Tartu Uue Teatri lavastus «Soosteri koolkond» kujutab kunstnik Ülo Soosteri elu viisil, mis jätab vaataja nälga, sest näitab kunstniku elu läbi nappide infokildude. Ja ehk nii parem ongi, sest suured emotsioonid ja dramaatilised elu keerdkäigud ei mahukski koos 12 näitleja ja publikuga teatri väikesesse saali ära.
Saali kolme külge paigutatud publik raamib linoleumiga kaetud ala ruumi keskel. Kuivanud värvipritsmed ja rohmaka disainiga pukid markeerivad ruumi maalikunstniku ateljeena. Ka etenduse alguses pimedasse saali hiilivad näitlejad tabavad oma ettevaatlikkusega täpselt neid varahommikusi hetki kunstniku ateljees, kus väikseimalgi detailil välismaailmast on jõud lõhkuda loominguline idüll.
Kohalolu meistriklass
Ja just seda Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudengid teevad – sahistavad, nihelevad, kolistavad ja kisavad kui vaja. Tegelaste kõnet saadavad nad peaaegu katkematu mõminaga või summutavad selle korraga ja üksteisest üle rääkides.
Sellistel hetkedel meenutavad nad muusikainstrumente, mis reageerivad vähem sellele, mida räägitakse, kui sellele, mida tehakse. Näitlejad on lavastatud sageduste vastuvõtjateks ja vahendajateks, orkestriks, mis edastab impulsse erinevat liiki helide kaudu.
Kogu trupp mahub mänguplatsile üllatavalt ladusalt ja liigub ruumi piirangutele vaatamata sujuvalt, isegi mugavalt, millest paistab välja veel noore trupi juba väljakujunenud ansamblitunnetus.
Selle kõrval ei jää märkamatuks ka hool, millega trupp mänguruumi suhtub. Sellele osutavad kõik võrdselt tähelepanu, nii et keegi ei komista, ei jää ette ega saa pihta. See on näitlejatele turvaline ruum, mis on hädavajalik, sest publiku pilgust puhkamiseks neil väga palju võimalusi ei ole. See tähendab ka, et lavastus on justkui kohalolu meistriklass, sest publik, kes istub näitlejatega kohati lausa kõrvuti, näeb ära kõik.
Samas ei saa ka publik ennast päris lõdvaks lasta. Olles näitlejatele nii lähedal, pole neilgi palju võimalusi peitu pugeda, vaatamata jätta, mitte reageerida või mitte kaasa mõtelda. Selline ruumilahendus muudab lava ja saali suhtluse aktiivseks ja energiliseks.
Samas ei saa ka publik ennast päris lõdvaks lasta. Olles näitlejatele nii lähedal, pole neilgi palju võimalusi peitu pugeda, vaatamata jätta, mitte reageerida või mitte kaasa mõtelda.
Publikule jagatakse ülesandeid erinevate märkide abil otsekoheselt ja arusaadavalt. Lavastus ei jäta publikut teadmatusse ja vähendab sellega ebamugavust, mis kaasamisega võib tekkida. Selline kontakt näitlejate ja vaatajate vahel on värskendav ja lõbus ning arendab ka publiku kohalolutunnet.
Aktiivset kaasamõtlemist läheb etenduses kindlasti vaja, sest autor-lavastaja Ivar Põllu ei ole Soosteri elu terviklikuks, sidusaks looks kokku pannud.
Näitlejad mängivad laval läbi erinevaid võimalikke vestlusi ja situatsioone, mille aluseks on faktid, mis kunstniku elust teada – Moskva, vangistus, naised, Hiiumaa, matus ja muna. Lavastaja on jätnud kunstniku elu ka laval dekonstrueerituks ja lavastanud peamiselt fragmente ja visandeid tema elust, loomingust ja selle järelkajast.
See ei tähenda, et etendusele võib minna ainult see vaataja, kes koduse töö korralikult ära on teinud ja kõik lüngad oskab täita. Vastupidi, lavastus annab kätte teeotsad, mille kaudu saab vaataja Soosterile iseseisvalt läheneda ja siis seoseid luua. See vabastab kogu loo ja etenduse õhustiku hinnangutest ning võimaldab vaadata Soosterit esmalt kui inimest, teda Pallase viimaseks geeniuseks ülistamata.
Mitu nägu
Autor on andnud etenduses sõna mitmele Soosteri süüdistajale, näiteks ärritunud naine Moskva metroos või lausa KGB. Kui esimeses olukorras on vihane süüdistaja, siis teises kaitsja ja see tasakaalustab mõlema süüdistuse tõeväärtust.
Publik ei saa teada, kas Sooster tõepoolest metroos naist lükkas või kas kunstniku arreteerimiseks üldse oli usutavaid argumente, aga lavastaja laseb lärmata kõigil pooltel. See maandab pinge ja vabastab kohustusest otsida kunstniku elu- ja ajaloost tõde. Soosterit ei saa selle lavastuse põhjal pidada ebaviisakaks või skandaalseks kunstnikunatuuriks, sest lavastus ei levita kuulujutte. Aga lavastus laseb kunstnikku pidada mitmenäoliseks.
Soosteri mitmenäolisus on ka põhjus, miks ükski näitleja ei ole kindlalt fikseeritud kunstniku rolli täitma, vaid nad kannavad seda vaheldumisi. Sooster liigub näitlejaid mööda nagu viirus ja murdub vajadusel mitme näitleja vahel selgemateks iseloomuosadeks.
Huvitav on selles mustris jälgida ka naistegelasi. Neil kõigil on Soosterist oma pilt: mõnele on ta uurimisobjekt, teise jaoks museaal, abikaasa või armastaja.
Lavastus ei ole niivõrd Soosterist kui ajaloolisest figuurist, kui temaga seotud väärtuste kogumist, mis kildudena ajaloolistest dokumentidest, säilinud loomingust ja temaga seotud isikute mälestustest on käesolevasse sajandisse pudenenud. Tahtmata kunstnikku lavastuses taaselustada või kuidagi tema elulugu üle kirjutada, annab lavastus võimaluse Soosteril jääda defineerimatuks ja viskoosseks nagu muna, mida ei saa koore sisse tagasi panna.
***SOOSTERI KOOLKOND
Esietendus Tartu Uues Teatris, 25.10.2025
See pole eluloolavastus, kunstidokumentaal ega fantaasia, vaid mänguline sissevaade, mis äratab ellu kuivad faktid ja teostamata jäänud ideed.
Autor-lavastaja Ivar Põllu.
Kunstnik Kristiina Põllu.
Helilooja Tauno Aints.
Valguskunstnik Rene Liivamägi.
Lavastus valmis Tartu Uue Teatri (lavastustiim), TÜ Viljandi kultuuriakadeemia (16. lennu näitleja- ja lavastajaõppe tudengid) ning Tartu kunstimuuseumi (Ülo Soosteri joonistuste kogu) koostöös.