Martin Tikk, Postimees, 26.06.2024
Suured kultuuri- ja spordiüritused lihtsalt ei juhtu, ei Virumaal ega mujal Eestis. Nende taga on alati suur meeskond, kes riskib ning teeb asja südamega. Ida-Virus on seda lihtsalt selgemini näha ning siinkandis on korraldamiseks rohkem julgust tarvis, kirjutab kolumnist Martin Tikk.
Korraldajate sõnul on suurimad takistused inimeste madal teadlikkus eesti artistidest ja madal maksevõime, suurürituste puhul pole maakonnas piisavalt majutuskohti. Seetõttu suur osa tuuridest Rakverest või Jõhvist kaugemale itta ei jõua.
On rõõm näha, kuidas kohalik kogukond järk-järgult iga-aastaste üritustega ja väliskülalistega harjub. Tuntumatel suurüritustel, nagu Station Narva, Narva ooperipäevad, Narva maitsed, Narva jooks koos linnapäevadega, on näha, et kui esialgu on osavõtjate seas enam külalisi kaugemalt, siis mõne aasta möödudes võtavad ka kohalikud uued traditsioonid omaks.
On selge, kui mõni külalisetendus või kontsert Narva satub, tuleb ise kindlasti kohale minna ning kutsuda ka võimalikult palju endaga kaasa. Kui Narva on tulemas teatriõhtu, siis tuleb korraldada kohtumine näitlejatega, mobiliseerida tuttavaid ja õpetajaid, kutsuda kaugemalt sõpru külla. Võimalusel seotakse etenduse sisu mõne ainetunniga, et seda ka koolis käsitleda. Nii on teatrietendustest saanud kogukonnaüritused, kus kõigil on oma roll.
Ühelt poolt kogukond reageerib ja on seeläbi üha aktiivsem. Teisalt võib tekkida õpitud abitus, kui suurem osa üritusi on alati tasuta ja pea alati saadetakse ka eraldi kutsed. Vabatahtlike kaasamine paraneb ja aitamine saab harjumuseks. Regulaarsetele üritustele on tekkinud iga-aastaseid käijaid. Seoses uute riigigümnaasiumide tulekuga on noorteni viidud ja neisse kasvatatud harjumus rohkem kultuuriüritustel käia. Kui varem arvati, et siinkandis miskit erilist ei toimu, siis praegu on küsimus tihtipeale hoopis informeerituses.
Kui varem arvati, et siinkandis miskit erilist ei toimu, siis praegu on küsimus tihtipeale hoopis informeerituses.
Tänavu augustis katsetab Tartu Uus teater midagi täiesti uut, ühendades teatri, muusika ja kunsti, ning kasutab ära Narva-Jõesuu rikast pärandit ja hetkeseisu. Kogemus näitab, et parimad üritused korraldatakse kohalike ja külaliste koostöös.
Väliskorraldajate puhul on risk, et Narvat kasutatakse lihtsalt paigana, kuid sisuline sidumine siinsete inimeste ja looga puudub. Nii juhtub mitme konverentsi puhul. Meeldejäävamad üritused on need, kus osalt unustatud paikadele antakse uus väärtus ja jutustatakse linna lugu.
Ainult juulikuus haigutab suur auk – linn on tühi nii narvakatest kui ka üritustest. Kuigi suur osa kohalikke on linnast ära, tasub mõelda, mida pakkuda turistidele, kes suve keskpaigas linna satuvad. Siinkohal on võimalus kogukonnal: luua asumites kohapeal filmi-või grilliõhtuid, saada kokku ja veeta kogukonnana ühiselt aega.
Suurüritused toovad värsket hingamist ja muudavad kohalikku elu: «Kremli ööbikud» tõid ühe suvega Narva üle 20 000 inimese ja see üllatas nii turiste kui ka kohalikke ning andis tervele linnale uue hingamise. On üha vähem tõenäoline, et Narva külastaja lihtsalt läbisõidul on. Narva on sihtpunkt, Narva on algus.