Teet Korsten, Postimees, 03.12.2023
Kui muidu on Eesti suviti lääne poole kaldu, sest pool Eestit kolib suveks Pärnusse, siis juba nüüd tundub, et vähemalt 14. kuni 18. augustini tuleval aastal suundub suur osa rahvast hoopis kuurortlinna Narva-Jõesuu, kus toimub Hungerburgi nimeline kobarlavastus.
Hungerburgi korraldab Tartu Uus Teater ja selle toimumispaigaks saab olema nõukogude okupatsiooni ajal valminud sõjatööstuse suvila, millest hiljem sai Mereranna sanatoorium. Postimees küsitles sellega seoses Uue Teatri isa Ivar Põllut.
Kui Postimehe ekipaaž kesknädalal lumisesse ja hirmkülma – kraadiklaas näitas koha peal suisa 15 miinuskraadi, mida tegi koha peal vastikumaks seni veel jäätumata merest lähtuv niiskus – Narva-Jõesuusse jõudis, lõdises nõukogude okupatsiooni ajal valminud sõjatööstuse suvila, millest hiljem sai Mereranna sanatoorium, ukse taga neli Tartu Uue teatri tegelast Ivar Põlluga eesotsas.
Toimus ka kohtumine kohalike aktivistide ja linnajuhi Maksim Iljiniga ning kohalike ajakirjanikega. Linnapea oli kuraasi täis ja ütles, et Narva-Jõesuu peab taas saama vähemalt sama popiks kohaks, kui on Pärnu kuurort. Tartu Uue Teatri operatsioon nimega «Hungerburg 2024» saab olema selle pika tee esimene suur samm. Nagu 2018. aastal etendatud «Kremli ööbikud» tõi Narva tohutu hulga inimesi, kes seda piirilinna üldse esmakordselt külastasid, saab ilmselt olema ka tuleval aastal toimuva kobarlavastuse ja Narva-Jõesuuga.
Külm muudab inimesed lähedaseks, niisiis otsustasime sinatada.
Ivar Põllu, kui palju sa teadsid imelisest – mingid kohalikud kutsuvad maakonda isegi Ida-Võlumaaks - Ida-Virumaast enne oma kuulsusrikast «Kremli ööbikute» etendust 2018. aastal?
Olin sinna sattunud sajandivahetusel ja otsisin põhjust sinna tagasi minna. 2017 veetsin seal ka nädala, jalutades ja lavastuse «BB ilmub öösel» jaoks Mati Undi romaanist dramatiseeringut kirjutades.
«Kremli ööbikud» sündisid puhtalt Kreenholmi kohavaimu arvestades. Käisime tutvuse kaudu tehasesaart vaatamas ja kõik kõlas hetkega kokku — muusikaline suurprojekt teatri 10. sünnipäevaks, eriline koht, saar Venemaa ja Eesti vahel, Joala tänavas. Huvitav, kellest see võiks küll olla?
Kasutan võimalust ja annan avaliku selgituse ka pealkirja osas. See sai omal ajal negatiivset tagasisidet. Pealkiri «Kremli ööbikud» tulenes Jaak Joala halvustavast hüüdnimest. Me aga laiendasime seda kogu nn nõukogude Eesti itta pürginud levimuusikatööstusele. See oli tol ajastul ainuvõimalik valik saada peaaegu maailmakuulsaks. Ja nõukogude režiimi positiivsust kiitvad ööbikud olid kõik, kes seda võimalust kasutasid. Mitte ainult Joala, kes selle nime külge sai. Oli selline aeg, oli selline valik. Tänapäeval, kui Venemaaga kultuurilise koostöö tegemine on demoniseeritud, on see nimi arusaadavam.
Millisena näed mujalt tulnu värske pilguga Narva-Jõesuud?
Välismaa. Ikka ja alati on see minu jaoks välismaa. Poolmetsik. Sõbralik, aga endassetõmbunud. Looduslikult imeilus. Ajalooliselt traagiline.
Kuidas sündis Hungerburg 2024 idee?
Kui me olime 2 aastat mänginud «Kremli ööbikuid», otsisime teed tagasi. Plaanides oli «Stalker» suure rännaklavastusena Kreenholmi kvartalis, aga vahele tuli koroona ja «Serafima+Bogdani» kaks suve ja siis oli juba «Stalker» ka just Theatrumis ära tehtud. Siis mõtlesime, et kui me nii väga tahame tagasi minna, siis kas see pole mitte selle sama Narva-Jõesuu ranna pärast? Teeme siis lavastuse kohe sealkandis, vähem sõitmist ja veidi uudsem ka. Nii paigutus siis veel nimetu spaa-lavastus mõnda tühjalt seisvasse sanatooriumihoonesse, mida on ka seal mitu. Mereranna oli esimene valik ja meil õnnestus linnavalitsusega koostöös sealt ruumid ka üürida.
Jaak Joala etendus Narvas oli lihtne – ses mõttes, et selle olemust võib mõne sõnaga kokku võtta. Aga proovid sa Hungenburgi mõne sõnaga seletada – mis on selle point?
