Postimees / ARVUSTUS ⟩ "Inimkond ei saa iseendast kunagi lõpuni jagu – ja parem ongi"

Johanna Rannik, Postimees, 20.11.2024

Mõnikord märkan seltskonnas, et ühisesse sõnavarasse on tekkinud uus sõna, mida alles paar nädalat või kuud varem olemas ei olnud. Üsna tihti ei mäletata ka enam, kust ta pärineb – otsekui oleks ta alati olemas olnud. Kes oli see, kes pani kunagi inimajaloo alguses tunnetele ja kogemustele nimed? Johan Elmi uuslavastus «Abrakadabra» vaatleb, kas on võimalik oma ühistest (ent sageli üksildastest) tunnetest keelega üle käia, lootes end läbi kohmaka vaeva lõpuks selgus- ja ühtsustundesse sõnastada.

Improvisatsioonide ja etüüdide põhjal sündinud lavastus on jagatud kümneks osaks inimese elust: inimene sünnib, avastab kunsti, õpib tantsima... Kümme kildu, mida ilmestab kakskümmend kaheksa sõna John Koenigi väljamõeldud sõnade sõnastikust – ja just niipidi, kuna pikale vertikaalekraanile kuvatavad sõnad ei dikteeri saalis toimuvat.

Nii mõnelgi korral mõjus sõna otsekui puänt laval toimuvale, tekitades äratundmise, et jah, selline ongi «ettekindlus» või «vaevoos». Koenigi sõnad ja nende definitsioonid on eestindanud Elm ja Helena Karmen Kulden – soovitan nendega teatri kodulehel tutvuda.

«Abrakadabra» läheneb nii keelele kui ka inimesele kui sellisele intelligentselt ja isegi väikese melanhooliaga (vaadates näiteks Koenigi sõnastikust valitud sõnu), minemata samas pateetiliseks. Uue Teatri lavastustele iseloomulikult on lavastuses küllaga absurdi, aga õnneks ei kuule ühtegi laiska keelekalambuuri – lavastuses, mis keskendub sõnadele, on see tänuväärt üllatus.

Kõige otsesem tõsidusest väljarebija on nilbe ja nihilistilk jänes Mustu, kelle (salajast) hukkamist mainitakse alguses üksnes mälestusena, aga viiakse hiljem ka päriselt, mõnusa võllahuumoriga läbi. Surmateema jätkub, ent läheb osava rütmistatuse ja täpse tooniüleminekuga (st järsult, katkestustundeta) üha siiramaks ja õrnemaks. Lavastuse üks kaunimaid, sürreaalselt inimlikke hetki on surnud vanaisa vestlus teda matusteks ettevalmistava lapselapsega.

Kummalisel kombel on ka teine naha alla jäänud stseen seotud riietamisega: pärast monoloogi, kus väljendati ammust huvi seelikut selga proovida ja häbi selle soovi ees, aidatigi näitlejale õrnusega ja sõnatult selga kleit, jalga kingad, näole hoolitsev kangasmask. Olemuselt lihtne soov, mis oli hinges olnud moraalse koorma all, sai paisu tagant välja, nagu ka aastaid kestnud valehäbi, mis sündis bussis pealtnäha suvalisest märkusest. See stseen saanuks olla verbaalne statement või isegi nüri loosung, aga oli hoopis esimene näide sellest, et mõnikord pole sõnu vaja.

Tõenäoliselt ei kandnud näitlejad ette (ainult) neidsamu mõtteid või kogemusi, mida ise proovides jagasid; usun, et «Abrakadabra» tekst on eelkõige ühistegevuse sulam. Ometi kujunes välja nii, et kõigil neist oli mõni lause või monoloogki, millega suutsin üdini samastuda – kusjuures see samastumisvõimalus ise oli üllatavalt mõjus. Ehkki enamik meist tajub inimolemise ebaunikaalsust, on seda keerulisem meenutada, kui mõni (poolkogemata defineeriva tähtsuse omandanud) külg meist tumedamaks või isoleerivamaks kisub.

On raskem tunnetada, et me pole ainulaadsed oma vajaduses kaotushirmu tõttu lähedusest kramplikult kinni hoida, või et me pole üksi enda väärtuse defineerimises selle kaudu, mida teistele pakkuda suudame. Vähemkiiduväärseid tahke hoitakse tavaliselt häbiga vaka all ja neid ei tihata teistega jagada, sest tundub hirmutav proovida kellegagi oma kõverusi jagada, lootes ehkupeale, et ärapõlgamise asemel saate hoopis lähedasemaks. Liiatigi ei taheta neid tundeid sõnastamisega tõelisemaks rääkida. Millel pole nime, seda pole olemas.

Mõni jääbki nende tunnete sisse mis tahes põhjustel kinni – väänatakse end asendisse, millest üksi enam välja ei saa. Peaks abi küsima, aga kas ikka tasub? Lavastuses ironiseeritakse korduvalt selle üle, kuidas raskused, sh vaimse tervise probleemid ja ka eelmainitud surm meile üha võõramaks ja ebamugavamaks muutuvad.

Matusetalitused kõlavad eksootiliselt, kannatav inimene on kunstiteos – polegi niivõrd vahet, kas kogemusi pisendatakse kohatute küsimuste või tühikõnega stiilis «sa oled nii tugev...», kuna «jagatud mure on pool muret» kehtib vaid siis, kui murekuulaja kaastunne on enamat kui performatiivne. Eugen Tambergi lavakujunduse keskmes on suur kivi; alles lõpus saab publik teada, millele see rõhub.

Kas üks säästlik, innovaatiline sõna suudab võtta kokku mitmetahulise, endalegi lõpuni mõistetamatu tunde ja kanda sellega samaväärset laetust? Koenigi sõnaraamatu suurim tugevus seisneb minu hinnangul mitte sõnaloomes endas, vaid definitsioonides – selles, et need tunded kaalutletult ja täpselt ära sõnastatakse. Ehk on siin mängus minu enda tõrge lõputu optimeerimise vastu, aga tundub ilus ja õiglanegi, et inimene kõigest (eriti iseendast) siiski jagu ei saa.

«Abrakadabra»
Autor-lavastaja Johan Elm, kunstnik Eugen Tamberg, valguskunstnik Kärt Karro, produtsendid Kersti Niglas ja Lisanna Annus. Laval Elise Metsanurk, Grete Jürgenson, Juhan Soon ja Markus Truup.
Esietendus Tartu Uues Teatris 26. oktoobril