Raimu Hanson, 23.05.2025, Tartu Postimees
Eile esietendus keset linna pargis Tartu Uue Teatri vabaõhulavastus «Tapty 1985. Laskumine orgu», mille trupis on neli Maarjat – produtsent Mänd, lavastaja assistent Moor ning näitlejad Mägi ja Jakobson. Et teised kolm ei ole oma silmaga aastal 1985 nõukogude Tartut näinud, andis intervjuu Maarja Jakobson, kes käis tol ajal kaheksandat eluaastat. Küsimused said vastuse nädala algul.
Kuidas näitlejad tavaliselt tähistavad lavastuse valmimist pärast esietendust?
Peoga, ikka peoga. Ükskõik kuidas lavastus ka vastu võetakse, töö on ikkagi ära tehtud. Tänapäeval annavad teatrite tihedas konkurentsis lavastaja, näitlejad ja kogu meeskond täispanuse, et kõik õnnestuks. Sellest tekkinud pinge tuleb pärast esietendust kuidagi maha võtta, näiteks peoga, ja enamasti on suur rõõm, et läks hästi.
Olen näinud veerand tundi proovis üht stseeni, milles te olete dissidendi rollis ja käite murelikult koos kahe kaaslasega ringi. Keda teil veel tuleb «Laskumises orgu» kehastada?
Stseene on kümmekond ja igaühes neist on näitlejatel mängida tinglikult uus tegelane, aga mõned tegelased kattuvad stseenides ja ei ole täpselt ära kirjeldatud.
Millest lavastus räägib?
Ivar on koos Katrin Ruusiga kirjutanud loo sellest, mis tunne võis olla elada aastal 1985 Tartus, ja ma arvan, et ta on sellele üsna hästi pihta saanud. Lugu on tõukunud päris inimestest, aga need on kõik toodud tinglikule tasandile. Näiteks olen ma raadiodiktori ema, kes kohtub pojaga mitmes stseenis.
Mõned üksikud autod venisid tühjadel tänavatel ja jõgigi voolas aeglaselt, pruunikas tolmune hallus paistis igalt poolt. Tõesti oli nii!
Üks liine on poliitikust, kes astub enne nõukogude aja lõppu kommunistlikusse parteisse. Üks stseene on Uku Masingu matused. Lauludest, mis tulevad esitusele, tunnevad kõik ära näiteks Justamendi laule.
Kes on Ivar Põllu lavastustega tuttav, see teab, et tekib omalaadi universum. Ka «Laskumine orgu» on tervikuna veidike nagu kosmiline supp, kuhu tasub pea ees sukelduda ja lasta sellel ennast kanda. Ma arvan, et niimoodi saab sellest kõige rohkem elamusi.
Proovis panin tähele, et osa elamusi saab vaataja vahetult oma silmaga, osa elamusi tuleb aga talle pähe kõrvaklappidest. Ei ole tavaline seegi, et publik peab peaaegu viietunnise etenduse ajal vahetama kohta kaks korda, kusjuures näitlejad mängivad igal õhtul etenduse läbi kolm korda. Kui tüütu see tundub näitlejale?
Me oleme seda juba omajagu harjutanud ja ma pean ütlema, et see on väga huvitav väljakutse. Meil on mais kaheksa etendust ja septembris on kümme, pärast seda võin uuesti sellele küsimusele vastata, aga praegu tundub väga põnev.
Kõrvaklappe on Ivar Põllu kasutanud seni vist kahes lavastuses?
Jah, «BB ilmub öösel» toimus ühes ajas, «Serafima + Bogdan» oli kaheks jaotatud ja nüüd tuleb tehniliselt veel keerulisem, kolmeosaline lavastus. Ivarit paeluvad väljakutsed ja ta võtab alati midagi uut ette.
Lavastuse pealkirjas on aasta 1985, teie olite siis seitsmeaastane ja aasta lõpus saite kaheksaseks. Mida mäletate selle aja linnast?
Kogu meie pundist olen ainuke, kes saab mäletada 1985. aasta Tartut, sest me elasime linna lähedal. Teised elasid mujal või on minust nooremad.
Ma olin erk laps ja mäletan paljusid asju väga varasest lapsepõlvest. Elasime Kambjas ja kolisime just 1985. aasta veebruaris või märtsis Pangodisse ning see oli minu lapsepõlve kõige suurem muutus. Ikka aeg-ajalt tuli linnas käia poes ja asju ajamas, ma mäletan tühjusetunnet suvises Tartus, kus tõesti midagi ei olnud.
Raekoja plats oli täiesti tühi, ei olnud kohvikuid ning ka autosid 1980. aastatel seal vist enam ei pargitud. Mõned üksikud autod venisid tühjadel tänavatel ja jõgigi voolas aeglaselt, pruunikas tolmune hallus paistis igalt poolt. Tõesti oli nii!
Mida rõõmustavat meenub suvest 1985 Tartus?
