Postimees / Arvustus ⟩ Noored ei usu 20. sajandi geeniuse müüti

Liisa Kaljula, Postimees, 22.11.2025

Tartu Uues Teatris oktoobri lõpus esietendunud «Soosteri koolkonnale» võib ette heita mõningast killustatust ja kaleidoskoopilisust, tugeva lavastajakäe puudumist. Aga see oleks ilmselt lahtisest uksest sissemurdmine, sest Ivar Põllu on andnud oma hääle vabatahtlikult, ühegi püssilasuta ära noortele, Viljandi kultuuriakadeemia 16. lennu näitlejatele ja lavastajatele.

Võib muidugi vaielda selle üle, kas teatrikeelele taoline polüfoonilisus sobib, ning võibolla tahaks tänapäeva kaootilise eluga teatripublik, et kunst neis midagi hoopistükkis korrastaks, kristalliseeriks või paika loksutaks. Eriti kobarkriisi ajal, kui kunst võiks pakkuda vastukaalu kaosele, nii nagu stabiilsel ajal võiks kunst pakkuda vastukaalu korrale.

Tartu Uues Teatris tuleb kontrolli äraandmist siiski hinnata julgeks ja eksperimentaalseks käiguks, arvestades, et teatril on eksimatult äratuntav käekiri ja nõukogude aega käsitleva teema poolest sobib Soosterist rääkiv tükk teatri viimaste aastate repertuaari nagu valatult. Ja Kristiina Põllu on noortele näitlejatele selga pannud retrosärgid – Tartu Uue Teatri vana hea firmamärgi.

Ülo Sooster, võibolla selgemini kui ükski teine Eesti 20. sajandi kunstnik, kehastab modernistlikku geeniusemüüti. Suurt lugu geniaalsest loojast ja võluvast mässajast, kes hoidis oma karismaatilise isiksuse ja vaimuka loominguga kütkes kõiki, kes temaga kokku puutusid.

«Soosteri koolkonna» trupp, kuhu kuuluvad eranditult 21. sajandil sündinud noored näitlejad ja lavastajad, esindavad aga küllap esimest põlvkonda, kes Soosteri müüti lihtsalt hea õnne peale enam ei usu. See võib jahmatada 20. sajandil sündinud Eesti kultuuriinimesi, kes ei ole kunagi saanud küsimuse alla seada Soosteri kui Nõukogude võimu vastu mässaja müüti.

Oma Gulagi-kogemuse, Moskvasse abiellumise ja seal põrandaaluse kunstielu keskseks figuuriks kujunemise ning erakordse talendiga sai Soosterist Eesti 20. sajandi kunstiajaloo heeros, kellel oli teatav puutumatus. Aga tundub, et enam mitte. Võibolla tuleb leppida, et Soosteri müüt 21. sajandil üle tõlgendatakse – teistmoodi, kui ootasime.

Sattusin esietenduse järel Soosterist rääkima paari truppi kuuluva näitlejaga. Kuulasin huviga noore naisnäitleja arvamust, et tema mitte kunagi Soosteri-suguse mehega kaasa ei läheks. Sain ühtäkki aru, et 21. sajandil vabas Eestis sündinud põlvkond hindab Soosterit kui iga teist inimest ega tee talle mingeid mööndusi. Nende silmis on Sooster, olgem ausad, ikkagi kehvapoolse iseloomuga enesekeskne meeskunstnik ja pealegi lootusetu naistemees.

Üheks etenduse kulminatsiooniks on nüüdisaegse feministi sekkumine meesgeeniusest rääkivasse lukku, milles anne ja kannatused lunastavad kõik. Sealhulgas abieluvälised suhted ja ebavõrdne kokkulepe abikaasaga, et nädala sees kunstnik abikaasale ei kuulu. Sest kunstnikul on siin ilmas ajada tähtsamad asjad kui pere ja kodu ja pealegi ei ole talle nende tähtsate asjade ajamiseks antud ülemäära palju aega.

Olen seda kirjutades muidugi irooniline, ehkki osa minust leiab, et varjamatult normile vastanduv elustiil ei saa lõpuni olla feministliku kriitika objekt. Nii nagu Mick Jaggeri rokenrolli-elustiil ei saa olla feministliku kriitika objekt. Pealegi on 20. sajandi inimesi 21. sajandi positsioonilt väga lihtne kritiseerida, samas kui Soosterile ja Jaggerile ei saa ette heita muud kui seda, et nad käitusid oma ajastu raamides.

«Soosteri koolkonna» töö arhiivimaterjaliga on muljetavaldav, sest teksti on põimitud hulgaliselt sellist informatsiooni, mis on Eestis teada vaid neile vähestele asjasse pühendatutele, kes on võtnud aega ja istunud Tartu kunstimuuseumi arhiivis. Võibolla on arhiivist välja toodud infot isegi liiga palju ning küsimusi võib tekitada selliste Soosteri elu detailide lavale toomine, mille ülepea arhiivi andmine on küsitav ja riivab mitme inimese privaatsust.

Silvia Jõgeveri kirjad Ülo Soosterile on üldiselt olnud materjal, mida Eesti kunstiajaloolased pole pieteeditundest kunstniku perekonna vastu avalikkuse ette toonud. «Soosteri koolkond» on teinud ühe keskse stseeni aga just nendest. Selliseid intiimseid kirju on saadetud kõikidel aegadel, aga enamasti ei satu need kultuuri lõputusse kordamise tsüklisse.

Aga võibolla on ka Soosteri hiilgavas retseptsioonis, mis ei piirdu enam ühe või kahe retrospektiivnäituse ja kataloogiga, aeg jõudnud sinnamaale, et tuleb keerata uus leht ja tuua välja kunstniku pärandi kogu keerukus ja vastuolulisus. Samal ajal kui Tallinnas ja Kärdlas rajavad 20. sajandil sündinud inimesed Soosteri monumenti, uuristavad Tartus ja Viljandis seda 21. sajandil sündinud inimesed. Selline on sisyphoslik eluring!

LAVASTUS
«Soosteri koolkond»
Autor-lavastaja Ivar Põllu
Kunstnik Kristiina Põllu
Helilooja Tauno Aints
Valguskunstnik Rene Liivamägi

Osades Viljandi kultuuriakadeemia tudengid Heleriin Lass, Helery Pikk, Jete Liisa Kiik, Margot Lehtsalu, Polina Kryuchkova, Saara Kaljujärv, Gregori Johannes Nõmm, Jens-Patrik Rand, Jenss Lootus, Kasper Sebastian Silla, Leonhard Sass Taalmaa ja Valeri Baženov

Esietendus 25. oktoobril Tartu Uues Teatris