Pooleli jäävad asjad jäävad kripeldama ja nendega tuleb rahu teha, ütleb ansambli Genialistid liidrina tuntud teatrimees Ivar Põllu bändi peatse lahkumiskontserdi kohta.
Põllu suvi on erakordselt töine. Peale selle, et 5. juulil tuleb pärast peaaegu kahe kümnendi pikkust vaikust suureks lahkumiskontserdiks kokku Genialistid, toimub augustis Narva-Jõesuus viiepäevane teatrisündmus Hungerburg2024, mille korraldamisele Põllu Tartu Uue Teatri vedurina kaasa aitab. Sel puhul rääkis Ivar muusikast, teatrist ja teistest armastustest. Kuna oleme tuttavad, siis sinatame.
Ivar Põllu
Sündinud 30. oktoobril 1974 Tootsis.
Haridustee:
1981–1989 Tootsi põhikool 1989–1992 Pärnu Ülejõe gümnaasium (end 4. keskkool) 1992–1999 Tartu Ülikooli teatri- ja kirjandusteaduse eriala, bakalaureuse kraad.
Loometee:
1999–2004 Endla teatri dramaturg 2006–2011 Tartu Genialistide klubi omanikke 2008–2015 Tartu Uue Teatri juht, seejärel selle loovjuht Ansambli Genialistid laulja.
Abielus teatrikunstnik Kristiina Põlluga, kaks last.
Kuidas suvi alanud on, arvestades, et sa korraldad kaht hooaja suursündmust? Tunned survet ka?
Surve on küll. Ajasurve. Teinekord tuleb täitsa masendus peale, et kuidas see nüüd jälle nii läks, et ei tule jälle seda aega, kus on rohkem aega.
Igatsed seda?
Võiks nüüd tulla üks vaba suvi, aga on hoopis järjekordne suvi, mis pole üldse vaba. Aga see on kultuurikorraldaja asi, et mingi vedru on sees – saad aru, et lihtsalt pead midagi tegema.
Mis seda vedru töös hoiab? Kujutan ette, et rahaprojektid need kumbki just pole, pigem päris suure riskiga.
Mingi põnevus ilmselt, et elu ei oleks igav. See on mind alati käivitanud, et võiks endal olla selline erutus või põnevus, et saaks midagi enda jaoks natuke hirmutavalt teistmoodi teha.
Genialistidega on pisut minevikku kiikamine, Hungerburgiga tundmatusse tulevikku minek. Kust selline impulss tuli, et bändiga vanu hiilgaegu meenutada?
Meil oli seni omavahel vaikiv kokkulepe või selgus, et me ei tee sellist asja mitte kunagi. Olime kõik kontserdipakkumised tagasi lükanud, isegi mõtlemata, et võiks teha, sest see kõik tundus kuidagi piinlik. Olime mineviku kõrvale lükanud. Eelmisel suvel taipasime, et peale on kasvanud uus põlvkond, kelle jaoks ei ole mingit taaka, see on puhas muusika, pole mingit piinlikkust. Hakkas jälle tulema väga palju kontserdipakkumisi ja kiisumiisud tulid rääkima, et (imiteerib meelitavat kiisumiisut – A. L.) «no laula üks lugu veel», «tulge üheks looks kokku», «ma pole kunagi ansamblit kuulnud ja suren ilma teid kuulmata».
Siis sai idee õhku visatud, et teeme siis kontserdi, aga teeme ise. Teeme ühe viimase kontserdi, kuna sellist viimast esinemist meil kunagi ei olnud, andsime lihtsalt teada, et oleme pausile läinud. Kui asjad jäävad pooleli, jääb ikka kripeldama, seega mõnes mõttes teeme nüüd minevikuga rahu. Teeme selle viimase kontserdi nii hästi, kui oskame ja siis on selle asjaga kõik ja pole enam piinlik ka.
Mida kultuuripublik praegu üldse rohkem ootab, kas midagi tuttavat või midagi täiesti uut?
Mulle tundub, et praegu on vana asja aeg. Ma ei tea miks, aga oleme ise ka sattunud sellesse lainesse, tohutult palju asju tuleb tagasi: The Beatlesi uus lugu, The Rolling Stonesi uus plaat, Spinal Tapi uus film.
Kuidas sa ise sellesse suhtud? Mulle oled sa alati jätnud sellise veidi rahutu otsija mulje.
