üksikfaktidega! Milleks meisterdada Facebookist leitud vihje põhjal kvaliteetajakirjandusse sõnum, et keegi poliitik ootab «perelisa»? Ma saan ju aru, et selle «uudise» ainus eesmärk on luua poliitiku erakonnale soodsat tausta. P. tegi minu jutu peale ainult mök-mök-mök. Ma olin nii vihane – käsi praegu veel väriseb.

1. mai

Kergejõustikurekordid kaotatakse ära. Vaesed mälumängurid! Jälle üks tarbetu plokk tuleb ajust kustutada. Alles see oli, kui tõstmise rekorditega tehti sama julmalt 1:0. Kas tõstmine on nüüd puhtam?

2. mai

Sõber Jüri ütles riigikogus väga selgelt, et sõjalist ohtu Eestile täna ei ole. Seda tahaks peaministri suust kuulda iga päev. Ja kohe varahommikul, et saaks õhtuni rahulikult elada ja olla.

3. mai

Vastasmaja Serafim küsis, kuidas mulle meeldib ansambli Naised Köögis laul Puhja naisest. Ma polnud kuulnudki sihukesest laulust! Nüüd kuulasin üle – «Aasta ema», väga ilus laul, kuula või laulupeol!

Olen ammu öelnud: selleks et muulastes meie ühiskonna vastu natukenegi huvi tekitada, peaksid eestlased muutma selle elavamaks ja atraktiivsemaks. Serafimi-sugused on kohe nuuskimas, kui natukenegi skandaali haistavad. Ja nii nad lõimuvadki, ilma et ise arugi saaksid. Aitäh, Siiri!