Riina Oruaas/Arvustus. Muutumise imperatiiv

Riina Oruaas, Sirp, 12.01.2024

Renate Keerdi lavastus „Päva lõpuks, kiigu“ Tartu Uues teatris kätkeb endas nii Keerdi kui ka lavakunstikooli XXXI lennu tugevaid külgi. See on õnnelik ühendus, kus lavastaja ja trupp on ilmselgelt koostööd nautinud ning fantaasialendu ei ole piiratud.
Alates esimestest lavastustest Kompanii NIIga iseloomustab Keerdi käekirja tugev kujundiloome, kus keelemäng on teisendatud füüsiliseks ja ruumiliseks kujundireaks, mida kannab kindel teema, on selleks siis kodu loomine („Lävi“), riietumisrituaalid („Ült“) või midagi muud argist, mida „absurdikirurgia“* abil poeetiliselt väärindatakse.
Sel kevadel lõpetav lavakunstikooli näitlejate lend on end näidanud eri žanrites ühtlaselt tugeva trupina, kus igaüks on võimeline kiireks ümberkehastumiseks, psühholoogiliseks rolliloomeks ning etenduskunsti füüsiliselt intensiivseks ja kontekstitundlikuks soorituseks. Kursus on saanud etenduskunsti võttestiku valdamist näidata intrigeerivas „72 päevas“ (lavastajad Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, Giacomo Veronesi) ja „Komöödias“ (lavastaja Mart Kangro), mis sarnaselt Keerdi lavastusega võimaldavad noortel täita ruumi ning liikuda ühest stseenist teise, kaotamata lavalist pingestatust.

Lavastuses „Päva lõpuks, kiigu“ ei anta pikka aega kätte ühtki juhtmotiivi, mille arengut saaks vaataja jälgida. Etendus algab tühja lavaga, mida kõigepealt täidavad üksikud veerevad pingpongipallid, seejärel kummalises poosis üle lava kappavad näitlejad. Juba järgmises stseenis kehastavad tegelased rõõmsaid kopraonusid, kelle vägivaldsed suhted ei sega tõdemust, et on mõnus päev. Olukord teiseneb ühest absurdsest situatsioonist teise, ühtlasi otsitakse taga kedagi Kiirat ja Pauli, kelle kohta jagatakse alustuseks vaid ebamäärast infot, et nad on silla all.
Näitlejad saavad end näidata nii ühtse grupina kui ka individuaalselt, nii koos tegutsedes kui ka üksteisele vastu töötades. Nad õrritavad vaatajat soolise ambivalentsuse, kasvu ja kehaehitusega mängides, ootamatute agressioonisööstude, parodeerimiskunsti ja rokkstaari karismaga. Oleks ebaõiglane kedagi eraldi esile tõsta, kuna olulisem on trupi koosmäng, mille käigus ei kardeta näidata oma keha ka poolalasti, lubades vaatajatel jälgida kuueteistkümne eripärase selja ühes rütmis, kuid siiski iselaadset võnkumist. Vahelduvate kujutluspiltide tarvis väliseid vahendeid peale pingpongipallide, mõne puuhalu ja suure hulga munarestide õieti ei kasutatagi.
Keerdi senisele lavastajakäekirjale omaselt on „Päva lõpuks, kiigu“ kindlasti füüsiline teater, seejuures ka tugevalt näitlejateater, kuna luuakse kiiresti lavatüüpe, kasutatakse oma häält eripärasel viisil (siinkohal peab mainima pinksipalli-koprapõskedega tausta„ümisejaid“ Richard Esteri kõrgehäälsele soolole „Stand by me“), pakutakse efektseid misanstseene ja mängitakse välja konflikte.
Lausa linnaehitusliku mõõtme saavutab mäng munarestidega, mis laotakse kõrgusesse, seejärel lükatakse üle lavapõranda laiali, et kaootiline hunnik omaenda elu elama hakkaks. Munarestidest torni ehitamise stseen sisaldab endas kindlasti enim soorituspinget, millele publik ärevalt kaasa elab: kas õnnestub saavutada tasakaal ja torn jääb püsima?

