Raimu Hanson: Staarihakatis ähvardab päris staare tulistada

Tartu Postimees, 15.01.2015

Tartu Uues Teatris esietendub täna õhtul Mihkel Raua staarisaatenäidend «Viimne voor», mille on lavastanud Ingomar Vihmar ja milles haarab relva noormees, kes kindlasti soovib laulda ka teist laulu, et pääseda saatesse.

Näidendi tõi kaks aastat tagasi oma versioonis välja Von Krahli teater pealkirjaga «Järgmine voor». Seejärel arendas Mihkel Raud oma näidendit edasi ja see jõudis lavale Ameerikas pealkirja «American Monkey» all. Praegu on lavastused valmimas Soomes ja Moskvas.

TV3 näitas detsembris telelavastust «Viimne voor», selles on needsamad näitlejad, kes tulevad vaatajate ette ka nüüd Tartu Uues Teatris. Staaridena on žüriilaua taga Mart Sander, Liis Lemsalu ja Mihkel Raud ning saatesse üritab pääseda Viljandi kultuuriakadeemia 10. lennu näitlejatudeng Rauno Polman.

Etendused on kavas jaanuaris Uues Teatris ja märtsis Vaba Lava teatrisaalis Tallinnas.

Enne läbimängu kolmapäeval vastasid trupi liikmed Tartu Postimehe küsimusele, mille poolest erineb Uue Teatri «Viimse vooru» lavastus sama näidendi televersioonist ja lavastusest Von Krahli teatris.

Arvamused

Rauno Polman, näitleja

Tekst on jäänud samaks, kuigi oleme teinud Tartu Uues Teatris proovides natuke muudatusi ja leidnud uusi aspekte. Mulle kui näitlejale on väga tähtis keskkond, kus mängida. Siin olen ma juba ära harjunud, on mõnus olla. Kujundus on võrreldes telelavastusega väga lihtne ja loob reaalse olukorra, kus üks staarihakatis tuleb eelvooru.

Mart Sander, näitleja

Von Krahli teatri lavastust ma kahjuks ei näinud. Televersioonist erineb praegune lavastus kindlasti üsna mitme asja poolest.

Kui tegu pole just kohutavalt hea filmiga, on teatrilavastus üldjuhul mitmekihilisem kui film, sest teatris saab vaataja valida, mida ta vaatab, filmis ja telelavastuses aga näidatakse mingeid konkreetseid asju ja ülejäänu jääb kahjuks silma eest varju.

Selles näidendis on palju rohkem aspekte ja tahke ja võimalusi näha, kui see tuli esile telelavastuses. Seal nägime dialoogi ja kuulsime teksti, aga ei saanud võimalust kaasa fantaseerida, kaasa järeldada.

Telelavastus viis tähelepanu fookuse ühele või teisele asjale, mis hetkel oli oluline, ja jättis pimedusse kõrvalliinid, mis on ka väga-väga tähtsad. Ja seepärast võis tunduda – paljud inimesed on nii öelnud –, et see on lihtsalt üks rõve etendus, et seal ei ole mingit sõnumit.

Mina ei leia nii. Ma leian, et sõnum ja mõte ja konks, mida alla neelates võib igaüks ise kaugele kaasa mõelda, on vägagi olemas. Aga see tuleb ise üles leida, seda ei tooda kandikul ette.

Meil endal on seda teatris teha palju huvitavam kui teles. Ma usun, et tuleb hea lavastus.

Liis Lemsalu, näitleja

Ma ei ole paraku näinud Von Krahli teatri lavastust, aga ma olen aru saanud, et kõik variandid on väga erinevad. Ma arvan, et selles tükis, mis me Tartu Uues Teatris nüüd teeme, on jällegi midagi uut ja publikule huvitavat. Meie lähenemine näidendile on veidi teistsugune, kui oli telestuudios.

Mihkel Raud, autor ja näitleja

See näitemäng on minu töödest omamoodi kõige edukam, jõudnud kõige kaugemale. Praegune lavastus erineb eelmistest igat moodi. Ma olen näinud ameeriklaste ja Von Krahli varianti, televisioonist ma seda ei vaadanud. Tegelikult on see tekst mul kirjutatud lavale, nii et siin on see oma õiges keskkonnas.

Praeguste proovidega on ta kõvasti muutunud. Kujundus on minimalistlik ja selle teksti puhul ei olegi lavakujundus nii tähtis kui muud asjad.

Ingomar Vihmar, lavastaja

Kui võtta faabulat pidi ja näidendi puänti silmas pidada, ei erine telelavastus sellest, mis tuleb Tartu Uues Teatris, aga erineb selle poolest, et teater on hoopis teine kui televisioon. Ja see on üks põhjus, miks me otsustasime seda ka teatris mängida.

Mina isiklikult olen – ja ma arvan, et on ka näitlejad – näidendi võimaluste suhtes pärast telelavastust palju targem. Ma arvan, et sisuliselt on ta nüüd proovidega sügavamaks muutunud. Von Krahli lavastust ma ei ole näinud, ei oska võrrelda.