Sõnalavastuste aastaauhindadega märgiti seekord kolmeteistkümnes lavastuses ja kümnes teatris/trupis sündinud kunstirõõmu. Esiletõstmist vääriva loomingu kandepinna laius, truppide võrdvõimelisus ongi viimastel aastatel muutunud meie teatrikunstis iseloomulikuks.
Auhinda oleks loomulikult väärinud kõik nominendid, kuid ometi langetas draamažürii sel korral üksmeelsed otsused. Püüan siis mõistatada meie «kollektiivse teadvusevoolu» põhjuseid, mis kindlasti ei lange täpselt kokku ühegi žüriiliikme konkreetse põhjenduse või eelistusega.
Praegu käimasoleva teatrihooaja eripäraks on riiklikult erifinantseeritud teatritevaheline koostööprojekt «Sajandi lugu». Erinevalt mitmetest kolleegidest võtsid Tartu Uue Teatri ja Von Krahli teatri juhid Ivar Põllu ja Mart Koldits neile loosiga langenud kohustust teha selle raames lavastus 1940. aastate Eestist mitte sunni, vaid stiimulina. Valmis nii vormilt kui ka sisult üsna rabav «BB ilmub öösel», mis tõi teatritele teatrikunsti eriauhinna ning Põllule ja Kolditsale lavastajapreemia.
Eriauhinnaga tunnustati kogu koostöö mastaapsust – rongisõit nii Tallinnast kui ka Tartust koos tunnise kuuldemänguga, «osalusteatri» võtteid julgelt rakendanud massistseenid Tapa raudteejaama perroonil ja lõpuks jaamahoone paljude ruumide nii sisuline kui ka vormiline kunstiline hõlvamine. Suurepärase tulemuse tingis kindlasti julge otsus valida alusmaterjaliks Mati Undi romaan, mille värvikad ja ambivalentsed peategelased Bertolt Brecht ja Hella Wuolijoki ning vihjed ja vinjetid paljudele teistele tolle perioodi ajaloolistele isikutele ja sündmustele vallandasid tegijate fantaasia ning võimaldasid luua hämmastavalt rikkaliku läbilõike sõjaeelse ja sõjaaegse Eesti ning maailma ideoloogilisest kirevusest, aga ka sotsiaalpoliitiliste valikute ja vaidluste sõlmpunktidest.
Autorid ei uppunud sellesse materjali, vaid suunasid vaataja väga selgelt oma valikuid pidi nii ruumist ruumi kui mõttelt mõttele. Raske oli eristada lavastaja ja kunstniku (Kristiina Põllu) panust, kuid mahajäetud vaksalis kõige erinevamate etenduspindade loomine ning ka kostüümide valik oli jalustrabav. Näitlejatel (Maarja Jakobson, Maarja Mitt, Kristel Leesmend, Henrik Kalmet, Robert Annus, Tõnis Niinemets) oli raske ülesanne – vaid mõne detaili ja lause abil moonduda väga erinevateks tegelasteks, aga nad tulid sellega suurepäraselt toime, nii et eripreemiat väärinuks ka kogu ansambel.
Möödunud aasta oli eriti rikas väga põnevate lavakujunduste poolest. Julgen öelda, et just kunstnikuauhinnale oli konkurents seekord kõige tihedam. Rosita Rauale tõi tunnustuse tema viljakas koostöö nelja teatriga koguni viie lavastuse (nende seas kolme värvika lastelavastuse) loomisel. Tema seekordsed täiskasvanute lavastuste kujundused paistsid aga silma, lausa hämmastasid funktsionaalse fantaasiarikkusega.
Lavastust «Mees, kes ei teinud mitte midagi» (lavastaja Aare Toikka) mängitakse nukuteatris mitmetasandilistel mängupindadel sadadest vanadest kartulikorvidest kuhjatud mäe ees, otsas ja seeski, kusjuures mäng nende korvidega muutub lavategevuse orgaaniliseks koostisosaks. Vene Teatri väikeses saalis etenduvas «Sonimises kahele» (lavastaja Artjom Garejev) demonstreerib Raud, kuidas tavaline elutuba muutub etenduse käigus kohutavaks ruum-monstrumiks koos sellest meile peale tungivate koletistega.
Näitlejaauhindade laureaatide valik võib tunduda mõneti üllatuslik, olgu sellegi poolest, et kolm neist jõuavad sellise tunnustuseni (ka nominatsioonini) esimest korda. Vanemuise noor näitleja Marian Heinat pälvis naispeaosa auhinna oma kolmandal teatrihooajal loodud Bessi rolli eest lavastuses «Laineid murdes» (lavastaja Tiit Palu). Samas pole nii noorelt auhinnani jõudmises midagi erakordset, varasemaist aegadest meenuvad Katariina Lauk, Kersti Tombak, Kadri Lepp ja Laura Peterson.