Ei saa ju suhtuda niimoodi, et «retro» on nõme, sest see toimib. Kuidagi ootamatult on kõik otsustanud oma minevikust mingi asja võtta ja sellega tegeleda. Järelikult need teemad on õhus ja küsimus pole ainult rahas, see ongi mingi minevikuga rahu tegemine ka, kui on midagi tegemata jäänud.
Su mainitud näited peaks olema julgustavad, rollingute plaat oli üks nende tugevamaid.
Inimesed tihti ei ootagi midagi uut. Ajad on nii ärevad, et otsitakse midagi tuttavat. Kui rollingud teevad uue plaadi, mis ongi täiesti rollingute plaat, siis see mõjub rahustavalt. Just seepärast, et see on see, mida oodati. Midagigi ettearvatavat.
Mida sa ise praegu kultuurist otsid?
Ma ei oska niimoodi näppu peale panna. Ma käin nii palju teatris ja loen nii palju raamatuid kui võimalik, et saada üldse aru, mis toimub, mis resoneerib, millega inimesed tegelevad. Aga mida ma otsin – võib-olla uut keelt või uusi vahendeid.
Vestleme Tartu Uues Teatris. Teil on heitlik kevad olnud – esmalt «Ants, Ants, Ants» skandaal, nüüd Ekke Heklese väga kurb lahkumine. Kuidas majas meeleolud on?
Väga turbulentne hooaeg on olnud. Selline tunne, nagu oleks midagi totaalselt lõppemas, lahti raputamas. Vaatame avatud meele ja avatud silmadega ümberringi, et miks me seda kõike üldse teeme. Võib-olla oleme uinunud vahepeal mingitesse mustritesse, peaks uut ja vana enda jaoks ümber mõtestama. Asjad, mis on seni toiminud, enam ei toimi.
Kus teater ja teatritegemine sinu elu prioriteetide järjekorras on?
Teater on väga tähtis, aga Uues Teatris on meil olnud algusest peale kahetine suhe. Kui me lavastust teeme, on see kohutavalt tähtis, aga teater ise pole üldse kõige tähtsam. Tähtis on ka kõik muu, mis on teatri kõrval, me ei saa siia ära uppuda. Teater kui seltskond ei ole meil kunagi olnud homogeenne, et suhtleksime ainult omavahel ja teeksime kõike koos. Uus Teater on koht, kuhu me tuleme tegema lavastusi ja täitma oma unistusi, aga meil on ka teisi unistusi väljaspool teatrit. Isegi pered. Et siia kokku tulla, peab olema kirg, seda ei saa teha leigelt. Kui ma siin kohal olen, siis ma teen seda sada protsenti ja armastan seda kirglikult, aga mul on teisi armastusi veel.
Kirg kipub suhetest ajapikku kaduma. Kuidas sina kirge teatri vastu ülal hoiad?
Leiutades uusi projekte, mis on ohtlikud.
Üks neist on siis Hungerburg. Kust tuli mõte, et minna Tartu2024 kultuuripealinna aastal hoopis Narva-Jõesuusse ja teha oma suur suveprojekt seal?
See on pikem lugu. Kui me mängisime 2019 teist aastat Narvas «Kremli ööbikuid», konkureerisid Narva ja Tartu omavahel kultuuripealinna tiitlile. Sattus nii, et meie projekt ei olnud ei Tartu ega Narva mapis. Olime ise Narvas siis, kui Tartu võitis. Aeg läks, aga ükski meie projekt Tartu põhiprogrammi ei sattunudki, anname ainult maja kasutada. Mõtlesime, et siin ongi nii palju kunsti, Eesti läheb uppi.
Mitu aastat olime mõelnud, et Ida-Virumaal võiks jälle midagi teha. Kreenholmis oli lahe ja Narva-Jõesuu on veel eriti lahe koht. Meresuu puhkekodu on ka juba viis aastat silmas olnud, aga küsimus oli, kuidas sinna ligi pääseda. See on tohutult suur sanatooriumikompleks. Ehitati seitsmekümnendatel Nõukogude Liidu sõjatööstuse jaoks, tuumafüüsikud ja insenerid käisid puhkamas, ühel tuumapommi leiutajal oli isegi oma sviit seal.
Üks asi on lavastus, hoopis midagi muud viiepäevane festival. Kuidas see idee nii suureks paisus?
