Tartu Uue Teatri "TAPTY1985. Laskumine orgu" avas maikuu eelviimasel neljapäeval Taaralinna peagi kaduvas Keskpargis Eesti suveteatrihooaja ning kergitas ühtlasi lati äärmiselt kõrgele. Etendus pakkus suurepäraseid võimalusi mõtte- ja ajarändudeks ning kestis neli tundi ja 45 minutit.
1985. aastal oli teise maailmasõja lõpust möödas 40 aastat. Nüüd on aastast 1985 möödas 40 aastat. Metsik, kui nii mõelda. Omamoodi huvitav kokkusattumine, mis näitab, kuidas aeg kulgeb. "TAPTY1985. Laskumine orgu" ongi mäng aja ja ruumiga. Selles pole nimitegelasi, pole peategelasi. Läbi käivad dissidendid, parteilased, kaasajooksikud ja lihtsad inimesed. On idealiste ja skeptikuid, põhimõttelisi karjeriste ja põhimõttelisi opositsionääre. On fakte ja on fantaasiat – võta nüüd kinni, kumba rohkem.
Tartu Uus Teater on oma sihiks võtnud iga lavastusega enda jaoks selgitada ja vajadusel ümber mõtestada oma nimes sisalduv "teater", sest nii saab "uus" nimes olla aus. Seda nad tõesti teevad.
Selle lavastuse puhul on palju tavatut. Esmalt mängupaik, mis on lausa hirmutavalt perfektne. Muidugi on meil tehtud palju kohaspetsiifilist suveteatrit, kuid alati piiratud ja suletud, sageli hüljatud ruumis: vanas mõisas, lagunevas klaasitehases, unustatud suurvaimu kodukohas ...
Lavastuse "TAPTY1985. Laskumine orgu" tegevuspaik ei ole piiratud aia, okastraadi ega koertega. Proovide käigus juhtus, et möödakäivad inimesed sattusid nii-öelda lavale ega saanud arugi, et see on lava, kuigi näitlejad jooksid ringi. Niisugune lähenemine on ideaalne, ma ei mäleta, et kunagi varem oleks tekkinud sellist ajaaugu tunnet.
Publik koos lavaks oleva pargiga on osa orgaanilisest ja liikuvast linnaruumist, teisalt on see mõneks ajaks omamoodi paralleelreaalsus, kus aastaarvuks kirjutatakse 1985 ja kust saad piiluda mingi metafüüsilise fenomeni abil taamal paistvasse tulevikku. Mis kummalised helendavad karbid on möödujatel vahel käes, vahel kõrva ääres? Miks enamik kannab valgeid tosse – need saavad ju kohe mustaks? Ja kust nad need üldse said? Hõljukitel möödujaid ei ole, nagu tulevikust võiks eeldada, küll aga inimesi, kes seisavad veidratel riistapuudel, mis paistavad ise liikuvat. Kuidas?
Kas võib juhuslikel möödujatel sama tunne tekkida, vaadates kummalisi patšokkidega pintsakuid, veidra tegumoega pükse ja rohkem või vähem absurdselt puhvis soenguga inimesi puude vahel ringi sebimas? Koht on sama, numbrid teised. Elu seguneb eluga.
Üle ega ümber ei saa etenduse tavatust pikkusest. Esietendus kestis peaaegu viis tundi. Selle aja jooksul värskuse ja entusiasmi säilitamine nii vaimselt kui ka füüsiliselt eeldab tugevalt treenitud teatrisõpra. Plasttoolid ei ole pehmelt öeldes mugavad ja kui satud istuma kahe kogukamat sorti vaataja vahele, hakkad peagi igatsema odavlennufirma istmevahesid. Kõrvaklapid ei summuta müra nii hästi, kui võiksid, ning kuigi tegemist ei ole kõige odavama otsa mudeliga, pole nii pikka aega neid peas hoida just kõige meeldivam.
Kas oleks olnud võimalik sõnumit edasi anda kaks korda lühema ajaga? Võimalik. Teistpidi võttes on lavastusse peidetud ideid, mõtteid, vihjeid, metatasandeid, assotsiatsioone, metafoore, sümboleid ja mõistukõnet nii tihedalt, et jaguks terve aasta repertuaari täitmiseks.
Publik kuulebki heli vaid kõrvaklappidest, muud võimendust pole. Neis on kolm kanalit, nii et kui stseen algab, leiab tegelikult paralleelset aset kolm stseeni. Kolmandik publikust kuuleb ja näeb esimese vaatuse ajal esimest, teise ajal teist ja kolmanda ajal kolmandat. Kolm identset vaatust, kuid et inimesed vahetavad vaheajal kohti, saavad nad osa kõigest kolmest ning neid ühendavad lülid hakkavad alles järk-järgult oma kohale asetuma.