Kui tavapärane suvelavastus on «suur», st palju publikut, suur lavastus jne, siis me võtsime selle tehte lahti. Et me ei tee mitte ühe suure vaid palju väikseid projekte, mis kokku annavad ühe suure terviku. Et on omaette tervikud, mis kokku moodustavad omaette terviku. Kobarlavastus, mille saad ise kokku panna, saad ise oma teekonna või protseduurid valida, nagu sanatooriumis.
«Kremli ööbikutes» osales massistseenides ja tantsunumbrites palju kohalikke. Kui palju neid Hungerburgi kobarlavastusel üles astub ja kuidas neid seote?
Meil on kaks kolm erinevat dokumentaalfilmi projekti, milles osalevad ka kohalikud. Ka teatriga on plaan neid siduda veel rohkem. Arvu ma ei oskagi praegu öelda. Kõik projektid on alles arengujärgus.
Kuulsin, et juba praegu hoiatatakse, et mingit Hiina träni ei tasu kobarlavastuse raames müüma tulla. Aga mis on sinu meelest Narva-Jõesuule omane kaubamärk – nagu näiteks Serafima+Bogdani maal on sibulad?
Silmud muidugi.
Niipea, kui kohtusime, et Hungerburg 2024-st rääkida, ütlesid, et festivali passid on juba väljamüüdud. Mida siis nüüd õnnetud lehelugejad saavad teha, kes alles nüüd festivalist kuulevad? Kas neil on ikka võimalus sinna pääseda?
Jah, passid, millega pääseb igale poole ning millega on sul programm ette paika pandud meie poolt, on välja müüdud. Aga müügil on üksikpiletid ning nendega saab igaüks oma programmi kokku panna ise. Just sellise, nagu talle meeldib. Üks-kaks tihedat päeva võimaldab suure osa pakutavast ära vaadata. Kes tahab aga programmi lisada ka palju rahulikku jalutamist ja peesitamist, võib oma valikud jaotada ka pikema aja peale.
Milline neist kümnetest etendustest/laboritest võiks enim nö kõliseda – st et tema kaudu saaks publikut veel enam kohale meelitada?
Eks nad kõik on erilised, muidu me neid ju ei teekski. Ilmselt on meie kõige kuulsam lavastaja Renate Keerd, kelle lavastus puhkekodu sügavas basseinis on väga eriline projekt. Kas kõik Renate austajad mahuvad 10 etendusele, ma ei tea.
Kõva muusikategelase Janek Muri isa oli Narva-Jõesuu juht omal ajal. Kas Janek pakkus end ise Hungerburgile? Kuidas seal üles astuvad tegelased üldse kokku said?
Janeki juttu Narva-Jõesuust ma lugesin Sirbist, enne ma tema seost ei teadnud. Ja kui me olime oma plaane paika seadmas, võtsin temaga ühendust. Kogu programm on kureeritud, kutsutud. Ühe erandiga - Joel Väli saatis meile teatrisse oma ideekavandi, mis klappis väga täpselt plaanitava kobarlavastusega. Selle peale kutsusime tema ning tema sõpruskonna kaudu tuli veel lisandusi programmi kunsti- ja muusikapoolde.
Juba sinu kamp on ca 100-pealine. Lisanduvad tuhanded festivali külalised. Kuhu kõik see rahvamass ära mahub – Narvas ja Narva-Jõesuus pole ka tavalisel argipäeval hotellikohtadega hästi?
Jah, võiks rohkem olla. Oleme arvestanud, et kohalikud spaad lähevad täis ja lähikonna hotellid ka.
Nüüd on juba liiga hilja uut hotelli rajama hakata?
Sõltub, kui kiiresti ehitad. Aga kui kellelgi kinnisvara seisab sealkandis, siis soovitan küll korteri välja üürida.
Tartu Uus Teater on Eesti teatrimaastikul nähtus omaette. Teadupärast on tulev aasta ka Euroopa kultuuripealinna aasta - mida lisaks Hungerburgi festivalile oma teatriga selle raames teete?
On niimoodi juhtunud, et meie osaleme kultuuripealinna sündmustes toimumispaigana. Nii toomegi oma 2024. aasta suve fookuse Virumaale, et Eesti uppi ei läheks.
Omal ajal võistlesid kultuuripealinna tiitli nimel lõpusirgel Narva ja Tartu. Mille poolest need erinäolised paigad võiksid veel sarnaneda?
Mõlemad on servad, ääremaa, tagasopid, aina rohkem. Mida enam ääremaastub Eesti, seda enam ääremaastab Tallinn Eesti servi. Aga selles on võimalusi. Moodsad ääremaad arenevad aeglasemalt, aga omal moel. Paljud nõmedused jäävad tegemata. Omal ajal jäi aaremaal Tallinnas vanalinn maha lammutamata, sest polnud nii palju raha, et uusi maju ehitada.
Ääremaad saaksid sarnaneda rohkem selle poolest, et ollakse rahulikult erilised, sest niikuinii oled provints. Kasutada oma aeglasemat aega, et teha rohkem. Ausad ääremaad on vajalikud, sest seal sünnivad uued ideed, mis hiljem saavad keskuses iseenesestmõistetavaks.