Kus on Tartus org? Ei öelda ju „läksin orgu“, öeldakse „läksin jõe äärde“, „läksin mäest alla“. Toomeorg, Kassitoome on, aga Kassitoomel pole metafüüsilist potentsiaali. On „all“ ja on „ülal“, aga orgu ei ole, org peab olema kuskil mujal. „Org vahtis lahtistest seintest sisse. Tumedus ja kõik see, mis oli juba olnud, tuli tagasi.“ Nii ütleb kas füüsik või psühhiaater romaanis „Endspiel. Laskumine orgu“ (ei tsiteeri, nii on meelde jäänud). Ja siis veel sealsamas kuskil: „… psühholoogiline inimene – lollus, ei ole sul psühholoogiat, on ainult maastik, kuhu sind on visatud, pandud, maastik, mida endaga kaasas vead, hambad ristis tassid.“ Lavastaja Ivar Põllu on öelnud, et suuremat seost „Endspieliga“ lavastusel ei ole, Vahing ja Kõiv ei tegutse.1 Ometi on seos mälu uurimise, mälestuslikkuse ja meenutuslikkuse kaudu olemas. Vahingu ja Kõivu romaan tegeleb oma materjaliga lavastusega sarnaselt. Tartu Uue teatri „Tapty 1985. Laskumine orgu“ loob mitte niivõrd psühholoogiliselt huvitavaid tegelasi, vaid just psühholoogiliselt huvitava maastiku.
Lava. Publik istub oma üsna kitsas sektoris, et järgmises vaatuses istuda sektori võrra vasakule, ja siis veel omakorda edasi. Kuna keskpargi puud ja tänavalaternapost varjavad osa tegevust kõrvalsektorites, siis saab publik jälgida ikka oma üsna kitsast, ca kümnemeetrist lavaosa. Lava ei ole lai, vaid hoopis sügav.
On suveteatrilavastusi, mille tarvis ehitatakse kuhugi metsa lava, tuuakse tehnika ja ruum kaob. Nii Tartu Uue teatri „Serafima+Bogdani“, „Hungerburgi“ kui ka „Tapty 1985“ (jt) puhul muudetakse ruum tähendusi kandvaks lavastuse osaks. Lava on sügav selles mõttes, et taha sa õieti ei näe, põõsad, puud ja putkad varjavad selle ära. Samas vilksatavad pargis möödakõndivad inimesed, keegi sõidab rattaga, keegi jääb seisma ja otsib midagi seljakotist. Vahepeal tekib õudne tunne, et seal põõsaste taga on üks tribüün veel nagu „Serafima+Bogdani“ puhul. Et seal istuvad inimesed mingis muus ajas, näiteks aastas 1985, kõrvaklapid peas ja vaatavad siiapoole. Mida nad näevad? Millal mina pean minema üle lava ja istuma sinna?
Ilm. Väliteatri puhul ei pääse ilmast rääkimata. 23. mai etenduse esimese vaatuse sajab õrna vihma, mis ei häiri, aga teiseks vaatuseks on sadu lausaline. Minu soojad, vapralt märtsilörtsi talunud riided on märjad, mul on külm. Heili Sibrits andis küll garantii, et pärnad ei lase vihma läbi, aga võta näpust. Laiadelt pärnalehtedelt niriseb pähe see, mis vihmast võradesse alles jäi. Tavaliselt on väliteater lihtsalt veidi ebamugav kogemus: palav, külm, niiske, kuiv, sääsed ja parmud, pärast sõida etendusest segaste tunnetega kaks tundi koju. Mul ei olegi olnud niisugust kogemust, et ma küünte ja hammastega eluraasukese küljes kinni ripun. „Tapty 1985“ puhul on see aga isegi nauditav kogemus, mis muudab laval toimuva erakordselt intensiivseks.
Esmalt muidugi visuaalselt: minu eelmise aasta sügavaim teatrikogemus oli Rene Liivamäe „Mann und Licht“ (osa „Hungerburgist“) Narva-Jõesuus. Vihmamärg muru keskpargis, pärnad, põõsad, kõik sätendab, valguskiired murduvad igas piisas. Ausalt öeldes kipub valguskujundus Liivamäe ja taevaisa koostöös isegi varjutama näitlejate tööd. Loomulikult on liialdus öelda maikuise vihmasaju kohta „looduse stiihia“. Tagantjärele polnud hullu midagi, aga lavastuse tähenduslikuks, piibellikuks osaks muutus sadu küll.
Teiseks muutub lavastus intensiivseks isikliku pingutuse tõttu. Ei taha ju, et oleks külm ja märg, aga on, ja ära minna ei taha, ei saa, põnev on. Tavaliselt istud teatris pehmel toolil ja see, mis laval toimub, kas mõjub või ei mõju. Etenduse mõju sõltub ainuüksi lavastaja, näitlejate ja kunstnike tööst. Kui on nigel, ignoreerid ja mõtled, mida vaheajal puhvetis süüa. Säärasel puhul, kui lavastus on sind hakanud paeluma, sind oma sõrme otsa keeranud ja on külm, kuulad sa tähelepanelikumalt, vaatad ainitiselt, oled emotsionaalselt lavastuse osa. Vihm langeb võrdselt sinu ja näitleja peale, publik ja näitlejad muutuvad lahutamatuks ning lavastus hakkab teistmoodi tööle. Mismoodi teistmoodi?