Bessi osa on tänuväärne selle poolest, et temasse on dramaturgiliselt sisse kirjutatud võimas arengukaar, mille väljamängimisega Heinat ka usutavalt ning vaatajale hingekriipivat kaasaelamist võimaldavalt toime tuli. Ain Mäeotsa lavastatud «Beatrice’is» tõestas Heinat, et näitlejanna suudab luua meeldejääva rolli ka hoopis napima dramaturgilise materjali abil.
Meespeaosa auhind läks seevastu nominentidest kõige eakamale, Martin Veinmannile, kelle rolle mäletame Draamateatri laval juba alates 1972. aastast. Ingmar Bergmani «Sarabandis» (lavastaja Peeter Raudsepp) tema loodud 86-aastane Johan, nihestunud teadvusega ning igapäevasest olustikust juba nagu lahtirebitud, abitult koomiline, aga samal ajal kõigega enda ümber manipuleerida tahtev isiksus, haaras pilgu lavastuse esimestest minutitest. Sellist Veinmanni polnud me seni näinud, tõdes žürii üksmeelselt.
Harriet Toomperele kinkis teatrijumal 2017. aastal kaks väga erinevat karakterrolli. Kui «Ivanovis» (lavastaja Uku Uusberg) särab ta Babakinana teiste suurepäraste tähtede seas, siis lavastuses «Praegu pole aeg armastamiseks» (lavastaja Damir Salimsjanov) vallutab Toompere koomikutalent teenijanna Thessala rollis kogu lava, kontrasteerudes tänuväärselt peaosaliste tragikoomilisusega. Tundub, et just kohtumine külalislavastajaga aitas Harriet Toomperes peitunud väga tugevad karakternäitleja võimed eriti esile tuua.
Meeskõrvalosa auhind oli ainus, kus žüriil tuli hääletada kaks korda. Oli ju Guido Kangur rollide eest lavastustes «Ivanov» ja «Kolm talve» (ning lisaks peaosa eest lavastuses «Pärast proovi») äsja saanud kõrgeima võimaliku näitlejatunnustuse, riigi kultuuripreemia. Nüüd oli iga žüriiliikme südametunnistuse otsustada, kas võtta seda kui näpunäidet ja meie kompetentsuskriteeriumi või hoopis võimalust osutada, et õiglaselt riiklikult kroonitu kõrval on aastas olnud ka teisi väga säravaid osatäitmisi.
Valik langes Ago Andersonile, sest raske on leida ühe aasta ja (mees)näitleja seest vastandlikumaid rolle kui «Säärase mulgi» (lavastaja Kaili Viidas) pruut Maie ning enda paratamatut hukku ette aimav traagiline kolhoosiesimees Harald Kuremeri «Kaarnakivi perenaises» (lavastaja Peeter Tammearu). Aga Andersonil on imeline anne – mängides nii filmides, seriaalides, komöödiaõhtutel kui ka teatris suurel hulgal pehmelt öeldes pooltotakaid mehi (ja naisigi) suudab ta pisidetailide abil muuta nad kõik erinevaks, laskumata seejuures kordagi otseste labasusteni. Veel imepärasem on, et ta suudab selle juures säilitada annet tõeliselt inimlike ning hingeminevate traagiliste karakterite loomiseks.
Draamažüriil oli otsustada ka ühe Kristallkingakese rändauhinna laureaadi üle, mis antakse noorele teatriinimesele esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Väljaspool Tallinna tegutsevad noored jõuavad pealinnarahva teadvusse paratamatult mõningase ajanihkega. Seepärast andsime selle auhinna 2015. aastal Viljandis lõpetanud Endla näitlejale Sander Rebasele, kes möödunud aastal jõudis Kinoteatri sildi all monolavastuseni «Ei Tao» (lavastaja Paavo Piik), mis arutles pornograafia rolli üle meie igapäevases elus.
Suurepärase lavaorgaanikaga noormehe esituses kõlasid ka kõige kõhedamad ja piinlikkust tekitavamad teemad loomulikult ning enesestmõistetavalt, kusjuures tegijate kavatsused olid tõsised, mitte lihtsalt kassamenu tuua tõotanud teemat näppivad, ning lugu pani mõtlema asjade üle, millest pole kombeks valjusti rääkida.