See lavastus oligi algusest päeva mitmepäevane kobarsündmus, mida on festivaliks ehk arusaadavam nimetada. Suveteater on niivõrd irratsionaalne nähtus – inimesed lähevad täiesti absurdsetesse kohtadesse midagi kogema, aga enamasti see lahe asi sureb sel hetkel ära, kui etendus pihta hakkab. Istud ikka mingi õudse tribüüni peal, mingid papist seinad on ümberringi ehitatud ja inimesed hakkavad ebaloomuliku häälega rääkima. Põnevus saab otsa. Aga mõni väike suvelavastus, mis arvestab koha ja ruumiga, on eriline.
Meile tundus lahendus, et ärme tee ühte suurt suvelavastust, teeme palju väikeseid, mis moodustavad kokku ühe suure. Suvelavastuseks on festival, mille sees on palju väikeseid projekte, mis on intiimsed ja kohaspetsiifilised. See kõik saab toimuda ainult selles kohas, mitme päevaga saab omas tempos mitu asja ära vaadata, kõiki lavastusi mängitakse mitu korda päevas, umbes nagu sanatooriumis on hoolitsused, massaažid ja mudaravi. Saad valida etendusi ja kontserte nagu hoolitsusi ja panna kokku enda paketi. Oma järjekorras, oma tempos. Jättes aega vahepeal niisama jalutamiseks ja molutamiseks.
Mida siis oodata võib? Midagi sellist vist pole Eestis tehtud, ka mina passiomanikuna sain e-postile rännakukava.
Seal toimub palju asju, sõltuvalt enda valikutest. Üks suuremaid projekte on lavastus «BACKTOTHEBEACH», mis on meie andmetel esimene etendus mererannas üle 44 aasta – siis mängiti Merle Karusoo lavastust «Olen kolmeteistkümne aastane» Kloogal. Joel Väli kasutab seal kõike seda, mis rannas olemas on – meri, liiv, pingid, prügikastid, kabiinid, ja lisaks muidugi näitlejad.
Renate Keerd teeb Hungerburgi jaoks täiesti kohaspetsiifilise lavastuse «Kahheldraal», mis toimub vanas basseinis, puhkekompleksi viimase osana rajatud ujulas. Täielik möödunud aja näide: hiigelsuur bassein, vahepeal üle kolme meetri sügav, oli täidetud otse merest pumbatud veega, kõrval hiiglaslikud mere poole avanevad aknad, oled justkui karbis. Nüüd on see bassein tühi, ideaalne üleni kahhelist teatrisaal. Trupi koostamiseks oli casting, tuli täiesti eriline koosseis, mida me poleks osanud ise kokku pannagi.
Meie eesmärk pole ajastu lõpuni tiksuda, vaid leida uusi asju, ja kui me sellega kõrbeme, siis vähemalt nii, et inimesed on kelguga mäest alla sõitnud, üleni lumised ja nägu verine, aga vähemalt tunne on selline, et jube lahe oli.
Andreas Aadel teeb vanas diskoteegis lavastust «Club Paradise», mida saab samuti ainult seal mängida. Kunagi oli seal restoran ja üheksakümnendatel diskoteek, kus ei julgenud kõik isegi käia. Janek Murd, kes on Narva-Jõesuus kohalik, rääkis, et ei ole seal kunagi käinud. Või kui on, siis ei taha seda mäletada.
Need kolm lavastust on Hungerburgi süda, sinna juurde filmiprogramm, kus on kaks dokumentaali Narva-Jõesuust. Janek teeb ühe kohaliku vaatest ja teise Maria Reinup väljastpoolt vaatega. Niimoodi moodustub vaade ühele kohale.
Lisaks on hulk asju veel väiksema publikuarvuga. Ma ise teen «Mälestus-märke», mis on tuur mööda Narva jõge. Seal mängivad ooperilauljad, kes on ka väga head draamanäitlejad. Alustame Narva-Jõesuust ja kulgeme mööda piirijõge Narvani välja. Tutvustame objekte, mis on olnud, mis on praegu, mida on plaanitud. Neid lugusid on tohutult palju, aga mälestusmärkideks muutuvad ka tavalised asjad. Küsime, miks me mälestusmärke vajame ja miks neid loome.
