Tartu Postimees / ARVUSTUS ⟩ Kolmekordselt läbi kootud Tapty mustrid keskpargis

Lii Ranniku, 27.05.2025, Tartu Postimees

See lavastus räägib minust. Nõnda tunneb ilmselt suur osa «Tapty 1985. Laskumine orgu» publikust, kes 1980. aastad üle ja läbi elanud on, olgu Tartus või mõnes teises Eesti provintsilinnas.

Kui pealkiri kannab nii konkreetset aastaarvu, tõmbab nähtamatu käsi vaataja peas paratamatult lahti vastava kartoteegisahtli ning puistab põrandale laiali arhiividokumendid, tekstid ja pildid, mõned selgelt loetavad, mõned juba tuhmunud, mõni korduvast vaatamisest kulunud, mõni vihaga puruks tõmmatud, mõnel tint pisaraveega laiali valgunud.

Lavastuse kunstnik Kristiina Põllu on kõik need paberid üles korjanud, kokku kägardanud ja näitlejatele kilekottidesse toppinud. Kilekotid on läbipaistvad, see tekitab ajus lühise – tol ajal polnud meil läbipaistvaid kilekotte, ainult valged olid, pilt peale trükitud. Seesuguse lihtsa nipiga on vaataja hoobilt ümber häälestatud – ilmselgelt ei tule siin esitamisele mingi nostalgiline heietus.

Me olime ellujääjad

Aastal 1985 olin ma 12-aastane, õppisin Tartu 5. keskkooli 5.a klassis ja kuulusin Vladimir Iljitš Lenini nimelisse üleliidulisse pioneeriorganisatsiooni. Mõni aasta varem olime kolinud oma majja uues Veeriku linnaosas. Isa ise ehitas. Maja ei olnud veel päris valmis ja päris valmis see kunagi ei saanudki, enne hakkas otsast lagunema.

Isa sai maja ehitada tänu oma töökohale Kultuurimälestiste Riiklikus Projekteerimise Instituudis – eelarveinsener kirjutas eelarvesse natuke suuremad numbrid ja nii jäi iga restaureerimisprojekti puhul veidike materjale üle. Näiteks olid meil väga uhked messingist nikerdistega ukselingid. Me olime ellujääjad. Ellujäämine on alati räpane. Isa ei olnud kommunist, ta lihtsalt astus parteisse. Nagu ütleb lavastuses Kirill Havanski kehastatud parteilane: me lihtsalt armastame oma lapsi. Me oleme pragmaatikud.

Parteilasel on hele tolmumantel, patšokkidega. Kõigil on sellised, mu emal ka oli. Ühesugused kostüümid mängivad kaasa lavastusterviku tekkimises, aitavad sulatada kokku stseene ja muudavad sujuvaks näitlejate järjestikused ümberkehastumised.

Jõulise kujundi loovad altpoolt põlvi punaseks värvitud püksisääred, mis ei lase läbi kogu etenduse hetkekski unustada, millise režiimi ajal see kõik toimus ja ikka veel toimub. Punased lipud on pleekinud kahvaturoosaks, aga kusagil jätkub verevalamine, kusagil keegi kannatab ning isegi vagamast vagam muuseumivalvur on ellujääja, kes justkui jõudnud siia aega üle laipade.

Tumedatest allhoovustest hoolimata paitab üldpilt silma nagu maitsekas maal. Pärnade laiad lehed säravad prožektorite valgel üleeluroheliselt, riietuses vaid helebeeži ja tumevalge vahepeale jäävad toonid, punased detailid nagu pintsliga üle maali siia-sinna visatud aktsendid. Keskpark ise mängib olulist rolli ja mitte ainult keskkonna loojana, vaid sekkub ka sisuliselt – linna arengu teema ühendab 1980ndad ühemõtteliselt tänasega.

Teatrimajades tegeletakse sageli nii-öelda neljanda seina lõhkumisega, aga siin ainult see neljas hoiabki teatrit pingeväljana koos, teisi pole. Juhuslik möödakäija võib kogemata sattuda lavale ja Vabaduse puiesteel paarutavad mootorratturid tungivad ka läbi mürasummutavate kõrvaklappide.

Näed küll naabrit, aga ...

Nelja ja poole tunnine megalavastus saab alguse oma igaõhtust elu elavas pargis (kui veab, siis päikeselises), jätkub hämarduvalt ja lõpeb öises pimeduses.

Näitlejad koovad etenduse kangast nagu süstikud pargipuude vahel edasi-tagasi ühest sektorist teise tuisates ning kordavad õhtu jooksul kolm korda sedasama mustrit, mis nõnda iga korraga tihedamaks ja selgemaks muutub. Kuigi kõik kolm sektorit näevad lõpuks ära sama etenduse, võib vaatuste erinev järjestus luua veidi erineva mulje just õhtuvalguse muutudes teiseneva meeleolu tõttu.