Sest ootamatult võtab juhtimise üle üks naisnäitlejatest (nähtud etendustel Hanna Jaanovits või Hele Palumaa) ning nõuab aina kõrgemat torni, kuni see oma raskuse all ümber kukub. Jaburuseni argistest esemetest luuakse terve maailm. Muutumise või muundumise kõval on lavastuse keskne märksõna kindlasti tasakaal. Pealkirjas väljenduv kiikumise motiiv ei avaldu lavastuses kordagi otseselt, osutatakse hoopis eri pooluste vahelise tasakaalu otsimisele ning mängulisele pendeldamisele tõuke- ja tõmbejõudude vahel.
Kujutluspildid üksi ei tähenda midagi, kui neile ei teki võrdlusalust, mille abil vaataja oma peas pildi kokku paneb. Keerdi käekirjale omane ootamatutest seostest ja muundumistest tekkinud absurd on selles lavastuses tihedalt tsitaate täis. Eespool mainitud paroodilisus (imiteeritakse David Vseviovi, Juhan Viidingut entusiastlikele raadioreporteritele eksistentsialistlikke vastuseid andmas) põimub popkultuurile omaste viidetega, millest eredaim on Chris Isaaki „Wicked Game'i“ taustal loodud mäng pimeduse, punase valguse ja juustega (valguskujundajad Renate Keerd ja Kärt Karro, muusikalised kujundajad Renate Keerd ja Karl Birnbaum). See on tõeline popkultuuri leekiv armastus - maagiline ja klišeelik.

Kui Keerdi lavastuste süvastruktuuri kandvaim tala on täpne keeleline kujund, mis avaldub kehakeeles ja kujundimängus, siis „Päva lõpuks, kiigu“ on erand. Laval kõneldakse rohkem kui tavaliselt, stseene saadavad lood Kiirast ja Paulist, hirmudest ja haigustest. Selget pilti neist kahest tegelasest ei saagi, sest nende identiteet on pidevas muutumises. Erinevalt abstraktsest ja kujundiküllasest lavategevusest on Kiira ja Pauli lood detailiküllaselt argised, hargnevad laiali ning lõpevad tüünes rahulolus elu ja iseendaga. Nagu öeldud, on lavastuses valla lastud pöörane fantaasialend, kuid viimastes stseenides oleks ära kulunud kärpimine: ideeküllasele koosloomele tüüpiliselt on lavastusel mitu lõppu. Viimased stseenid jäid seni tehtut sõnaliselt üle kordama, kinnitama muutumise mantrat, mis mõjus rohkem moraalilugemise kui lavastuse lõppakordina.
Aga mis on sel kõigel tegemist kobrastega? Kobras on loom, kes korraga nii ehitab (tammi) kui ka lammutab (metsa) ning looduse ümberkujundajana sobib ta Keerdi lavastajakäekirja iseloomustama nagu valatult, eriti Emajõe-äärses teatris, kus tudengite avastusretked Tartus olid olnud lavastuse ettevalmistusprotsessi osa. Kevaditi võib Emajõe sildade all näha usinalt kodu ehitavaid kopraid, kaarsilla alt oli toodud teatri fuajeesse ka etenduse lõpus tsiteeritava Kairo teose „Ka sinu lähedane võib põdeda maasikamaaniat“ koopia. Kodu ja paarisuhe on korduv teema teisteski Keerdi lavastustes, kuid teiste samu teemasid varieerivate lavastuste kõrval on „Päva lõpuks, kiigu“ Keerdi töödest sentimentaalseim, millest oleks lõpuosa selgema väljapuhastamisega võidud pääseda. Kui moraal kõrvale jätta, siis näib, et Paul ja Kiira on leidnud endale õdusa kodu Tartu subkultuuris, kus ühtaegu osatakse olla nii väikekodanlik kui ka igasuguse normaalsuse suhtes pentsikult nihkes. Eks seegi on muhe kiikumine äärmuste vahel.

* Enriko Mäsak, Keeleõendus ja absurdikirurgia. - Teater. Muusika. Kino, märts 2021.