Maastik. Nii Margus Mikomägi2 kui ka Heili Sibrits3 on toonitanud lavastuse teemade aktuaalsust. Paralleele ja seoseid muidugi saab leida, aga mul tekib etendusel ses osas tõrge. Ma ei taha etendust vaadata kui veel ühte minevikku paigutatud tänase päeva kommentaari, vaid tajuda seda kui mälu uurimist, mälu jutustamist. Psühhiaater või füüsik, emb-kumb: „… aeg, mis meile antakse, tuleb meile ikka minevikuna, see tähendab, ta on praegu see, milleks ta ennast, see tähendab meid, on jutustanud.“ Või siis: „Sõna on haige faabula järele, nõnda sünnib aeg, mis sulle kaela visatakse.“
Nii lavastuse keskkond kui ka narratiivi katkendlikkus, episoodilisus võimaldab tõmmata paralleeli hoopis sellega, kuidas me mäletame, millised protsessid toimuvad ajupähklis meelde tuletamise ajal. Tegelased meenutavad kedagi, mõnel on nimi, teisel mitte, täpselt nii nagu oma mälusügavuses tuhnides avastad kellegi repliigi, mingi värvitooni toas või akna, mida enam ei ole. Soovitaksingi tulevasel publikul lasta lavastusel endaga juhtuda. Küsige endalt näiteks, milline aisting teie mälupiltidest kaob esimesena? Kas unustad esmalt lõhna või heli?
Lavastuse pealkiri „Laskumine orgu“ viitab otsesõnu tekstile, milles Vahing ja Kõiv püüavad mälu järgi konstrueerida 1960. aastaid, satuvad hätta, ängitsevad ja vaevlevad metafüüsika käes. Miski selles, mida nad kujutavad, ei ole päriselt tõsi ega tõelinegi, aga see, mil moel nad mäluga ringi käivad, on ehe, protsess ise on tõeline. Ka „Tapty 1985“ mäluprotsess on tõeline, mis siis, et näitlejad kannavad kostüüme, mitte ajastutruid rõivaid, mis siis, et midagi sellist, mida laval esitatakse, pole kunagi sündinud.
Tartu. Sarja „Sünge juhtum“ („True Detective“) esimeses hooajas ütleb uurija Rust Cohle ühe provintsiasula kohta: „See paik on nagu kellegi mälestus linnast, ja mälestus on hakanud ununema. Nagu polekski siin kunagi olnud midagi peale võpsiku.“ Ka seda Tartut ei ole enam olemas, mida lavastuses esitatakse (meenutatakse?).
Mina olen sündinud 1986. aastal ja mul n-ö tuli pilt ette siis, kui lavastuse tegelaste probleemid ja ängid olid vaikselt minevikuks saanud. Mäletan, kuidas bussis öeldi ühe karvakasvanud mehe kohta: „Eluheidik, aga kunagi oli dissident.“ Etendusel ei saa mulle meenuda need inimesed ja nende ängid, küll aga meenub maastik, see Tartu, mida enam ei ole ja mille mälestus on hakanud ununema. Vaikne, autosid peaaegu ei ole. Tolm ripub äärelinna kruusase tänava kohal. Paksud meetrised võililled kasvavad muretult läbi sellest, mis pärast asfaldi äravarastamist õnnestus tänavale maha panna. Ehitusprügised jäätmaad, kus laps võib mingi orgi otsas kergesti silma peast kukkuda. Jõgi. Org. Miilitsaauto.
Tegelased. Etendusel meenub üldse palju. Nägusid, tänavaid ja tekste. Üks selline tekst on Jaan Unduski „Eksistentsiaalne Kreutzwald“. Undusk kirjutab: „… tõeliselt vaba inimene ei allu oma valikuis mitte loogikale, vaid valib absurdi jätkamise, s.t. elu. Valides absurdi, näitab inimene oma eetilist üleolekut mistahes metafüüsilisest loogikast ning tõestab oma võime vastutada täielikult iseenese eest. Ma ei käitu loogiliselt, aga just seetõttu olen ma eetiliselt usaldusväärne. [—] Eksistentsiaalse eetika lõpplauseks on absurdi jätkamine täie jõuga, iga oma hinge aatomiga; ainult sel juhul ei jääda talle alla, vaid säilitatakse loov mäss lõpuni. Kõik muu on kas enesetapp või väikekodanlus, ühesõnaga – eetiline kaotus.“4
Lavastuse tegelased on põnevas olukorras. Nad on sigitatud, kasvanud ja elavad süsteemis, mis on mõistusevastane, aga miskipärast endiselt veel toimib. Niisuguses ebaloogilises ruumis ebaloogiliselt käitumine tähendab aga süsteemi mõttes loogiliselt käitumist. Eituse eitus hakkab süsteemi jaatama. Selline inimene võib astuda parteisse, rääkida inimnäolisest küüditamisest või hakata nuhiks ja tema käitumine on talle endale loogiline. Praegu tundub imelik, miks kirjanik igatseb, et ta ära keelataks, aga lavastuse ajas on see iseenesestmõistetav.
