Aina kõrgemale kummuva päiksekaare all ja tärkavate lehtede varjus leidub üha rohkem käsikäes ja ühte jalga astuvaid südameid. Kõlagu see iganenud klišee kord veel, ent kevad on armumiste aeg! Seda paslikum on alanud kevadesse Tartu Uue Teatri uuslavastus «Sajand armastuskirju».
Lavastuse pealkiri idandab kiiresti mõtetesse eelarvamuslilled, mis peavad üldjoontes täiesti paika ja puhkevad täiel õiel ilutsema: heleroosade õhulosside tornides lehvivad südametega lipud, paberile kirjutatud kilomeetrite viisi ausaid ridu ja igatsevad ohked on laval sama hästi humoorikad kui traagilised.
Luuleline suhtlusvahend
Teiste kirjades, eriti pihtimuslikes armastuskirjades pole väga viisakas sorida, seda enam paotab «Sajand armastuskirju» ukse argipoeesiale ja harilikult nii kiivalt hoitud tunnetele. Vormilt intiimne ja isiklik, on kiri käibel eelkõige suhtlusvahendina, selle romantiline ja poeetiline kuvand on vaid moodsa maailma vili.
Sajand tagasi oli käsitsi kirjutatud kiri harilik suhtlusviis. Praegusel ajal on sellel palju suurem väärtus: juba idee sellest, et keegi on helistamise asemel pühendanud oma väärtuslikku aega valimaks sõnu ja need siis arglikult paberile kirjutanud, kõlab üdini romantiliselt.
Ent olgu akt ise kuitahes luuleline, ei pruugi paberile jõudnud sõnad seda teps mitte olla, mitmusest saab ainsus, saadetud kirjad jäävad vastuseta ja tagatipuks võib mõni kirjavahetus päädida hoopis äraütlemisega.
Ülesehituselt on lavastus pigem kuuldemänguga sarnanev teos, mida illustreerivad põgusad misanstseenid. Nii unistatakse akendel, mõeldes kallimast, kirjutatakse sülearvutis armsamale e-kirja või saadetakse klassiruumis salaja paberitükkidele kirjutatud eluliselt tähtsaid küsimusi, nagu «Kas me nüüd käime vä?».
Niisugune lavastuslik nappus on tugevate tunnete kõrval arukas valik, kuna säilib ühteaegu kirjade elegantne ja tundlik sisu, ent samal ajal ei kimbuta vaatajat visuaalne igavus. Rollivahetus on sujuv ning märkamatu, muutes lavastuse kulgemise äärmiselt voolavaks.
Kahtlemata pole «Sajand armastuskirju» kudrutamislavastus, ehkki kunstnik Kalju-Karl Kivi kujundatud kammerlikus kohvikulaadses lavaruumis leidub null protsenti küünilisust või poolleigeid tundeid. Raamatulehtedega triiki tapetseeritud seinad ning kevadtuules lendlevad kardinad viivad mõtted paratamatult unistavatele radadele.
Sealjuures on lavastuse dünaamilisust oskuslikult portreteerivad keelpillimängijad maitsekas valik, nagu ka vaasidesse pistetud märtsikellukesed. Ühteaegu haprad ja malbed näitlejannad Liisa Linhein ja Liisu Krass, kes üksiti on lavastuse autorid, loovad kiiresti publikuga usaldusliku suhte ja pühendavad vaatajad nii intiimsesse argipoeesiasse, kui seda kirjasuhtlus üldse olla saab. Üldmulje lavastusest jääb helge ja siiras, veenvust ei kummuta miski.
Ootamise piin
Olgu aeg ja võim milline tahes, armastust avaldatakse ikka, kirja teel või internetis, sestap veeretab kirjade saatmine asjaosaliste teele proovikivi – ootamise talumatu piina.
Romantikast on asi kaugel, kui kirja saatmisest möödub nädal, kuid kallimast pole kuulda ei ümbrikut ega marki. «Ühe nädala ootan, rohkem ei, sest ega surm kah sealt ei võta, kust võtta pole!» kõlab tormakas, kuid pettunud nentimus.
Teisalt maalib ootamine, kasvõi naiivsel pilgul aknast välja vaatamine, kirjavahetuse ümber lummutusliku aupaiste ning lakkamatu on rõõm näha postkastis üht sooja käega kirjutatud ristkülikut.