Kerli Jõgi, Tartu Postimees, 11.03.2024
Reedel esietendus Tartu Uues Teatris lavastus «Ants, Ants, Ants», mille aluseks võtsid dramaturg Priit Põldma ja lavastaja Ringo Ramul Ants Laidami loomingu. Esietenduse päeval tuli avalikuks Laidami vägivaldne privaatne elu. Esietendust trupp ära ei jätnud, aga järgmise päeva õhtul teatas teater sotsiaalmeedias, et rohkem etendusi ei tule. Küsisin lavastuse autoritelt, kuidas nad vaatavad tagasi lavastusele ja selle vastukajale.
Selja taga on pikk prooviperiood ja töö lähtematerjaliga ehk intervjuu Ants Laidami pojaga, arhiivmaterjali ja loomingu analüüs ning dramatiseering. Esietendust te ära ei jätnud, küll aga järgmised etendused. Kuidas ennast täna tunnete?
Priit Põldma: Muidugi on väga kurb, et kõik nii on läinud. Väga kahju, et oleme inimestele oma tegevusega tahtmatult haiget teinud. Palume vabandust nende ees, kes on meie pärast pidanud kannatama. Tehtut enam olematuks ei tee. Teiste inimeste tehtud tegusid ei saa me samuti muuta. Aga oleme igal hetkel toiminud lähtuvalt sellest informatsioonist, mis meile sel hetkel teada on olnud. Me pole tahtnud kellelegi halba, me ei ole teadlikult tegelenud vägivalla pisendamise või õigustamisega.
Etenduste ärajätmine ja piletitulu suunamine naiste tugi- ja teabekeskusele näitab trupi ja teatri hoolt inimliku valu suhtes. Kuidas sündis otsus etendused ära jätta?
Priit Põldma: Lugedes, millist valu põhjustab selle lavastuse mängimine Ants Laidami tütrele ja teistele inimestele, kes koduseinte vahel sellesarnast vägivalda kogenud, tundus võimatu jätkata. Elu on alati suurem ja inimesed olulisemad kui teater. See oli kõige olulisem põhjus.
Lisaks on kontekst selle lavastuse ümber totaalselt muutunud. Isegi kui nüüd edasi mängiksime, ei toimiks see lavastus enam kunagi nii, nagu seda luues mõtlesime. Ja hakata tegema muutusi juba valmis saanud tervikus ei tundunud mõeldav, ümber teha tulnuks liiga paljut. Seega tundus kõigi suhtes kõige ausam siin lõpetada.
Lavastus põhines Ants Laidami loomingul, mida on võimalik tõlgendada mitmeti. Seda võib pilgata ja tõsiselt võtta, nimetada labaseks, totraks aga ka mõtlikuks, igatsevaks ja nukraks. Kõikideks tõlgendusteks oli publikul ka võimalus, sest lavastus ei olnud hinnanguline. Laidamile kui inimesele te lavastuses kuigi palju sõna ei andnud ja etenduses kõlasidki peamiselt laulusõnad. Kuidas te Laidami loomingut hindate ja mis selles väärib teie meelest tähelepanu?
Priit Põldma: Ants Laidami lauludele ja tekstidele on omane erakordne siirus, ta paiskab oma tunded ja mõtted lauludesse ilma professionaalsete filtriteta. See on nii tavatu, et mõjub kohati naljakalt, aga samas ka väga liigutavalt. Me ei toonud Ants Laidami loomingut lavale selleks, et tema üle nalja teha. Meid lummas tema laulude haruldane ehedus ja vahetus.
Pärast reedel teatavaks saanud infot tundub uskumatu, et ühe inimese sisse mahuvad nii erinevad küljed. Mees, kes oli süstemaatiline vägivallatseja ja jõhkard, lõi elu teises pooles üle 600 laulu, mis räägivad valdavalt igatsusest, armastusest ja õnnetu saatusega leppimisest. Looming ei õigusta kuidagi tema tegusid. Vägivallal ei ole mitte mingit õigustust. Aga ometi – inimene, kes terroriseeris oma perekonda, oli seesama inimene, kes lõi need laulud, tema sees olid räige vägivalla kõrval ka need ilusad tunded ja mõtted.