Ja Rene Liivamägi teeb lavastust «Mann und Licht», mida ta on aastaid plaaninud. Ta toob selle välja majutuskompleksis ruumilise kuuldemänguna, mis on näitlejatega tehtud ja kolmeteistkümneks pildiks lavastatud, igaüks neist erinevas toas. Seda saab kaks-kolm inimest korraga läbida, igas toas pisut aega veeta. Sealsamas teeme lavastust «1:1» otseses mõttes üks ühele. Need on ühe publikuliikme kohtumised ühe näitlejaga, keda on kokku 13. Igas toas on erinev etendus ja sa ei tea, kelle juurde satud.
Mulle kõlab see kõik uskumatult põnevalt, aga kuidas laiemalt läheb, piletid müüvad?
Tajun, et oleme sisenenud teatriturult festivaliturule. Seal on suhtumine hoopis teistsugune: vaatan, kuidas ilm on. Meil jalg ikkagi võdiseb natuke, aga seda ma ju ütlesin, et hakkaski natuke igav. Ei tohi vist kunagi nii mõelda, soovid ju täituvad.
Kui passihind ja viis päeva ööbimist kokku lüüa, on see ju kulukuselt peaaegu nagu välismaareis.
See ongi välismaareis. See, mida vastu saad, on ka välismaareis. Samas ma tahaks julgustada, et kuigi ideaalne elamus on viis päeva kohapeal olla, võib ikkagi julgelt tulla ka üheks päevaks, selle ajaga jõuab väga palju ära vaadata. Iga lavastus on eriline ja lisaks kaasnevad näitused ja tuurid. Kohalolu on kindlasti palju enamat kui üks lavastus, isegi kui vaatadki ainult üht lavastust.
Kas neil lavastustel on mingi sisuline ühisnimetaja ka?
Uduselt oleme otsinud sellena eskapismi, aga see on nii lai mõiste. Me ei pannud lavastajatele mingeid piire. Arvan, et nad tulevad seinast seina.
Sa ütlesid, et olete sisenenud festivaliturule. Neid on üle Eesti, aga etteheitena on kõlanud, et enamik on ühte nägu, mõeldud nii-öelda Kalamaja hipsterile, kes suvel ringi reisib. Kes Hungerburgi publik võiks olla?
Kes iganes. Kava on nii erinev, et ta on põhimõtteliselt ühe väiksema teatri aastane repertuaar. Võib-olla see on halb, et konkreetsemat fookust pole, aga olemegi teinud erinevaid lavastusi erinevatele inimestele. Vaib on ilmselt pigem metsik, mitte väga peen. Avastuslik, seikluslik – parim osa suveteatrist, nii irratsionaalsust kui ka uute kohtade avastamist. Saab näha asju, mis tõstavad tavarutiinist välja.
Üks suveteatri kaasomadusi, võib-olla ka eesmärke, on avastada uusi kohti Eestis, mõelda tavalisest teatrimajast väljapoole. Mida sa Narva-Jõesuu kohta oled õppinud Hungerburgi tehes?
Narva-Jõesuu on väga eriline koht. Täiesti sisevälismaa. Kuigi ta asub Eesti Vabariigis, ei asu ta justkui üldse Eestis, aga pole ka Venemaa. Ta on teistmoodi. Kunagi nimetati seda põhjamaade Rivieraks. Tal on nii palju kihistusi, mida me püüame ka lavastuste ja tuuridega avada. Need põimuvad nii uhkelt, et tekib mingi täiesti omamoodi hing. Seda tasub avastada, sest sellised minevikukihistustega linnad sageli painduvad ja muutuvad – seal on väga palju maha lihvimata kultuurikihte, mida mujal linnades ei ole. Üheltpoolt on ta kuurort, teisalt kaluriküla ja siis veel lihtsalt üks alevik.
Väga suured vastuolud on algusest peale sisse kirjutatud – aastasadu oligi ta lihtsalt kaluriküla. 19. sajandil ehitati programmiliselt ümber kuurordiks. See kuurort on mitu korda hävinud ja uuesti üles ehitatud. Hästi erinevad suunad on siiamaani sees, hästi lagunenud majad, hästi kaunis rand, hästi peened söögikohad, madal ja kõrge, isiklik ja üldine, salajane ja avalik, kõik on jõuliselt põimunud.
Mis tõmbab kultuurikorraldajat Ida-Virumaale? Helen Sildna on näiteks mitu aastat Narvas Station Narvat teinud. Mis seal paelub?