Selle koha peal, kus praegu on Rüütli tänava ääres hotelli vastas restoran Kampus, oli hoonete vahel tühi plats ja sellel asus jäätiseputka. Sealt sain jäätist ja see oli minu suvine rõõm. Rüütli tänav oli siis 21. Juuni tänav ning kui oli vaja minna WCsse, siis käisime emaga ikka ülikooli peahoones.
Kui ma Tartusse tagasi kolisin pärast kooli- ja rännuaastaid, oli Emajõgi juba täiesti arvestatav kogunemise ja meelelahutuse koht, kus sai ka ujumas käia. Lapsepõlves jõgi linnas sellise veekoguna arvesse ei läinud, sest räägiti, et vesi on must ja kole. Aga Raketa laevaga käisime – mina, isa ja õde – küll Pihkvas, see oli suur elamus.
«Tapty 1985» esimesed etendused on mai lõpus ning teised augusti lõpus ja septembri alguses. Kas tõesti õnnestub teil juunis ja juulis teatritööst puhata?
Jah, juunis, juulis ja ka augustis! Olen sellises eas vabakutseline naisnäitleja, kes ei ole teatris eriti hõivatud, mulle ei olnud suveks muid pakkumisi ja see sobib mulle hästi. Olen pere päralt ja selle üle väga rõõmus.
Aga paar väikest projekti ikkagi on. Olen sattunud Tartu Maarja kooli juures erivajadustega inimeste rehabilitatsioonikeskuses juhendama täiskasvanute teatriringi ja me tahame juulis kümnekesi välja tulla setu muinasjutu «Tõrvane härg» väikese lavastusega. Nooremad on äsja Maarja kooli lõpetanud, kõige vanemad on 30–40-aastased. Teeme praegu proove – imetore, kuidas nad loomi mängivad!
Karlova kooli õpilaste algatusel ja teie juhendusel tuli mullu detsembris Tartu Uues Teatris vaatajate ette Olav Ehala muusikal «Burattino». Mis sellest trupist on saanud?
Jah, lapsed tulid minu juurde sooviga seda teha ja me tegime selle ära. See oli imeline! Mängisime detsembris ja aprillis kokku kümme etendust, mis on kooliprojekti kohta väga hea tulemus. Nad lõpetavad nüüd üheksanda klassi ja lähevad mööda gümnaasiume laiali.
Jaanuari lõpus 2023 asutasite koos Juliia Pososhenkoga MTÜ Ukraina Laste Teater, mis tegutseb Tähtvere avatud naistekeskuses. Kuidas läheb?
Ukraina lapsi on väheks jäänud, neid on praegu viis, aga vaikselt ikka toimetame, laupäeviti käime koos. Meie põhiteemad on ukraina folkloor, mis on minu sügav armastus ja huvi, mängime ja laulame ukraina keeles, et hoida sidet Ukrainaga. Juuni alguses teeme mõned stseenid lapsevanematele. Hooaeg lõpeb, eks me vaata, mida me sügisel ette võtame.
Mulle tundub, et teatritegemisest ukraina lastega, samuti Maarja kooli juures eriliste täiskasvanutega ja veidike ka Karlova kooli muusikalihuviliste õpilastega paistab välja teie suur ligimesearmastus, siiras soov teha teistele head. On ju nii?
Jah, võib küll nii öelda.
Millest see tuleb?
Aastad on sellised, et on aeg tagasi anda – nii ütles mulle isa mõni aasta tagasi. Sven Grünberg, kes suhtleb dalai-laamaga, on ühes intervjuus öelnud inglise keeles, sest eesti keeles ei ole head täpset vastet, et kõige lihtsam elamise tuum on be kind ehk lahke olemine. Kui mitte midagi muud ei ole teistele anda, siis lahke olla ja naeratada saab ju ikka, sellega saaks igaüks hakkama.
Näitlejad Kaarel Kilvet, Lauri Nebel ja Jüri Aarma ehk ansambel Hampelmann esitas 1980. aastatel menukalt laulu «Reedene rõõm». Selles on juttu kellestki, kes läheb reedel vanni töönädala mustust ja tuska maha pesema ning puhtusest ja värskusest inspireerituna hakkab rõõmsat, kirge ja joovastust tulvil laulu looma. Mis on teie reedene rõõm?
Minu reedene rõõm on vist ikka pere. Lapsed käivad koolis ja trennis, aga reede õhtul saan ma äkki aru, et haa! selleks nädalaks on kõik tehtud, kõik trennid, kõik koolitunnid. Sageli käib sõpru külas ja siis me istume ja mängime ka lauamänge – kõik koos küll harva, sest lapsed on mitmes vanuses: Johannes ja Lukas on 16 ja 14, Linda ja Helmi on 12 ja 6.
Rõõmu teeb lihtsalt reedeõhtune kogunemine ning teadmine, et selleks nädalaks on kõik tehtud ja kaks puhkepäeva on ees. Mõnus, kerge, rahulik olemine.