Teatriblogi: Kommunist põhu sees

Teatriblogi: Kommunist põhu sees
FRIDAY, JUNE 17, 2011

Eile jõudsin ka mina lõpuks ometi Põhuteatrisse ning kahjuks pidin selles pettuma. Väljastpoolt suure ja uhkena tunduv teatrimaja on tegelikult seestpoolt väike ja kitsas karbike, kus publikul liiklemine just kõige mugavamaks ei osutu. Kuigi väljast on see teatrimaja koos kogu sinna juurde kuuluva pargiga ääretult idülliline ja meeldiv. Sisenedes saali oli kusjuures kohe tunda põhu lõhna, mis tekitas tunde nagu oleksin sõitnud maale. Põhuteatri idee teoks teinud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on ise ka öelnud, et Põhuteatrisse tulles tuleksid nagu reisile. Ning tuleb tunnistada, et selles nad ei eksinud. Oli ülimalt mõnus istuda teatrimaja ees, künka peal, päikese käes ja lugeda etenduse kava. Põhuteatri saali viiv "vabaõhukoridor", kus asus ka põhukohvik oli küll ideelt suurepärane, ent reaalasuses tekitas see minus natuke segadust. Eriti kui keset seda pikka koridori küsiti mult piletit, kuigi oleks olnud loomulikum teha seda koridori lõpus, kus asus saali viiv uks. Üldkokkuvõttes olen arvamusel, et see teater võikski sinna jääda ning mul on kahju, et see juba oktoobris maha võetakse. Saal polnud küll suurem asi mugav, kuid see eest oli õhus tunda värskust ja loomingulisust.

Nüüd, just mõned päevad pärast küüditamise aastapäeva vaatasin ma Põhuteatris lavastust Vanemuise kauaaegsest peanäitejuhist ja direktorist, Kaarel Irdist, kelle nimi seostub tugevalt ka kommunismiga ja küüditamisega. Kuna mul on hetkel pooleli Helend Peebu elulooraamatu lugemine, siis puutun Irdiga tahest tahtmata väga palju kokku. Tartu Uue Teatri etendus Irdist aitas mul aga natuke rohkem valgust heita küsimusele "Mis on Irdi fenomen". Siiski arutlen selle küsimuse üle pikemalt, kui olen lõpetanud Helend Peebu elulooraamau lugemise. Ird, K lavastusest rääkides pean aga ütlema, et mulle see Ivar Põllu kirjutatud ja lavastatud näidend ei meeldinud. See jäi liiga episoodiliseks ja lünklikuks. Etendus oli nagu kokku pandud väikestest etüüdidest, mis andsid ülevaate Irdist kui inimesest ja lavastajast ning panid ka kuidagi umbmääraselt kokku mosaiigi Irdi elust. Kui esimese vaatusega jäin veel rahule siis teise vaatuse kohta julgen küll öelda, et see oli liiga pikk, venis kohutavalt ja oli kohati isegi igav. Näiteks oli teises vaatuses üle kümne minuti päris mitu mittemidagiütlevat etüüdilist stseeni. Kui nendel stseenidel siiski oli mingi mõte(ja ma usun, et oli) siis oli Ivar Põllu need mõtted halvasti välja toonud. Ma ei mõista kuidas sai see näidend saada teatriauhindade jagamisel aasta algupärandi auhinna. Samas on sellised katkendlikud ja väliselt isegi mittemidagiütlevad stseenid tänapäeval moodi läinud. Ning need kuuluvad just sellise NO teatri stiili alla, mistõttu pole ka imestada miks Tartu uus teater oma "Ird,K" etendust mängis just NO99 Põhuteatris mitte näiteks Draamateatris. Tegelikult olen ma ka arvamusel, et sellest näidendist oleks saanud parema lavaloo, kui seda oleks mängitud suuremal laval. See väike Põhuteatri lava jäi mänguruumi poolest üpriski kitsaks. Ivar Põllu lavastuse kohta veel nii palju et lavapildivahetused jäid liiga mustaks ning häirisid, neid oleks võinud natuke paremini lavastada. Aga tulles tagasi selle etenduse stiili juurde siis pean tõdema, et mina ei mõista ega tunneta seda stiili. Ma loodan, et sellises stiilis ei esitata Gunnar Grapsi eluloo põhjal valmivat muusikali "Raudmees", mis sügisel Tartu uues teatris esietendub ning mida mul on olnud ka juba ammu plaanis vaatama minna.

Ei teeks seda etendust ka täiesti maha muidugi. Selle etenduse suurimateks päästjateks olid head näitlejatööd. Näitlejatest jäid silma enim kaks nime - Nero Urke ja Katrin Pärn. Kaarel Ird Nero Urke kehastuses jättis mulje kui vaimuhaigest puudega inimesest, kes karjus ja räuskas, kuid ei teadnud isegi mille nimel. Eks see Ird vast selline oligi, kuigi ma arvan, et Ird ei paistnud tegelikult välja nii vaimuhaige kui Nero Urke laval, aga lavastus vajas ka mõningaid komöödiaelemente, mistõttu tehtigi Irdist vaimuhaige. Mu vanatädil oli õigus kui ta ütles, et Nero Urke on Urmas Kibuspuu mantlipärija. Tõepoolest, kohati oli tema hääles isegi midagi Kibuspuule omast. Olgu mainitud ka et selle rolli eest sai Nero Urke teatriauhindade jagamisel parima meesnäitleja auhinna ning minu meelest täiesti õigustatult. Üks parimaid osatäitmisi sellel aastal, mida olen näinud. Mul ei unune veel nii pea kuidas ta õpetas koristajat(Maarja Jakobsoni) kuidas on õige harjaga põrandat pühkida või kuidas ta õpetas Vanemuise katsetel olevat noormeest(Juss Haasmaad) luuletust õige intonatsiooniga lugema. See oli võrratu. Ka Katrin Pärn paistis silma, kuid mitte nii väga kui Nero Urke. Katrin Pärna rollidest meeldisid mulle enim koristaja ja vanamemm, põhiroll Epp Kaidu jäi aga kõikide teiste värvikate rollidega võrdväärseks ega ületanud neid.