Kui Eesti on kultuuride kohtumispaik, siis Ida-Virumaa veel eriti. Need kultuurid pole seal isegi segunenud, vaid kergelt kokku loksutatud, kokteiliklaasis kihiti. Erinevate kultuuride segunemine pole veel muutunud ühtlaseks püreeks.
Noored tahavad sealt samas minema, elanikkond kahaneb, eestlastele on ta ka turismisihtkohana ikkagi pigem võõras. Millist tulevikku sa seal näed?
Narva-Jõesuu on ikkagi ehitatud kuurordiks ja selleks on kõik võimalused olemas. Pidev õnnetus on orienteerumine kindlale sihtgrupile, kes kaob ära ja siis tuleb uuesti alustada. Kunagi ehitati ta Tsaari-Venemaa rikastele aadlikele, aga nemad kadusid ära. Siis orienteeriti eestlastele, aga tuli okupatsioon. Seejärel orienteeriti ta Nõukogude Liidu eliidile, ent see kadus ära. Siis Vene turistidele, kes ei saa enam üle piiri. Nüüd püütakse leida Soome ja Läti turiste.
Ma ei tea, kuidas meil läheb sel aastal, Hungerburgi oleme plaaninud ühekordsena. Aga ma usun, et tulevikus on sarnane formaat väga levinud. Muusikafestivalid kurameerivad muuga – et võtame ühe kunstniku midagi pintseldama ja kuskil midagi veel, aga see on pigem dekoratiivne flirt. Festivaliformaat saab aga ühendada pisikesi projekte, mis iseseisvalt äkki ei tule üle tähelepanuläve. Kindel on see, et suured tegijad kasvavad kultuurimaastikul suuremaks ja väikesed peavad kuidagi ühinema, et ellu jääda. Ja miks sellisel juhul mitte minna kuhugi, kus ei ole ees domineerivat alfaorganisatsiooni, kes su minema peksab. Suurtes linnades ja kultuurikeskustes on küll publikut, aga ruum on ka täis.
Selles väljasõidus rohelisse on ka mingi koloniaalne element. See ei ole kõige lahedam. Tegijad tulevad väljast, publik tuleb väljast, jätavad oma topsid siia. Lõpuks võtavad ka oma pakendiringluse topsid kaasa, siis ei jää nagu midagi alles.
Rääkides väljasõidust rohelisse, Hungerburgi visuaalne identiteet meenutab tugevalt Andrei Tarkovski «Stalkerit». Kas see on teadlik?
Jah! Kui me kohale jõudsime, oli õitseng juba lõppenud, ja meie tegutseme seal varemetes. Kunagi otsisime uut projekti, mida Ida-Virumaal mängida, siis oligi pikalt plaanis «Stalker». Võtmeks pidi saama just mitte üks lavastus, vaid selle eri kohtadesse juppideks tükeldamine. Aga siis tuli sõda ja «Stalker» tehti Tallinnas ära ja ta jäi kõrvale. Aga küll jõuab! Või teeb keegi teine.
Kohapeale jälje jätmise aluseks on mingi järjepidevus. Station Narva on selle vaikselt saavutanud, aga aega on kulunud. Kui palju te kohaliku publiku kaasamisele mõtlete?
Koostöö Narva-Jõesuu linnaga on väga tihe ja nemad haagivad meie tegevusega. Kui Narvas «Kremli ööbikuid» tegime, siis valitses umbusk viimase hetkeni. Et tulevad siia meie Kreenholmi mingit asja tegema. Pärast tekkis mingi usaldus. Pole muidugi välistatud, et Hungerburgiga see kaob, sest Jaak Joalat meil seal ei ole! (Muheleb kavalalt – A. L.)
Mina olin üks neist hulludest, kes ostis kohe passi, teadmata kuhu või millele täpselt. 250 eurot oli musta kasti eest kallis ja ma teadvustan täielikult selle võimaluse privileegi. Teisalt tahtsin lihtsalt väljendada toetust sellele, et keegi midagi nii teistmoodi teeb. Suur osa Eesti teatrist on just liiga turvaline ja ettearvatav, tahakski midagi teistsugust. On Hungerburg reaktsioon sellisele turvalisusele?