Inimene ei suuda tajuda kaost: kaosesse sattudes hakkab ta otsekohe otsima ja nägema mustreid, struktuure, kas või nägusid. Pareidoolia on inimesele loomuomane. Ebaloogiliselt toimivas maailmas pole ebaloogiliselt käituv inimene mitte eetiliselt usaldusväärne, vaid süsteemi tööriist. Tahaks ju iga hinge aatomiga absurdi jätkata, aga miski ei ületa süsteemi absurdsust. Unduski mõtet jätkates: lavastuse tegelasel ei ole väljapääsu, nad on mõistetud sellesse Vene impeeriumi garnisonilinnakesse. Absurditunne ei aita, ei aita ka enesetapp ega väikekodanlus. Jääb ainult (l)ootus, et ehk midagi juhtub.
Mul on eelnevast lähtuvalt tunne, et lavastuse meesnäitlejad kipuvad mängima pigem tähenduslikkust, võrreldes naistega, kes aduvad paremini seda põhimõttelist eimiskit tegelase sees ja ümber. Maarja Jakobsoni ja Elise Metsanurga tegelastes on mingi selgelt aimatav ja raskesti sõnastatav nüansseeritus – miimikas, kehahoius, žestides –, nad justkui seisavadki vaikiva maailma ees oma küsimuste ja probleemidega, neist paistab selle ajastu ja keskkonna irratsionaalsus olemuslikult välja.
Pole midagi koomilisemat kui tõsidus. Ja meeste mäng on heas mõttes tõsine, nad valdavad materjali, keha ja teksti, nad tunduvad analüütilised ning nende stseenid on sageli naljakad. Metsanurga ja Jakobsoni rollid on ambivalentsemad, mulle näib nähtud etenduse põhjal, et nad mängivad rohkem sündmusele seljaga. Kui mehed teavad, et 1985 on n-ö vaheaasta, mil veel ei juhtu ja kõik on ära juhtunud, siis Metsanurk ja Jakobson asustavad seda aega ja maailma ning nende ees on tulevik veel tundmatu. Justamendi (või oli see Suveniir) stseenid on koomilised, neis on ettenägev pilk, samas kui Jakobsoni/Põllu luuletus „… suur Masing, su võitlus ei lõppe / sest meie jätkame siit …“ mõjub realistlikult. Ma ei imesta, ma usun, tahan uskuda: näitleja laseb mul anduda absurdile, et keegi võiski Masingu matusel midagi taolist ette kanda.
Oma vahva ambivalents on ka kostüümides. Mikomägi kirjutab, et tegelased on nagu seisnud põlvini veres. Tõepoolest, on ju kostüümid põlvedeni punased, ülespoole aga roosakasvalged. See tunne kisub pateetiliseks ning omab samamoodi tagantjärele antud hinnangu maiku. Seejuures kui näiteks Maarja Jakobsoni Irdi-monoloogi puhul hakkab tunduma, et ei – ei-ei. Need inimesed panid kunagi suure oktoobri karva punased riided selga ja on seisnud põlvini sitas nii kaua, et ülemine ots on päikese käes roosaks pleekinud.
Naised on lavastuses huvitavamad, mehed selgepiirilised, tervikuna jääb näitlejate mäng tasakaalu. Trupp, lava, valgus ja kostüümid toimivad tervikuna ning nõnda tekibki maastik, mälumaastik kui tavaline ja kulunud, psühholoogilisevõitu vaatemäng. Ainult üks asi jääb kripeldama. Millist etendust ma oleksin näinud siis, kui poleks sadanud? Kui poleks tekkinud seda peaaegu unenäolist ruumi, mis otse kisub minu seest välja pilte ja tekste? Jah, huuled olid lõpuks sinised ja nägu kaame, aga võib-olla nii ongi, nii peabki olema, kui satud ootamatult 40 aasta tagusele maastikule uitama.
1 Ivar Põllu: 1985 tähistab aastat, kus uut ei ole olemas. – ERRi kultuuriportaal 7. VI 2025.
2 Margus Mikomägi, Paranormaalne retk 1985. aasta Tartusse ja teleportatsioon tänasesse päeva. – Maaleht 25. V 2025.
3 Heili Sibrits, Aasta lavastus tehti jälle Tartus, nähtamatus teatris. – Postimees 23. V 2025.
4 Jaan Undusk, Eksistentsiaalne Kreutzwald. – Eesti Ekspress 5. XII 2003.