Postimees / Arvustus ⟩ Miks peaks ometi soovima, et noored elaksid nagu meie?

Andrei Liimets, Postimees, 19.03.2025

Tartu Uue Teatri «​HYMN» on peaaegu antiteatraalne lavastus, mis annab noorte õpetamise asemel sõna neile endale.

Keeruline asi see noortest ja noortele filmi või teatri tegemine. Tugeva terviku kokku panemine nõuab reeglina kogemust ja laiemat pilti, elukogemuse pealt tagasi vaadates kipuvad aga kaduma värskus, toorus ja aktuaalsus. Kui välja arvata mõni harv suur õnnestumine, nagu Meel Paliale võrratu linalugu «Pikad paberid», kiputakse ikkagi rääkima vanemalt nooremale, ülevalt alla, pigem lapsega iseendas. Õpetama ja suunama, mitte küsima ja uurima, huvituma ja kuulama.

Selles plaanis ei sea ootusi kuigi kõrgele ka Tartu Uue Teatri «​HYMN». Viimati meeldejääva «Divide et Imperaga» töötanud autoritest on elukutseline mässaja Jarmo Reha tänaseks 33 – üle selle mõttelise lõhe, mis eraldab TikToki ja kliimaärevusega üles kasvavast põlvkonnast. Aare Pilv on suisa 48, kirjandusteadlane veel! Koos jahutakse midagi 120 aastat vanast Noor-Eesti manifestist ja Gustav Suitsust. Kas tema n****s ka oblikate vahel? Mida teavad nad tänastest noortest?

Õnneks ei astu «​HYMN» tosinate eelkäijate poolt läbi trambitud reha otsa. Viidatud tüvitekst, kust pärit napilt kahekümnendatesse eluaastatesse jõudnud Suitsu kuulus üleskutse, et «olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks», on üksnes lavastuse alguspunktiks. Kas ka õnnestunuks, on iseasi, arvestades, et rahvaalgatusportaali paigutatud petitsioon muuta tekst riigikogulastele kohustuslikuks on tänaseks kogunud alla poole tuhandest vajalikust allkirjast.

Suur samm tänapäeva

Seejärel astuvad näitlejad Grete Jürgenson, Kirill Havanski ja Juhan Soon aga suure sammu otse tänapäeva ning asuvad läbi mängima stseene, milles väljenduvad isiklikud otsingud, noorusele omased mäss ja äng. Loomulikult jõuavad lavale ka pillid, sest mingil moel tahab punki panna iga põlvkond. Noor-Eestist tullakse kaasaja Eestisse ja surve juurde säilitada siinset kultuuri ning senist eluviisi, mille tulemus võib küll olla sinimustvalge, aga seda sõna otseses mõttes välja oksendatud kujul.

Stseene katkestatakse pidevalt ootamatult ning neljandat seina publikuga lõhutakse juba alguses. Isegi sissepääs saali on korraldatud üle lava, mille kõrval pakutakse teatrikonjaki asemel vaatajale õlut. Igal sammul rõhutatakse lavastuse ebateaterlikkust või suisa antiteatraalsust. Noori teatrisse, kinno, muuseumi või lugema meelitada on teatavasti keeruline, miks siis korrata lavalgi samu vanu vahendeid, nagu oleks teater üksainus aamen kirikus või hümn vabariigi aastapäeval. Isegi vaheajapaus on niivõrd tinglik, et võib tekkida segadus, kas see on etenduse osa või mitte.

Teiseks vaatuseks kaugenetakse senisest teatritegelikkusest juba täielikult. Selmet jätkata noortest ja noorusest rääkimist, veetakse lavale ekraan ja antakse sõna noortele endale. Linna peal ja ööelus on viidud läbi rida usutlusi noortega, kellel lastakse pikalt rääkida endast, ühiskonnast, kultuurist, poliitikast. Lõpus avatakse vaataja seni lavale keskendunud pilgule kunstiteos, milleks saal on muudetud – seintele maalitud pühendused, naljad, hüüatused, appikarjed ja niisama teadvuse voog.

Riigikogulased teatrisse!

Võib tekkida küsimus, kas tegemist on esindusliku valimiga noortest, mille põhjal saab kuidagi üldistada, et sellised nad on ja nii nad mõtlevad. Pigem ei saa, ja selles «​HYMNi» tuum paistabki seisnema. Pole mingeid monoliitseid noori, nagu ka inimesi mitte. See tõdemus võib kõlada banaalselt, aga kriiside, polariseerumise ja ühiskondliku kõrgpinge tingimustes kipuvad paljud empaatiat vajavad tõed lihtsamate üldistuste ohvriks jääma. Paljususe mõistmiseks tulebki kuulata.

Siinsele kuulajale jäi kuuldust enim meelde teatav kaugenemine – heatahtlikkus ja hoolivus ümbritseva suhtes, aga ka arusaamatus, kuidas eelnevad põlvkonnad on maailma nii pekki keerata suutnud, tahtmatus üksinda tagajärgede eest vastutuse ja muutuste osas lootuse koormat kanda. Seda karikatuursemalt mõjuvad kõiksugu kibestunud ja niisama konserveerunud pässidest arvamusliidrid, kes elukaare teise poolde jõudes pilvede peale karjuvad ja tänitavad, kuidas kõik teised elama peaks.

Tore küll, et kunagi näis maailm lihtsam ja arusaadavam, aga arvestades loodusele tehtud kahju, orjamist arutu tarbimismajanduse elushoidmiseks, sõjaõud ja vaimse tervise kriisi – miks peaksime me ometi soovima, et noored elaksid nagu meie? Kui riigikogulased ka Noor-Eesti manifesti ei loe, siis «​HYMNi» võiksid vaatama minna küll. Kõik teised ka.