Tartu Uue Teatri detsembrikuine (jõulu)lavastus «Lumeilm» on valminud koostöös paberimuuseumiga. Seda võib võtta kui järge sama teatri 2012. aasta lavastusele «Hans ja Grete ...». Mõlemad mängivad muusika, fantaasia, valguse ja varjuga, äratavad pisikeses vaatajas äratundmisrõõmu ja annavad ideid, mida rakendada koduses mängunurgas.
Õrn ja tugev
Paber on õrn materjal, mille õrnuses peitubki selle tugevus. Sellele saab joonistada, seda saab kokku murda ja muuta milleks iganes. Paber on lõuend fantaasiale ja ettekujutusele. Tartu Uue Teatri suures saalis on paberist saanud terve maailm ja nagu ütleb lavastuse pealkirigi – lumeilm.
Etendajad loovad lühikese jutustusega raami ja linna ning näitavad lugusid, mis selles linnas juhtuvad. Nii võivad oma tööd tegevad kojamehed takistada talve tulekut ja sooja pärast muretsevad emad segada laste mängurõõmu. Samuti näeme kaht vaidlevat lumehelvest, kel on oma päritolu kohta erinevad arusaamad.
Ühes väikeses ruumis võib juhtuda väga palju asju ja ka nähtud tunnise etenduse jooksul juhtus väga palju.
Sisult on «Lumeilm» väga lapsekeskne lavastus, ja seda parimas mõttes. On arvestatud pisikese vaataja tähelepanuvõimega ja antud ruumi sellele, et üks väike asi – näiteks leht paberit – võib muutuda millekski täiesti teistsuguseks.
Samuti on see üks väheseid kordi minu enda teatriloos, kus pisikesele vaatajale antakse päris mitu äratundmishetke nende oma elukogemusele tuginedes. Lapsed saalis naersid siiralt stseenis, kus ema palub lapsel kelgumäele minekuks panna aina rohkem ja rohkem riideid selga.
«Lumeilma» sobib vaadata ka väheke suuremal teatrikülastajal, see tuletab meelde, et rõõm ja õnn peituvad just pisikestes asjades. Mõnikord töölt tulles võiks unustada ära selle kiire, mis kuhugi ei vii, ja lihtsalt vaadata langevat lund. Ja püüda kinni mõni ainukordne, ilus ja imeline lumehelves.
Hetked lapsepõlvest
«Lumeilm» toob välja need hetked, mis on tuttavad lapsepõlvest. Talveootuse ja selle, mida talv tähendas.
Esimene lumesadu oli midagi väga erilist. See oli maagiline aeg, mil valgest ainest võis saada lumememm ja linn oli mattunud valge teki alla. Pimedust võis olla palju, aga just hele lumi oli see, mis tegi maailma ilusaks. Lumest sai teha lumepalle ja neid teiste laste pihta visata. Väikesest künkast sai kelguga alla lasta. Vahel tuli ka kuulata muinasjutte, mida vanemad või vanaema rääkis siis, kui talvine palavik oli su kätte saanud ... See kõik on «Lumeilmas» olemas.
Praegu tuleb ja läheb lumi oma suva kohaselt, kojamehed teevad head tööd, et linn oleks puhas, ja korralik talv on vahest alles saabumas. Nii tundub õige, et talve ja mängurõõmu tuleb käia vaatamas teatris.
Paberist on võimalik luua terve maailm, mille leidlikud lahendused, etendajad ja muusika muudavad ka talveks. Tekkinud maagia paneb uskuma, et lumememm laval on päris. Et laest sadavad lumehelbed on päris lumesadu. Et see kõik ongi üks lumeilm. Et tegelikult ei ole ma teatrisaalis, vaid päris muinasjutus. Täpselt nagu lapsepõlves.
Esietendus
- Tartu Uues Teatris esietendus 8. detsembril lastelavastus «Lumeilm».
- Lavastanud Siim Angerpikk, kunstnik Anne Rudanovski, kostüümikunstnik Epp Peedumäe, valguskunstnikud Taavi Toom ja Karl Marken.
- Laval Kärt Johanson, Katrin Pärn, Evelyn Reemann või Anne Rudanovski ja Siim Angerpikk.
- Lavastus on sobilik vaatajatele alates 4. eluaastast.
- Etendus kestab umbes tunni.