Turvalisi valikuid ei saa kellelegi ette heita. Iga teatri sees on inimesed ja neil on teatri kui tööandja suhtes ootused. Inimestel on pered ja teatrite palgad on nagunii väga väikesed. See kõik on arusaadav, aga eks aeg-ajalt kipub meelest unuma, miks me seda kõike teeme. Üheltpoolt on teater lihtsalt üks töökoht ja sissetulekuallikas, aga püüame seda kõike ka kuidagi õigustada. Anname endale aru, et üks teater ees või taga ei muuda midagi, Eestis on teatrit kohutavalt palju. Meie eesmärk pole ajastu lõpuni tiksuda, vaid leida uusi asju, ja kui me sellega kõrbeme, siis vähemalt nii, et inimesed on kelguga mäest alla sõitnud, üleni lumised ja nägu verine, aga vähemalt tunne on selline, et jube lahe oli.
Samal ajal on teatris ületootmine, pigem võiks olla vähem lavastusi ja rohkem ambitsiooni...
Jah, aga kellele sa seda ütled? Et teie ärge sel aastal rohkem lavastusi tehke, meie juba teeme. Aga eks kõik võiks vähem teha, see on ka tõsi. Mitte keegi suurtest teatritest ei arvesta, et keegi teine teeb ka midagi. Kui on näitlejad tööl, tuleb nendega pidevalt kütta, ja kes on vabad, kütavad projektides. Näiteks suvel on selge ületootmine ja võiks poole vähem lavastusi olla.
Te võõrustasite viimatisi teatriauhindu, kus tegite ka pisut nalja raha betooni valamise ja teatrite institutsionaliseerumise üle. Kuhu sa Tartu Uue Teatri suurte repertuaariteatrite kõrval paigutad? Olete üks neist või alternatiiv?
Me võib-olla väljastpoolt paistame, et mängime repertuaariteatrit ja võib-olla see on ka vahepeal juhtunud, aga ise püüame end hoida ambivalentses seisus. Me ei määratle end ära, kas oleme repertuaariteater või etenduskunstide keskus, pigem on pannud tagasilöögid mõtlema, et mida ja miks me teeme. Oma tugevusena oleme üles leidnud, et kui meile on määratlematust ette heidetud, uute asjade tegemine pole ju programm, siis ma olen üha enam veendunud selles meie tugevusena. Võib raja ette paika panna, aga väikese merekaatriga ookeani peal on keeruline. Ei ole nii, et hakkan Londonist minema, teen väikese kurvi ja jõuan New Yorki. Väikese paadi eelis on aga see, et saab kasutada lainet, saab kasutada tuult. Me peame olema valmis ettearvamatusteks ja nende ära kasutamiseks, see ongi meie tugevus.
Vahepeal tegime palju suuri plaane mitme aasta peale. Üha rohkem tundub, et nii üldse ei tööta. Kui see aeg lõpuks kätte jõuab, on plaan vananenud. Eelistan pigem risoomset arengut – nagu taimed kasvavad, juur läheb sealt, kust ta minna saab, mitte otse. Niimoodi läheb taraan või suruõhuhaamer, aga selleks kulub väga palju energiat. Me läheme sealt, kust saab minna, ja selle võrra on meil endal põnevam, aga ka ohtlikum.
Sa oled ise üsna edukalt ujunud peavoolu ja alternatiivi, suurte ja väikeste ettevõtmiste vahel. «Serafima ja Bogdani» eest pälvisid ka teatriauhindadel lavastajapreemia. Kui oluline selline institutsionaalne tunnustus ja laiema publiku heakskiit sulle on?
Teatri jaoks on see väga oluline. Võime teha lavastusi, millel on kümme andunud fänni, aga kui tahame funktsioneerida avaliku asutusena väljaspool Tallinna, on figureerimine avalikus arvamuses organisatsiooni jaoks väga vajalik. Seega tuleb vahepeal teha lavastusi, mida teavad kõik, et saaks teha ka neid, mida teavad vähemad.
Toona pälvis tähelepanu ja minagi kirjutasin kriitiliselt, et võitis ainuke meeslavastaja nelja naislavastaja kõrval. See kindlasti polnud soov sinult midagi ära võtta, vaid viide, kui kaldu auhinnad on olnud. On Eesti teater liialt meestekeskne?