Mul on selle teadasaamisega kohutavalt keeruline leppida, aga võimalik, et just selliste vastuolude tunnistamine ja nende üle mõtlemine aitab meil inimloomusest, ka iseenda loomusest, natuke paremini aru saada. Inimene on kohutavalt keeruline olend. Ühe inimese sisse mahub väga palju ja üks pool ei tee teist olematuks.
Lavastuse pealkiri «Ants, Ants, Ants» on vihje sellele, kuidas te peategelasest mõtlesite. Pealkiri ei viidanud konkreetsele Antsule ega ainult ühele Antsule. Ka laval oli neli peategelast, kellest ühtegi ei kutsutud nimepidi ja ükski neist polnud identifitseeritav konkreetse Antsuna. Oma dresside ja sussidega sarnanesid nad peamiselt üksteisele ja see lubas mõelda tegelastest kui ühe inimese erinevatest külgedest, isikuomadustest või võimalikest saatustest. Mida sellise käsitlusega taotlesite ja millist tegelast tahtsite laval kujutada?
Ringo Ramul: Me tahtsime kujutada väikest inimest oma mikromaailmas otsimas mõistmist, lähedust ja tähelepanu. Inimest, kes püüab elu hallusest üle olla. Igatsust inimeste ja hetkede järele, mis on möödunud või mis jäävad vaid kättesaamatuks unistuseks. Kõik tegelased olid omavahel sarnased, et rõhutada kõigi inimeste omavahelist sisemist sarnasust.
Pealkiri küll viitas meespeategelasele, aga etenduses täitsid näitlejate Johannes Richard Seppingu ja Eduard Tee kõrval Antsu rolle ka kaks naist — Grete Jürgenson ja Elise Metsanurk. Kui Jürgenson lõi lühikestest ettevaatlikest sammudest terve tegelase, siis Metsanurga askeetlik miimika ja viivitusega reaktsioonid oli kohati nii kõnekad, et täitsid terve stseeni tähendusvälja. Miks panite naised Antsusid mängima?
Ringo Ramul: Me ei mõelnud nii, et naised mängivad mehi. «Ants» ei olnud meie jaoks konkreetselt mees ega naine, vaid inimene, kes püüdleb millegi suurema poole, mis jääb talle enamasti kättesaamatuks. Et ka naisnäitlejad «Antse» mängivad, aitas seda universaalsust ja üldistust rõhutada. Tahtsime, et laval oleks stiliseeritud kujud, kelle sugu ei oma tähtsust.
Kunstnik Arthur Arula kujundas lavale neli järjestikust väikest ruumi, mis hõredate lihvimata laudseinte ja äravajunud ustega meenutasid Annelinna paneelmajade keldribokse. Kuidas selline idee sündis?
Ringo Ramul: Meil oli mõte kujutada inimeste paralleelselt kulgevaid ja omavahel sarnanevaid elusid. Kuna kõik tegelased olid üksikud peavoolust kõrval kulgevad hinged, tundus kujundlikult õige viia nad maa alla. Tihti on keldriboksid just need kohad, kuhu minnakse kõige muu eest peitu, et tegeleda üksi olles sellega, mis hingele kõige kosutavam.
Te viitate lavastuses muuhulgas ka peategelase süngele küljele. Miks pidasite vajalikuks sellele tähelepanu osutada?
Priit Põldma: Esmalt – me teadsime Ants Laidami vägivaldsusest seda lavastust ette valmistades väga vähe. Meil oli vaid napp info tema pojaga tehtud intervjuust. Me ei pidanud vajalikuks seda teemat edasi uurida, sest ei teinud lavastust reaalselt elanud Ants Laidamist, vaid autsaiderluse fenomenist.
Leidsime, et sellise teemapüstituse juures pole meie ülesandeks süveneda konkreetse isiku ellu, vaid luua tema loomingu ja meile teadaolevate infokildude põhjal lavaline kujund. Selle pildi üks osa olid ka suhted lähedastega, suutmatus mõista teisi inimesi ja võimetus iseennast mõistetavaks teha.
Ma usun, et mingil tasandil on sellised suhtlemisraskused paljudele äratuntavad. Aga nagu öeldud – see tõlgendus sündis meile tol hetkel teada olnud info põhjal, nüüd läheneks sellele teemale teistmoodi.
