Postimees/Karin Allik: Uues Teatris minnakse kiiremini, kõrgemale ja kaugemale

Karin Allik, Postimees, 6.11.2020

Andreas Aadeli uus lavastus «Mängu ilu» defineerib end kui «sportlik mõtisklus mittesportlikest asjadest». Kuid mis on need tõeliselt mittesportlikud asjad? Etenduse järel hakkab paistma, et palju neid polegi. Spordile omane võistluslikkus pesitseb tegelikult nii mõneski elu osas, kust ei oskaks teda esiotsa otsida. Olgu see siis võistlus iseendaga või iseenda eest, kübekese sedamoodi sporti teevad kõik iga päev.

«Mängu ilu» alustab mõtisklust ometi «päris» spordi lahkamisega. Steriilselt valgesse saali Tartu Uues Teatris sisenevad Elise Metsanurk ja Jan Erik Ehrenberg, jalas valged ketsid ja valged põlvikud, üll valged šortsid ja valge pintsak. Toonitruu kostüümi vahelt välguvad viled, paelaga näitlejatel kaelas. Kristjan Suitsu kunstnikutöö kiirgab algusest peale reeglipära ja järjepidevust, mida sport inimeselt nõuab.

Vähem kujundlikul moel avaldavad mõju aga valge varbsein ja lava servas kiibitsev võimlemiskits, ilmselged assotsiatsioonid kehalise kasvatuse tunniga on kiired tekkima. Metsanurk ja Ehrenberg ei jäta neid seoseid sinnapaika, vaid avavadki terava väitlusmatši teemal «Kas rahvastepall tuleks kooliprogrammist eemaldada?».
Kiiresti sigineb sport vestluse teemast ka vestluse vormi: esialgu intelligentset ja argumenteeritud arutelu hakkavad kujundama demagoogilised ja populistlikud väited, mille ainus eesmärk on kõnelejat publiku silmis võitjakohale upitada. Teisisõnu - kasutusele tuleb verbaalne doping.

Mõni stseen hiljem vaadeldakse juba füüsilist dopingut, võttes märgatavalt snitti hiljutisest suusaskandaalist, kuid laskumata tühipaljasse parodeerimisse. Metsanurk ja Ehrenberg poevad sõna otseses mõttes ühte koondisedressi ning asuvad etendama närvesöövat pressikonverentsi otsekui kahepealine (eks) spordiheeros. Skisofreenilist stseeni, kus üks pea üritab dopingutarvitamist üles tunnistada ja teine samas kinni mätsida, võib tõlgendada mitmeti. Kas vastamisi seisavad sportlane ja suhtekorraldaja, sportlane ja treener või sootuks sportlase mitu isiksust, jääb vaataja otsustada.

Tõlgendusvalikust sõltumata jääb ometi kõlama Metsanurga tegelase nentimus stseeni lõpuosas: «Ainus vajalik sportlane on võitev sportlane.» Tänapäeva sporditööstus on niisiis tööstus nagu iga teinegi, kus protsessist (ja mängu ilust!) rohkem loeb tulemus ja sellega seotud kasu. Ehkki tulemusliku spordiga kaasneb ka materiaalne kasu, avaldab see rahaliselt väljendatav väärtus mõju vaid piiratud inimeste ringile. Palju suuremat mõju evib vaimne väärtus, mida võitev sportlane loob.

Võitev sportlane lubab rahvuskaaslastel rusikaga vastu rinda lüüa ja kuulutada kogu maailmale, et ka nende rahvus on midagi väärt, et ka nemad oskavad midagi hästi. Ühe inimese võidust tugevneb kogu rahvuse kollektiivne identiteet, kasvab usk endasse ja inimestesse enese ümber. Kuivõrd võiduga käib kaasas säärane suur vägi, polegi niivõrd imestusväärne, et selle saavutamise nimel siis äärmustesse minnakse. Kaalul on ju miljonite inimeste (või 1,3 miljoni inimese) võimalus enesetõestuseks.

Tõsi küll, neid võimalusi leidub elus veel. Enesetõestamine peitub pea kõigis väiksemates ja suuremates võistlustes, mida inimene ette võtab - päris spordivõistlused moodustavad neist vaid murdosa. Sellegipoolest sobib laval just sport väga hästi ilmestama võistluslikku enesetõestamist.

Kas või stseen, kus kaks näitlejat varbseina küljes pelgalt ripuvad, jääb mõjusana meelde. Metsanurk ja Ehrenberg haaravad nimelt seina kõige ülemisest varvast, lasevad kehad rippu ja jäävad ootama, kumb enne alla annab. Stseeni pikkuse määrab näitlejate vastupidavus, vastuvõtu aga publiku varasem kehakogemus.

Kes on eales sama harjutust teinud, teab, et näitlejate krampi tõmbuvad näod ei ole mäng ega teesklus - puhtpaljas rippumine nõuabki kehalt suurt pingutust. Ent võistlejatel on siht silme ees, kergekäeliselt nad seinast lahti ei lase. Tõnu Tepandi lauldud sõnad «Laske ma näitan, milline mees ma olen...» kõlavad taustal kui enesetõestajate hümn.

Kui varbseinal rippumine tähistab võistlust lavapartneriga, annavad hilisemad stseenid jälle aimu võistlusest iseendaga. Üle kitse hüppamisest kujuneb omamoodi metafoor eneseületusele, mida Elise Metsanurga kehastatud tegelane ei ole valmis ette võtma. Ehrenbergi mängitud treener proovib esmalt heaga ja hiljem halvaga, kuni hoolealune loobub ja kits uperkuuti lendab. Iga võistlus ei olegi mõeldud võitmiseks, iga võimalus ennast tõestada ei olegi mõeldud kasutamiseks.

Nõnda ei tulegi «Mängu ilus» mängu ilust puudu. Tihti peitub ilu seal, kus Aadeli lavastatud mäng on äkitselt väga päris: näitleja otsaesisele ilmuvad päris higipiisad, rahulikust hingamisest saab olude sunnil lõõtsutamine. Ilus on veel lavastuse vahetu ausus, mis end ennekõike spontaansetes repliikides ilmutab. Tegijad vürtsitavad teost paraja eneseirooniaga ega lähe loo sisse kaduma. Kriitiline kõrvalpilk on kohal.

"Tänapäeva sporditööstus on tööstus nagu iga teinegi, kus protsessist (ja mängu ilust!) rohkem loeb tulemus ja sellega seotud kasu."

«Mängu ilu»
Lavastaja Andreas Aadel Dramaturg Elise Metsanurk Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits

Laval Elise Metsanurk ja Jan Ehrenberg

Esietendus Tartu Uues Teatris 17. oktoobril
Jan Ehrenberg ja Elise Metsanurk Tartu Uue Teatri lavastuses «Mängu ilu».

KARIN ALLIK; kriitk