Võib-olla on, aga ma ei taju seda. Lavastajate ja näitlejatega on see paratamatus, et kui tuleb noor tegija, ehitatakse repertuaar tema ümber, siis näiteks lapsepuhkusele minnes tehakse kõik ümber. Naised kaovad vahepeal pildilt, mehed säravad kogu aeg edasi. Siis jääb mulje, et tuli noor lavastaja, tegi paar vahvat tööd, kadus. Kedagi ei huvita, et ta sai vahepeal kaks last ega teinud lavastusi, vaid midagi tähtsamat. Avaliku arvamuse jaoks on ta kadunud, naaseb võib-olla uue perekonnanimega. Meedia otsib ka pidevalt kedagi uut, keda esile tõsta. Kui naislavastaja tuleb «tagasi», siis on «koht juba täis». Kõige selle tagajärjel on mehed teatrites eelistatumad, kuna nad on justkui stabiilsemad.
Laisa repertuaariteatri sümboliks on minu jaoks Linnateater, kes tuttavatesse stampidesse ära vajub ja väga head truppi raiskab. Sinul oli võimalus seal «Tundemärke» lavastada. Kui erinev kogemus see võrreldes Tartu Uues Teatris töötamisega oli?
Kindlasti erinev. Kui ma siin lavastan, lavastan ma samal ajal teatrit ennast ka. Teises teatris olles ma teatrit ennast ei lavasta, ei muretse muude asjade pärast.
Tahaksid sa rohkem suurtes teatrites lavastada?
Seiklejana ütlen, et see oleks väga põnev. Esimesed aastad Uues Teatris välistasin selle täielikult. Siis ma võtsin Uut Teatrit kui ühte lavastust, mis vahepeal tihenes erinevateks nimelisteks lavastusteks, aga mina lavastasin seda Uut Teatrit. Siis sain ühel hetkel aru, et võib minna mujale küll. Nii et miks mitte.
Üks veelahe Eesti teatris on, kui palju teater peaks päevapoliitikaga suhestuma ja ühiskonda kõnetama. Ühed arvavadki, et teater peaks tegelema igavikulisemate, eksistentsiaalsemate, poeetilisemate teemadega, teised tahaks rohkem päevakaja. Millest sina puudust tunned, peaks teater poliitilisem olema?
Ei peaks. Tunnen pigem puudust teatrist, mis läheb autoripositsiooniga julgelt sügavale. Seda võiks suurelt ja professionaalselt teha. Sageli on autoripositsiooniga teater nokitsemine, et esitan natuke oma seisukohti, natuke seda ja natuke toda, aga võiks olla rohkem tugeva autoripositsiooniga show’d, kus on sisu ka. See on lahe. Seda ootaks suurtelt teatritelt just rohkem. Näiteks Draamateater teeb seda täitsa edukalt, riskides suurelt. Selleks ongi suur teater vajalik, meie ei saa sama teha, see oleks arutult kallis, aga neil on suur osa meeskonnast juba palgal.
Kui Tartu Uus Teater kolib suveks Narva-Jõesuusse, siis Draamateater tuli just Tartusse. Oled sa «Rahamaad» näinud? Kuidas muljed on?
Olen näinud! Väga professionaalselt, väga hästi tehtud meelelahutus.
Siin-seal on ette heidetud, et Tartu 2024 programm pole piisavalt nähtav. Kuidas sina tajud?
Meile Supilinna paistab, et kogu see programm saab loetavaks ja mõistetavaks, kui tegemist on Tartu publiku lõbustamiseks loodud programmiga. Aga kas see on nüüd kultuuripealinna programm, mis tutvustab Tartu ja Eesti kultuuri väljapoole, selles ma väga kindel ei ole.
Hungerburgi peab nüüd augustini ootama. Mida sa senikaua vaadata-lugeda-teha soovitad?
Ma lugesin just Umberto Eco «Praha kalmistut», mis haakus minu jaoks väga veidralt kõikide asjadega, mis toimuvad. «Rahamaad» peaksid inimesed vaatama, aga seda tuleb järgmisel aastal teha. Juba ainult selle pärast, et näha, kuidas super videorežii tegemiseks pole vaja rohkemat kui kaht kaamerat ja videorežissööri. Aga suvi on nii lühike, et ma soovitan anduda sellele irratsionaalsusele ja minna kuhugi veidrasse kohta vaatama midagi, mida muidu vaatama ei läheks. Ja võtta seda mitte lihtsalt sündmusena, kuhu kindlasti peab saama, vaid võtta neid osana teekonnast, loodusest, võtta aega nuusutada ja märjaks saada. See, mida me nimetame kultuuriks, ei ole kõige tähtsam asi – seda ei tasu ära unustada.