Ahistamisega seostub esimese käitumisvalikuna põgenemine, vältimine ja enese kaitsmine. Kes ikka tahab lasta ennast ahistada. Ja et kõik ikkagi sellest aru saaksid, karjume hästi kõvasti (ja kõige kõvemini saab karjuda sotsiaalmeedias) «#metoo». Seesama hüüe tõi isegi Emmanuelle’i põrgust tagasi. «Mina ka! Mina ka!» hüüab naine punase põrgukuma taustal. Kuid tema ei põgene, vaid tuleb ja sunnib meid korraga rääkima.
Urmas Vadi autorilavastuses kohtume terve hulga tegelastega. Kõik nad on rohkem või vähem kokku puutunud ahistamisega ja sunnitud nüüd põrgus oma aega veetma. Kogu lavastust kannab edasi kergus ja lihtsus, pole üleliigset suurustamist või traagikat.
Omavahel vaid teema poolest seotud stseenid on voolavad ning hoogu lisab neile veel hoolikas huumor ja iroonia. Kangelased on saadetud taevasse – nendega me ei kohtu (välja arvatud president Päts, kes tuleb taevast alla oma ametiketti taga otsima) –, aga meil on au näha täiesti tavalisi inimesi.
Neil kõigil on ühesugused näod, ühesugused mõtted ja ühesugune olek. Ja see pole tingitud mitte sellest, et näitlejaid (Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal, Peeter Rästas) on laval vaid kolm, vaid et inimesed ongi suures osas ühesugused. Seega on vaatajal nii äratundmisrõõmu kui ka -kurbust: alati on tore näha laval elu, mida me ise elame, aga kui õudne on mõelda, et seesama elu ähvardab meid, mittekangelasi, viia ei kuhugi muljale kui põrgu.
Vaataja seisab silmitsi peamiselt küsimusega, mis on ahistamine ja kuhu see puhul piir tõmmata. Pealkirja teine osa «Ahistamise ABC» viitab justkui abiraamatule või õpikule, mis avab meile sama küsimuse mitu korda laiemalt ja «õpetab» seda mitmetahulisemalt nägema. Saame teada, et ahistada võivad surm, igavus, vuntsid, komplimendid, kallistused, kohtumised kohvikus, jõuluvanad, Goodreadsi hinnangud jne.
Ahistamissüüdistusi ei või oodata aga mitte ainult naistelt (isegi mitte ainult meestelt), vaid ka koduloomadelt ja puudelt. Nii kohtume põrgus valget verega määrdunud lihunikupõlle ja sellega sobituvaid punaseid kontsakingi kandva kuulsa hõberemmelgaga (Peeter Rästas), kes tunneb ennast samuti ahistatuna: teda kallistati, tema otsas roniti, tema külge seoti ennast kinni. Ja nüüd seal põrgus tahab ta kättemaksu. Kes oleks osanud seda ette näha!
Või kujutage nüüd ette, mida võiks üks kass (Peeter Rästas) teie käitumise kohta arvata: paitati ilma nõusolekuta (mõnikord ka vastu karva!), võeti sülle, hoiti toas vangis ja hoidku jumal selle eest, kui loom on kastreeritud. Tundub, et ahistamine on sisse kirjutatud igasse meie liigutusse ja oma pattude nimekirja ei jaksa keegi enam läbi lugeda.
Abstraktsete ahistamisjuhtumite juures torkavad silma ka mõned elulisemad, mis panid mind tänapäeva peale eriliselt mõtlema. Nii oli üks neist lugu, mis toimub ahistamispõrgu eeskojas – peaminister Taavi (Helgur Rosenthal) kohtuprotsess. Praegusel hetkel ei ole isegi oluline, mis skandaal selle taga on või kui totter kogu situatsioon oma jääkuubikute ja külmkapiustega tundub.
