Sirp / See teie Sooster

Karin Allik, 19.12.2025, Sirp

Soosteri koolkond … see on siis Tartu koolkond? Moskva koolkond? Ei – hoopis Viljandi koolkond! Ja tuhka sellest, et Ülo Sooster pole kunagi Viljandis elanud ega tõusnud ka sel sügisel surnust, et Viljandis tegusid tegema hakata. Ivar Põllu eestvedamisel on Viljandis nüüd 12 noort inimest, kellele Sooster pole üksnes kuju kunstiajaloos, vaid inspiratsiooniallikas ja mõjutaja, võib-olla isegi (mõtteline) dialoogipartner. Kuigi need tosin tudengit ei plaani end tõenäoliselt väljendama asuda samades meediumides nagu Sooster – maal, graafika, illustratsioon, animatsioon –, elab sürrealist neis edasi mälestusena esimesest diplomilavastusest. Ja see pole mitte väike asi.

Tartu Uue teatri loominguline meeskond, TÜ VKA etenduskunstide tudengid ja Ülo Sooster on õnnelik kombinatsioon. Õnnelikud ei ole küll lood, mida koos jutustatakse, ent tänu Tartu Uue teatri mainele, tähelepanuväärsele ainesele ja värskele inimkooslusele on „Soosteri koolkond“ omandanud sündmuslikkuse, mida Viljandi teatriõppe ümber viimastel aastatel nappis. Ehkki kooliseinte vahel on tehtud nii mõndagi põnevat, pole teod suutnud eri põhjustel laiema auditooriumi radarile jõuda – võtkem kas või Ruslan Stepanovi viimatine „Ma olen juba sinu peas“ XV lennu näitlejatega. „Soosteri koolkonnaga“ on aga sõna liikvele saadud, arvustused-intervjuud ilmunud. Vara öelda, kas viljandlased hakkavadki oma nähtavust teatrimaastikul taas laiendama, kuid põhjust optimismiks leidub, seda nii õppejõudude kui ka uue direktori mõjul.

Õnnelik on see kombinatsioon ka Soosteri seisukohast. Nagu lavastuse tutvustuses ja eelkajastustes rõhutatud, pole tegu eluloolavastusega, mis kulgeks kunstniku sünnist surmani, vaid uurimusliku kollaažiga mõtetest ja hetkedest, mis Soosteri eluteel ette tulid … või ka ei tulnud, aga oleks võinud tulla. Nii ei kehtestu kunstnik lavastuses psühholoogilise karakterina, vaid püsib uurimisobjektina, millega uurijad – nii lavastaja kui ka näitlejad – säilitavad algusest lõpuni distantsi. Välditakse kunstniku müüdistamist ja klišeede kinnistamist.


Tartu Uue teatri loominguline meeskond, TÜ VKA etenduskunstide tudengid ja Ülo Sooster on õnnelik kombinatsioon.
Henry Griin
Lavastuse lõpuosas pöördutakse otsesõnu küsimuse juurde, miks peaks XXI sajandil üldse taastootma arusaama kunstnikust kui geeniusest ja kuulsaid (mees)loojaid mütologiseerima, ning asutakse ka Soosteri geniaalsust dialoogis justkui dekonstrueerima. Aga tegelikult pole seda enam vajagi. Kõik eelnev on Soosteri juba heatahtlikult tükkideks lammutanud ja sellekohane tekst mõjub üleseletavalt. Eriline kirss dekonstruktsioonitordil on hoopis viimane pilt (ettevaatust – sisurikkuja!), kus krestomaatiline, iga nurga alt analüüsitud muna, mida Sooster ikka ja jälle maalis ja joonistas, kooritakse prožektorivihus paljaks ja pistetakse suhu. Sest muna on lõpuks lihtsalt muna.

Pärast sellist käsitlust on raske vaielda, et Sooster polnud üldse niisugune, vaid hoopis naasugune. On selge, et ta armastas kunsti, naisi ja Hiiumaad, aga muus osas jääb kunstniku isiksus ja maailmapilt suuresti publiku tõlgendada, sest vaatenurki tema tegemistele koguneb palju. Põllu rõhutab lavastuse polüfoonilisust ka vormiliselt, pannes näitlejatudengeid kohati korraga kõnelema ja lastes eri perspektiividel üheks suminaks sulada. Nii korduval suminal kui ka ühisel üminal, mida tudengid ühehäälsemalt kuuldavale toovad, on mõju näitlejatele kui ansamblile. Just need hetked nõuavad tudengitelt ühele lainele häälestumist mitte üksnes muusikalises, vaid ka tunnetuslikus mõttes – üksteise märkamist ja ruumis tajumist.

Tõsi küll, Tartu Uue teatri väikses saalis (ja külalisena Kanuti gildi Saali Püha Vaimu saalis) mängides peavad 12 näitlejat jagama pisukest platsi, kus teineteist tajumata oleks äpardused kerged juhtuma. Ometi mahub seltskond sinna parajalt ära ning tänu Kristiina Põllu nutikalt funktsionaalsele kujundusele leidub igaühele istekoht, vajadusel ka laud ja poodium, isegi klaver. Energia saab niisiis kontsentreeritud.

Kohati ehk liigagi kontsentreeritud. „Soosteri koolkonna“ keskmine helinivoo on nimelt vali, sest üksteise repliikidesse sekkumisele üles ehitatud tekstijada nõuab näitlejatelt teravust ja ajutist hääletõstmist, ent jõuab väikese saali seisukohast tarbetu karjumiseni. Jah, meesnäitekirjanikud tahavadki kon­flikti, nagu lavastuses mõnusa enese­irooniaga konstateeritakse, kuid seda saab mängida vaiksemaltki ja peenemaltki. Küllap tuleb mängukordade lisandudes ja lavalise enesekindluse süvenedes nüansse juurde.

Muus osas on saali parameetritega siiski arvestatud ning kasutatud ära võimalusi, mida pakub publiku lähedus. Publikule näidatakse pisikesi fotosid ja kritseldusi, lastakse Soosteri märkmikul ja albumil ringi käia, palutakse vaatajatelgi joonistada. Nii saavad ka meist, saalisistujatest uurijad, kelle võimuses on teha oma järeldused, kujundada Soosteriga oma suhe, ning teha seda just tänapäevasest seisukohast. Põllu demonstreeris küll suvise orgu laskumisega suurepärast oskust viia publik kümnendite taha ja tekitada äratundmist, lausa nostalgiat isegi siis, kui elukogemus sellest ajastust puudub, ent „Soosteri koolkonnas“ niisugust aja­masinat tööle ei panda. Värskendav.

Ja muide: olgu lõpetuseks mainitud ilus kokkusattumus, et lisaks lavastusele Ülo Soosterist esietendus Tartus sel sügisel lavastus ka Konrad Mäest. Avangardne Sooster Tartu Uues teatris ja klassikust Mägi Vanemuise teatris – lavastuste peategelased on institutsioonidega kaunis kooskõlas, ilma naljata. 18 aastaga, mis need kaks teatrit on ühes linnas tegutsenud, on esteetiline distants kahtlemata kahanenud ja teed palju ristunud, ent tööpõld jääb ikka targalt jaotatuks.