Lavastuse tegevustiku moodustavad lihtsad inimlikud veidrused ja üheks huvitavamaks stseeniks oli nelja erakliku tegelase kokkusaamine. Sõnatult jagasid nad limonaadi, pirukaid ja venituslinti kuni üks neist selle kummalise keldrimaailma vaevuaimatava reegli vastu eksis ja selle peale kogu seltskond jälle igaüks oma boksi tagasi sulgus. Etenduse lõpuks kadusid tegelased oma keldriboksi loodud minimaailma ära. Ühest Antsust sai papist fotokujutis, teisest lamp, kolmandast topis. Neljas Ants ronis redelit mööda bokside katusele, kus taustal vaade Tallinna Linnahalli lavale ja esitas kõrvu kriipival viisil ühe oma lauludest, mille sõnad kaovad valju muusika sisse. Ühtegi tegelast pole laval kujutatud kangelasena. Antikangelaste kujutamine ei ole kunstis uus nähtus. Miks on teie arvates oluline vastuolulisi tegelasi teatrilavale tuua?
Ringo Ramul: Inimeses on heleda poole kõrval olemas ka varjukülg. Kunstis selle tumedama poolega tegelemine ja selle mõtestamine aitab ehk helgemalt ja tervemalt elada. Meie aga ei hakanud tegema lugu negatiivsest kangelasest, vaid väikesest inimesest suurte unistustega. Esietenduse päeval selgunud info valguses omandas see lugu hoopis teise tähenduse.
Etenduste ärajätmisele järgneb varsti suure tõenäosusega ka teema vaibumine avalikus sfääris ja jätkub vaikimine, mis on väärkohtlejate kõige parem sõber. Kunstis käsitletakse tihti valusaid teemasid. Miks on vaja teatris rääkida ka sellest, mis teeb meile haiget?
Priit Põldma: Esiteks sellepärast, et teater on osa avalikust ruumist. See, millest ja kuidas teatris räägitakse, peegeldab ja samas kujundab seda, mis on ühiskonnas antud hetkel oluline. Mida väärtustatakse, mida mõistetakse hukka, kellele antakse hääl…
Teiseks on teatri käsutuses võimsad vahendid, mida muudel meediumidel sellisel kujul ei ole. Inimesed saavad ühes ruumis kokku ning mõtlevad teatud teemadele lugude ja kujundite kaudu. Teater pakub võimaluse keerulisi teemasid mitte ainult analüüsida, vaid ka kogeda, ja seda teiste inimestega koos olles. See võib õnnelikul juhul olla puhastav.
Valusate teemade tõstatamine kunstis on märk turvalisest, tervest ja targast ühiskonnast. Mida teie lavastuse ümber juhtunu räägib teie arvates meie ühiskonna tervise kohta?
Priit Põldma: Mul on hea meel, et elan ühiskonnas, kus valusatel teemadel julgetakse avalikult rääkida, kus need teemad lähevad paljudele inimestele korda, kus vägivallaohvrite tunnistusi võetakse tõsiselt ja nende arvamusega arvestatakse. Loodan, et oleme selle juures ka võimelised andestama inimestele, kes on oma tegusid kahetsenud. Loodan, et suudame näha nii inimese tumedamat kui heledamat poolt, ka siis, kui nad on omavahel suures vastuolus.
Kuidas te lavastuse avalikust hukkamõistust nüüd ise tervena välja plaanite tulla?
Priit Põldma: Tahan loota, et hukka ei mõistetud siiski lavastust, vaid ühe inimese vägivaldsed teod, kelle loomingut me oma lavastuses kasutasime.
Jah, muidugi on ka meil selles olukorras raske, aga tuleb meeles pidada, et see on teater ja meie töö. Elu on alati suurem kui teater. Keerukat hetke meie teatriteel ei saa kuidagi kõrvutada kannatuste ja läbielamistega inimeste eludes, millest on viimastel päevadel juttu olnud, nii et meie olukorrast ei maksa praegu rääkida. Saame hakkama, kogume ennast ja läheme edasi, loodetavasti targemate ja tundlikumatena.