Halenaljakaks muutub aga kogu kohtuprotsess siis, kui hakatakse välja urgitsema põhjendusi, mis juhtus, miks juhtus, kas juhtus, millal juhtus, kuidas juhtus, kuni selleni, et ka asjaosalised ise enam ei mõista, milles tegelikult süü seisneb. Lugu hakatakse tobedalt väänama, parandama, kokku klapitama, kuni tekib fantaasia, udukogu, mille keskel kusagil ehk on ka see hall tõetera peidus. Aga kes seda siis selles tolmus otsima hakkab.
Teine kriipivalt tänapäevane stseen viib meid ahistamispõrgu kohvikusse, kus vaatajaga koos on üks naine (Maarja Jakobson) ja mees (Helgur Rosenthal). Nad kohtuvad esimest korda ja publiku silme ees avanevad sama kohtumise kolm varianti. Esimese puhul «ahistab» mees, kiites naise välimust, hoolitsetust ja mõnusat sviitrit.
Näeme mehe siirast vaimustust ja rõõmu kaunist kaaslasest, samal ajal kui kõik komplimendid võetakse vastu kahtleva passiivsusega. Komplimentide tegija palub oma jutu vältel nii mõnigi kord oma tähelepanekute pärast vabandust, et jumala eest mitte oma kaaslast solvata. Teine kord on kogu situatsioon vastupidiseks pööratud, kuid tulemus laval näeb välja täpselt samasugune – mehe jutt ei kõla ahistavamana kui naise oma.
Tegelikult ei olnud seal üldse midagi ahistavat. Tekib küsimus, millisel hetkel meie maailmas muutusid komplimendid ahistamiseks, millisel hetkel me pidime hakkama iga oma sõna välja vabandama. Kas tõesti ka kõige lihtsam kohting, kus komplimendid on tavapärane osa, liigitub nüüd ahistamise alla?
Aga kuidas peaksime siis teadma, mis kaaslasele meie juures meeldib või kas me üldse talle meeldime? Kõige kurvem oli näha külmust, mis ilmub inimeste vahele, kui ei osata või ei taheta kiitust vastu võtta. Muidugi, jätame alles ka võimaluse, et passiivsele poolele ei meeldinud kommentaarid, kuid siis palun – avagem suu ja öelgem seda.
Õnneks toodi vaatajate ette ka kolmas stseen. Seal sütitas kompliment komplimendi ja kahe kohtaja vahel süttis leek, mis pani nad naerma ja lõbutsema. Hirm oli pühitud ning lootus normaalsusele taastatud. Seda oli ilus vaadata.
Olgu öeldud, on inspiratsiooniallikaks oleva 1974. aasta filmiga laval vähe tegemist. Seega, kes läheb Tartu Uuest Teatrist «Emmanuelle’i» erootikat otsima, võib tõenäoliselt pettuda. Emmanuelle’i (Maarja Jakobson) otsitakse ja aetakse taga tema jälgi. Naine ise näitab oma nägu kaks korda ja mõlemal on selge, et temal pole ahistamisega mingit probleemi. Kui vaja, suudab ta öelda ei ja kaduda sama äkitselt, kui välja ilmus. Võib juhtuda, et meil on sellelt kummaliselt femme fatale’ilt midagi ka õppida.
Urmas Vadi on suutnud kollase ajakirjanduse lemmikteema suurepäraselt teatrilavale panna ja oma vastulause öelda. Õhku jääb rippuma lavastuse lõpulause «See inimene peab olema hull, kes suudaks mind armastada». Ehk on tänapäeval inimene, kes üldse suudab ja julgeb armastada, hull, sest selle kauni tundega kaasnev vastutus on kasvanud tänapäeval nii suureks, et peab olema kangelane, et seda kanda. Kui palju meie keskel aga kangelasi on?
ARVUSTUS
- «Emmanuelle’i jälgedes»
- Autor-lavastaja Urmas Vadi
- Laval Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal, Peeter Rästas (Rakvere Teater)
- Kunstnik Laura Pählapuu, valguskunstnik Priidu Adlas
- Esietendus 17. märts Tartu Uues Teatris