Renate Keerdi autorilavastust «Öösel päike ei põle» Tartu Uues Teatris ei lähe ma vaatama erapooletu kriitikuna, kindlasti mitte. Olen fänn. Uue Teatri fänn ja Keerdi fänn veel eriti.
Seega ammu enne esietendust kiidan heaks kõik, mida iganes see kooslus välja mõtleb ja teoks teeb. Eesriie tõuseb – juba kiidan heaks. Sest ei tõuse mitte eesriie, vaid päike. Must kangas libiseb mööda põrandat eemale nagu märkamatult lühenevad varahommikused varjud, mis paljastavad soojeneva rannaliiva.
Sõnad, mis ei tähenda
Kindlasti kaalus Keerd ka võimalust katta kogu lava pärisliivaga, aga kuivõrd see oleks lavastuse väärtust suurendanud, jääb nüüd teadmata. Efektne olnuks küll.
Lavakujundus on silmatorkavalt säästlik ning kostüümid käivad ilmselt juba kolmandat või neljandat ringi. Lõpustseenis ilmuvaid hõbedasi kleite olen näinud Narva-Jõesuus kahel suvel etendunud «Kahheldraalis». Keskkonnasäästlik teater – kiidan heaks. Moedemmi meenutav sissejuhatus, liivarand ja päikeseprillid haagivad samuti uue lavastuse sappa «Kahheldraalile». Seesugune järjepidevus tugevdab fänni truudust.
Kõik järgnev suundub aga uutele käänulistele radadele, tühjas basseinis marssinud sirgest rivist saab kõverik seosetuid sõnu pudistav seltskond. Ajapikku moodustuvad sõnadest ka arusaadavad fraasid, aga mingit selget lugu need endas küll ei kanna. Sõnateatrit teadlik fänn Keerdilt muidugi ei ootagi. Kuigi lubaks end heameelega üllatada lasta. Ja ehkki Keerd on õppinud koreograafiks, ei saa tema isikupärast loomingut ka tantsulavastusteks nimetada.
Eero Epner on kirjeldanud sõnateatrit kui teatrit, mis tegeleb sõnaga lahus loost (Sirp, 31.10.25). Enamik Eesti teatreid on nimelt looteatrid. Teater seisneb Epneri järgi eelkõige performatiivsuses, see võib, aga ei pea sisaldama lugu. Teater ja sõna moodustavad samamoodi hübriidi nagu teater ja lugu. «Öösel päike ei põle» on, teataval määral, aga mitte ainult, näide sellisest performatiivsuse ja sõna hübriidist.
Juhuslikud argised fraasid muutuvad osaks tegelaste identiteedist, justkui indiaani hüüdnimed. Mul on külm. Pind on näpus. Kuu on ilus. Läbi lõputu kordamise kaotavad sõnad siin tähenduse, aga saavad külge ka mingi maagilise jõu.
Keerd kasutab oma lavastustes sõnu sageli kontekstivabalt ja mänguliselt, sõnad on lavastuse tähendusvõrgustikus toimijatena võrdsed liigutuste, miimika, valguse, muusikaga.
Sõnu loobitakse üksteisele nagu palli, soovides lihtsalt märgatud saada ja kontakti luua. Või pihta saada ja haiget teha. Või kontakti hoida. Või oma meeleolu väljendada. Sõnade ammune algne tähendus pole üldse oluline. Suhteloomismängude lavastamine kukub Keerdil alati armsalt-naljakalt välja ja midagi äratuntavat, millega samastuda, leidub neis stseenides ilmselt kõigile.
Sõnu loobitakse üksteisele nagu palli, soovides lihtsalt märgatud saada ja kontakti luua. Või pihta saada ja haiget teha. Või kontakti hoida.
Aga hetkel, kus mängust võikski saada suhe, keerab trupp vinti peale ja vaatajal hakkab ebamugav. Ei ole enam armas ega naljakas. Kõnnitakse sellel hapral piiril, kus lõpeb mäng ja algab ahistamine. Õpitakse, kuidas väljendada tundeid ilma neid peale surumata. Kogu eksistentsi taandamine bioloogilisele soojätkamise funktsioonile kerkib alatasa teemaks ning tuleb lakkamatult küsimuse alla seada.
Nuta ja naera korraga
Lavastuse muusikaline kujundus on napp ja täis kontraste. Keerd valdab teadagi hästi kunsti, kuidas popiklassika abil vaataja hingekeeltel mängida. Seekord aga on teemalauluks valitud kunagine süütu, kuid tüütu päkapikudisko hitt ning aeglustatud see sakraalseks koraaliks, mille kannab ette trupp ise, etendades omalaadset liturgiat, igasugusele pühadusele vilistades.
Ja Pärdi hällilaulust saab näitlejate esituses tähendusest tühjaks kallatud muusikaline tapeet. Nõus, ka pühadust tuleb lakkamatult küsimuse alla seada, igal põlvkonnal uuesti. Sest kas pühadus on püha lihtsalt sellepärast, et nii on alati olnud?
Vanad head trikid nagu lahti- ja ümberriietumine laval on taas kohal, fännide rõõmuks. Midagi nii efektset kui kunagine pikkade pükste jalgatõmbamine ilma käte abita, me ei näe, aga lusti pakub näitlejate kostüümiosiste vaba vahetamine ja kombineerimine. Justkui hästi läbi saavatel õdedel-vendadel – mis kätte juhtub, see selga, pole minu ja sinu riideid, kõik on kõigi omad.
Mõnd teist väiketeatrit võrreldakse bändiga, aga Uues Teatris ongi tajutav teatav perekondlikkus. Viis pereliiget moodustavad laval ideaalselt asümmeetrilise koosluse. (Aga ühel põgusal hetkel kangastub laval korraks Ekke Heklese kujuline tühimik.) Väga keerdilik on stseen, kus perekond moondub elutoa tapeediks, justkui paludes luba olla vahepeal lihtsalt kodus, nähtamatu, nii üksteisele kui publikule.
Kui veel personaaliast rääkida, nagu viimasel ajal on kombeks väljenduda, siis Kirill Havanski loob selle aasta kõige ilgema, rõlgema, rõvedama, värdjalikuma, vastikuma karakteri teatrilaval. Isegi fännil läheb süda pahaks. Kuigi kõik on keeratud üle võlli ja esitatud koomilises võtmes. Seda Renate Keerd valdab, näidata elu traagikat läbi koomilise prisma, nii et vaataja ei tea, kas nutta või naerda, ning on seega sunnitud tegema mõlemat korraga.
Naisenergia tundub laval siiski domineerivat: Grete Jürgenson, Elise Metsanurk ja Ilo-Ann Saarepera mängivad suurepäraselt välja nii koomilised kui ka traagilised noodid ning moonduvad sujuvalt moelava kaunitaridest vihasteks fuuriateks või groteskseteks karikatuurideks. Juhan Soon tasakaalustab Havanski ekspressiivsuse ning võlub oma tagasihoidlikult enesekindla kohaloluga.
Lõpustseeni võimas visuaalne kujund (veel üks Keerdi firmamärke) annab kaasa lootuse ja hapra usu inimkonda. Tundub siiski, et olen saanud osa ühest loost, mitte sündmuste või saatuste, vaid emotsioonide loost. Kiidan heaks ja kummardan maani.