Kui esimeses vaatuses võib vaataja tajuda kahetsust või ka ärritust, et näeb ainult ühte killukest suurest pildist, siis kolmandas saab ta juba palju paremini aru, kuidas tegelaste lood on omavahel ajas ja ruumis kokku kootud.

Kõige nauditavamad ongi hetked, kus samal ajal toimuvate stseenide vahel tekib suhe, need põimuvad üksteisesse ja kuigi sa kuuled heli ainult ühest stseenist, aimad, mis võib toimuda seal teises mõttelises ruumis. Ühest küljest muutub etenduse kogupilt järjest konkreetsemaks, teisalt joonistub välja kujund maailma tajumisest kui sellisest, ühe inimese vaatepunkti piiratusest. Näed oma majanaabrit küll iga päev hoovi peal, kuid sul pole aimugi, mis toimub tema koduseinte vahel sinust paari meetri kaugusel.

Muidugi pole pääsu võrdlusest Ivar Põllu paari aasta taguse lavastusega «Serafima + Bogdan», kus kasutati sarnaseid trikke, publik oli kahte leeri jagatud ning nägi korraga vaid poolt laval toimuvast. Kui «Serafima» puhul hakkas vorm oma totaalsuses kohati isegi sisu üle domineerima, siis «Taptys» on kõik need nutikad nõksud loo jutustamise teenistuses, vaatamata sellele, et lugu kui sellist ju polegi.

Jõulise kujundi loovad altpoolt põlvi punaseks värvitud püksisääred, mis ei lase läbi kogu etenduse hetkekski unustada, millise režiimi ajal see kõik toimus ja ikka veel toimub.

Põllu megalavastuse kaleidoskoopi kuuluvad pragmaatikud ja unistajad, dissidendid ja nuhid, šveitserid ja napsutajad, kunstnikud ja luuletajad, noored armastajad ja väsinud abielud. Sa võid ära arvata mõne konkreetse prototüübi, kuid õige vastus pole üldse oluline.

Üksikrollidest ei tahakski rääkida, sest näitlejate ansambel on ühtlaselt võimas ja mõjub just tervikuna. Siiski jäävad eredalt meelde mõned soolod, näiteks Maarja Jakobsoni kehastatud vana ja väsinud teatrijuht, kel ikka veel põleb rinnus revolutsionääri süda. Ja kui Maarja Johanna Mägi pressib läbi hammaste, et ta vihkab teatrit, mõjub see nagu siiraim armastusavaldus. Ja Kirill Havanski suudab sümpaatseks mängida kõik alatud nahahoidjad, kommarid ja kagebiidid.

Äratundmishetked

«Laskumine orgu» on väga lavastaja ja kunstniku nägu, kuid sama oluline on muusika. Kulno Malva valitud ja seatud laulude hulgas leidub nii tolleaegset tüütut tapeeti kui ka sügavaid põlvkondlikke hümne. Pealuusse on surmani kulunud mõlemad, sest nii nagu me lugesime kõik samu raamatuid, kuulasime ka samu raadiosaateid.

Lavastus pole tegelikult üldse nostalgiline, aga Maarja Jakobson lugemas sisse raadiotekste Helgi Erilaiu häälega toob küll sooja tunde südamesse. Publik tundub esietendusel olevat keskmisest vanem ja nii mõnedki ilmselt tulnud toda nostalgiat otsima – kes soovib, leiab ka.

Õdede Toomelite seatud tantsunumbrid tõmbavad vaatajal naeratuse eriti laiaks. Tallinnas oli Palestra, aga Tartu kõige ägedamad tüdrukud tantsisid kaheksakümnendatel Heteros. Muusika võib ka katkeda, kuid tants kestab edasi, keegi peab ellu jääma.

Ja ikkagi, kes seletaks mulle ära, mis värk selle Põlvaga oli?

«Tapty 1985. Laskumine orgu»Tartu Uus Teater esietendas 22. mail Tartu keskpargis «Tapty 1985. Laskumine orgu», mis on muusikaline kollaaž provintsilinna elust mõni aasta enne laulvat revolutsiooni.Lavastaja Ivar Põllu, dramaturgid Ivar Põllu ja Katrin Ruus.Kunstnik Kristiina Põllu.Valguskunstnik Rene Liivamägi.Muusikajuht Kulno Malva.Laval: Maarja Johanna Mägi, Maarja Jakobson, Elise Metsanurk, Juhan Soon, Kirill Havanski, Helgur Rosental, Erik Richard Salumäe.