Lavakujunduses kannavad keskset rolli kevadised pärnad. Varsti neid puid enam pole. Ma ei tea, kas nad aimavad seda. See on nende kandev ja ühtlasi üks viimaseid rolle. Jällegi üks võimas kujund fantaasia piitsutamiseks. Kas kultuurikeskust tuleb puudest ülemaks ja tarvilisemaks hinnata? Need vaidlused on juba vaieldud, otsused tehtud.
Kõik näitlejad ja muusikud kannavad identseid kostüüme. Ajastutruult lohvakad heledad püksid muutuvad põlvede kohalt allapoole punaseks. Aastal 1985 ei kandnud selliseid keegi, nüüd on need osa tohutust hulgast lavastusse peidetud sõnumitest. On need punased punaste ees põlvitamisest, kaudsest leppimisest verise režiimiga?
Etenduses lehvivad lipud ja pingutatakse plagusid. Aga nendel puuduvad värvid. Aastal 1985 oli elus teatava edu ja sotsiaalse positsiooni saavutamise sümboliks kilekott. Kilekotte kohtad ka tegelaste käes, aga värve ja logosid pole nendelgi.
Näitlejate ansambel on ühtlane ja terviklik. Et kostüüme ei vahetata, on karakterivahetus puhtalt osaliste meisterlikkuse kanda. Elise Metsanurk demonstreerib märkimisväärset ampluaad ja noort energiat, igas tegelaskujus on oma rütm ja oma maailmataju. Erik Richard Salumäe õlul on teistega võrreldes suurem koomiline koorem ning parodeerimine, absurdi ja iroonia piiripealne mäng mõjuvad vaimukalt, aga mitte kerglaselt.
Muusikal on lavastuses kandev roll. Kõik palad olid aastal 1985 juba olemas ja lauldud, kui välja arvata Kärt Tominga lugu "Korallid Emajões", mis ilmus paar aastat hiljem. Kõikide sõnade autorid on Tartuga seotud: Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Uku Masing, Betti Alver, Karl Ristikivi. Kõlavad legendaarsed "Arkaadia teel" ja "See maa, mis elab sinus", Suveniiri palad "Mandoliinid öös" ja "Reisin". Muusikajuht Kulno Malva ja trummar Tõnis Kirsipu on oma kunagisi ajaleheputkasid meenutava disainiga putkades terve etenduse pille mängimas ning korra avaneb mõlemal ka meeldiv võimalus teha teoks iga pillimehe salaunistus ja anda tüütule tüübile korralikult pasunasse.
Paralleele tänapäevaga on rohkelt, sõjahirm oli toona ja on ka nüüd. Kõik otsivad oma kohta elus, võimalusel sooja ja mugavat, aga elu ennast need otsingud enamasti väga ei huvita.
Tegelastel pole üldjuhul nime, kuigi vahel võib selgelt aimata prototüüpe. Kõik näitlejad on mitmes rollis, soorollid ei ole samas olulised, naine võib vabalt mängida ka meest. Identiteedi- ja eksistentsiaalsed küsimused painavad peaaegu kõiki. Midagi kindlat ei ole.
"Ma lihtsalt olen oma aega oodanud, aga seda ei tulegi. Ma olen kehvad pakkumised tagasi lükanud, aga häid pakkumisi ei tulnudki. Ja nüüd ei tule ka kehvasid. Mulle ei tule isegi punaseid tellimusi. Meile siia Tartusse ei tule enam isegi ilusaid punaseid suuri tellimusi. Me oleme lihtsalt kaluriküla lennuvälja külje all, kus tehakse lillepilte ja maastikumaale, jauratakse vaimust ja kepitakse." Üks näide ühest monoloogist.
"TAPTY1985. Laskumine orgu" ei paku vastuseid, küll aga loob ajas rändava ruumi, kus igaüks võib kohata iseennast. Lavastus ei taotle huumoriteki alla pikutama pandud nostalgilist mugavust. See on ligi viie tunni pikkune eksperiment, mis nihutab ajataju. See ei selgita, ei õigusta ega rahusta. Ja kindel on ka, et see on käesoleva aasta üks kõige olulisemaid lavastusi.
LAVASTUS
"TAPTY1985. Laskumine orgu"
Lavastaja Ivar Põllu
Dramaturgid Ivar Põllu ja Katrin Ruus
Kunstnik Kristiina Põllu
Muusikajuht Kulno Malva
Laval Maarja Johanna Mägi, Maarja Jakobson, Elise Metsanurk, Juhan Soon, Kirill Havanski, Helgur Rosental, Erik Richard Salumäe, Kulno Malva, Tõnis Kirsipu, Johhanna Anett Toomel ja Helle Mari Toomel
Esietendus 22. mail